Kiek in de Köki uus elu

Heie Treier

Sel kevadel sai Kiek in de Köki torn-muuseum põhjaliku uuenduse, mida laiatarbe  meedia pole märganud – ilmselt peetakse muuseumi liiga „igavikuliseks”. Kuna Kiek in de Kök on suunatud turistidele, pole põlistallinlasel motivatsiooni sinna ka uudistama minna. Kuidas „meie” ajalugu siis väljapoole „müüakse”?  Imetlenud varem ajaloomuuseumi uut ekspositsiooni Orlovi lossis, pean kiitma muuseumiinimeste püüdlusi laiemalt. Kiek in de Köki uuendamise mastaabist annab aimu juba tegijate hulk – 32 juriidilist isikut ja 12 eraisikut – ning disainlahendustega seotud riskiaste, millest pikemalt allpool. Lõpptulemust  kannab poststrukturalistlik teooria ja sellel põhinev kunst (näiteks Bastioni käikude „oleviku arheoloogia” Bastioni käigu lõpus), siit leiab värskeid kontekstuaalseid disainlahendusi. Siinkohal ei peatu ma pikemalt selle ajaloolise ekspositsiooni ideoloogial jms. Lühidalt – Eesti ajaloo presenteerimisel on kujunenud tüüpmalliks must huumor ja (enese)iroonia, mida on tunda näiteks Koko arhitektide animafilmis Eesti ajaloost. See paistab olevat  Eesti Vabariigi kui tänase võitja ajalootõlgendus, tagantjärele naermine selle üle, et läbi ajaloo on oldud kaotajad ning allajääjad. Kiek in de Köki ekspositsioonis on lähtutud kohaspetsiifikast. Kuna tegemist on kaitsetorniga, on siin keskendutud sõja-ajaloole. Muide, hämmastav, kui suur osa vanast arhitektuurist Eestimaa pinnal on passiivse militaarkaitse arhitektuur: kirikud, elamud, kindlustused. Enesekaitse (ükskõik mis rahvus selle nimel  pingutas) on justkui Eesti maa ja rahva kujuteldava ajaloolise identiteedi selgroog.     

Ajarännud maa all       

Kiek in de Köki uuendamisel tuli lähtuda olemasolevast jõulisest autentsest keskkonnast. Paksud paekivimüürid, torni keskosa läbiv kanal, mille kaudu vinnati vanasti esemeid, igal korrusel võlvlaes auk nagu Roomas Panteonis. Sellisesse keskkonda ei saa suhtuda vägivaldselt. 

Uued disainlahendused pärinevad Leonardo Meigaselt ja vähemas mahus Ivari Männilt, kes enne tööleasumist külastasid mitmeid samalaadseid muuseume välismaal, et endale selgeks teha, millised on tänapäeva nõudmised ja ootused. Meigas on Kiek in de Kökis käitunud vastavalt vajadusele kas delikaatselt (valgustid ei domineeri, kitsastes ruumitingimustes on loodud maksimaalne elamusturismi võimalus) või võtnud aktiivse disaineri hoiaku. Viimane ilmneb põhiekspositsiooni seisukohalt perifeersetes kohtades, kus kajastub Meigase varasemast loomingust kaasa toodud keskne teema ja element – aeg, ajanäitamine, kell nii filosoofilises kui ka konkreetses tõlgenduses. Kui torni ajalooline ekspositsioon jutustab rohkem või vähem lineaarset lugu konkreetsete esemete keeles,  siis torni läbivad ajanäitajad ning ajarännakud loovad üldistatuma makrotasandi. Siin kohtuvad Meigase kui loova disaineri ideed mõnede varasemate samasuunaliste ideedega (2003. aastal plaanis Martin Napa Bastioni käikudesse ehitada ajamuuseumit).       

Kohvik ja kellad       

Torni loomingulise disainlahenduse praegune kulminatsioon tundub olevat VI korruse kohvik. Siin on dominandiks laes rippuv üleelusuurust suurtükipommi meenutav kell ,,Kuul”, mis harmoneerub keskkonnaga ning annab endast täis- ja veerandtundidel ka heliliselt märku, jättes petliku mulje ajaloolisusest ja füüsilisest raskusest. Kellanumbreid võiks siin tõlgendada sajanditena. Võlvruumi laes, täpselt põranda keskel klaasitud augu kohal rippuv kell tundub ise olevat väljaspool aega, seda vaadates kaob ajataju: sekundid jooksevad ümber „pommi”, valgustades keskteljel vaid väikest lõiku ja üht numbrit. Bastioni käikudesse viival teel on eksponeeritud maailma kalendrisambad. Need on ümber kohandatud 2000. aasta Vabaduse väljaku pidustuste, uue sajandi vastuvõtu kelladest, mõjuvad suurlinna kõrgklassihotelli ajanäitajatena.  Antud juhul viitavad need kellad pigem eri tsivilisatsioonide ajaarvamisele, mis võib eksisteerida paralleelselt ja millel pole Bastioni käikudega kohaseost. Kohvikusse on Meigas disaininud 7 ümmargust lauda ja 21 tooli, detailsemalt on läbi töötatud tooli poolkerakujuline (see on nagu pooleks lõigatud suurtükipomm) liikuv seljatugi, mida saab kasutada ka abilauana. Muide, istumiseks üllatavalt ergonoomilised  istmed.     

Mineviku käik ja tuleviku käik       

Kolmas tasand on pooleteisetunnise ajarännu võimalus maa all, Ingeri ja Rootsi käikudes; need on atraktsioonidena ümber nimetatud „mineviku käiguks” ja „tuleviku käiguks”. Esimene sisaldab juhitud jalutuskäiku pikas külmas tunnelis, kus sajandid mööduvad paari sammuga ja kus antakse kohati šokiturismi võimalus (Tallinna pommitamise dokumentaalkaadrid II maailmasõjast, kodutute punker jms) koos asjaliku teabega. „Tuleviku käigus” saab jalga puhata reaalses futuristlikus „Ajarongis”, mida sellisena sellises keskkonnas tõesti ei oota. Seda enam,  et rong ka reaalselt sõidab. Tunnetuslikult sihib „Ajarong” Leonardo Meigase disaineriideena kümnesse, ilmselt on tegemist suuri tehnoloogilisi väljakutseid ja eneseületamist nõudnud saavutusega. Utoopiate väljamõtlemine on loominguline, iseasi on need realiseerida. Füüsiline rong keset külma niisket maa-alust käiku tundub ise mingi utoopiana. Kahjuks rikkus mu rongirõõmu selle ebavõrdne partner, silmade kõrgusele laskuvatelt  ekraanidelt näidatav meelelahutusprogramm, kus nämmutati filmina veel kord läbi inimkonna ajalugu (miks nii laialt?) ürgajast kuni tänapäevani ning suubuti XX sajandi modernistlikesse tuleviku-utoopiatesse, jättes pseudomulje, et need kehtivad ka tänapäeval. Ilmselt ei teadnud meeskonna üks käsi, mida teine teeb. Tekkis küsimus, kas filmi autor Vello Kala on kooskõlastanud oma ideed ka ajaloo ekspositsiooni ja animafilmi  tegijatega?   

Näitused       

Kunagist Kiek in de Kökki kui fototorni meenutavad kohvikus Jaan Künnapi turistlikud  panoraamfotod Tallinna piirkondadest. Need funktsioneerivad praegu faktoloogilise ja dokumenteeriva kujunduselemendina, mitte enamana, kuid on omas kohas ülimalt õigustatud. Ajutistele väljapanekutele on reserveeritud I ja II korrus, kus praegu on näitus „Nähtavad linnad”, rida ajaloolisi gravüüre ja maale Tallinnast (kahjuks tundub II korrus liiga „vaene”, haprad gravüürid ei suuda võistelda rustikaalse seinapinnaga).       

Kui jalutada torn praegusel kujul läbi, näib  siin kehtivat skeem: mida kõrgemale, seda keerukamaks ja mitmekülgsemaks, kulminatsiooniks kõige kõrgemal suurtükipommi-kell.