Kohtumised Eesti Rahva Muuseumis

ESTER BARDONE

Eesti kultuuriloo püsinäitus „Kohtumised“, peakuraator Kristel Rattus. Kujunduse kontseptsioon: David Crowley, Christine Gräfenhain, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Andres Kurg, Andres Ojari, Sander Paas, Marko Raat, Ilmar Valdur, Linnar Viik. Näitusearhitektuur:

Toomas Adrikorn, Gert Guriev, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Kaarle Kannelmäe, Riin Kersalu, Kerstin Kivila, Karin Harkmaa, Taavi Lõoke, Andres Ojari, Juhan Rohtla, Siim Tiisvelt, Ilmar Valdur, Pirko Võmma. Audio-video: Marko Raat; Nora Särak, Kaur Kokk, Meelis Veeremets, Heiko Sikka, Eva-Maria Gramakovski, Elise Eimre, Jaak Ollino jr, Marta Pulk, Jette Keedus, Tanel Toomsalu, Ivo Felt, Ranno Tislar, Nikita Šiškov, Harmo Kallaste, Johanna Trass, Karin Leivategija, Maido Selgmäe. Graafiline disain: Margus Tamm, Lauri Järvlepp. Illustratsioonid: Siiri Taimla, Tanel Rannala, Jaana Ratas, Riina Rammo, Mari Tõrv, Malle Valli. Multimeedia: Mikk Meelak, Marti Kaljuve, Raul Kalvo. Ruumiline multimeedia: Timo Toots, Pent Talvet. Produtsent: Viljar Pohhomov. Fototööd: Anu Ansu, Arp Karm, Berta Vosman, Jaana Ratas, Hembo Pagi. Valgus: Christine Gräfenhain. Font: Mart Anderson.

Püsinäituse alanäitused

„Ajarada“, kuraatorid Pille Runnel, Agnes Aljas, Ehti Järv, Karin Leivategija, Marleen Metslaid, Taavi Tatsi (kõik ERM), Rein Ahas, Marko Uibu (mõlemad TÜ).

„Inimene ja keskkond“, kuraatorid Liisi Jääts, Kristel Rattus (mõlemad ERM); Ulrike Plath (TLÜ); Kati Lindström, Riin Magnus, Kadri Tüür, Villu Soon (kõik TÜ).

„Talu elu ja talu ilu“, kuraatorid Reet Piiri, Vaike Reemann, Virve Tuubel, Piret Õunapuu, Riina Reinvelt.

„Oma ase“, kuraatorid Anu Järs, Anu Kannike, Karin Konksi.

Panen tulevastele Eesti Rahva Muuseumi (ERM) külastajatele südamele, et nad võimaluse korral läheksid muuseumi jalgsi või rattaga. Miks? Teekond mööda Roosi tänavat annab ülevaate maastiku- ja linnaruumi muutumisest. Julgen endise Raadi elanikuna öelda, et aset leidnud metamorfoos on hämmastav ja selle jätkumist võib aimata edaspidigi. Inimgeograafid on rõhutanud, et kultuurmaastikud muutuvad pidevalt, iga järgnev faas sisaldab ühtaegu nii varasemaid kui ka tulevasi etappe; ehkki maastik võib füüsiliselt tundmatuseni muutuda, jääb minevik selles mentaalsel tasandil varjatult püsima.¹ Praegu ERMi ümber liikudes võib öelda, et mõisaaeg, sõjaeelse vabariigi aeg, nõukogude aeg ja uusim aeg on teel muuseumisse ja selle ümber korraga esindatud ning toovad kujukalt esile kultuurimõjud, milles meie üks tähtsamaid mäluasutusi sündinud on. Raadi maastikuline mitmekesisus peegeldab Eesti kultuurilist mitmekesisust ja häälestab külastaja näitustega kohtumiseks.

Dialoog, dünaamika ja mitmehäälsus

Uue püsinäituse peakiri – „Kohtumised“ – haakub antropoloog James Cliffordi mõttega muuseumidest kui ühendusaladest, kohtadest, kus kultuurid ja kultuuriperspektiivid seostuvad ja segunevad ning satuvad dialoogi, milles puudub üks kontrollitud tõde ja vaatepunkt.² Peakuraator Kristel Rattus on näituse kontseptsiooni kujunemist tutvustavas artiklis rõhutanud, et selle läbivateks põhimõteteks on argikultuur, dünaamika, dialoogilisus ja mitmehäälsus.³ Need printsiibid lähtuvad uuest museoloogiast, milles muuseumi kui autoriteedi hääl on asendunud dialoogiga ning järjest rohkem püütakse näitusi ette valmistades ja tõlgendades või laiemalt kultuuripärandit kogudes ja säilitades küsida muuseumiväliste inimeste arvamust. Dialoogilisus ja mitmehäälsus olid alates 2007. aastast olulised ka näituse ettevalmistuses ja teostamises, see on paljude inimeste koostöö tulemus. Kaasatud on hulk muuseumiväliseid eksperte ja kunstnikke, näitusesse on panustanud oma kodust asju annetanud inimesedki.

Argikultuur on kõikjal meis ja meie ümber. Mitte ainult esemetes, vaid ka selles, kuidas käitume, suhtleme, millesse usume, mida väärtustame.⁴ Rattus leiab, et eesti kultuuri käsitlemine üksnes kunagise talupojakultuurina ei kajasta terviklikult eesti rahva kultuuri, ERMi praegust teadustegevust ega nüüdisaegseid etnoloogia uurimisteemasid. Rahvusmuuseumist kui vanavara hoidjast on saanud argikultuuri uuriv mäluasutus, esemete kõrval on olulisele kohale tõusnud nendega seotud lood ja kultuuriprotsessi paigutumine. „Kohtumistel“ on tehtud rohkelt pingutusi selleks, et asjad rääkima panna.

Uut püsinäitust võib tõepoolest pidada mitmehäälseks: iga näituse osa, mis astub dialoogi teistega, on võimalik vaadelda omaette tervikuna. Nimetus „püsinäitus“ on mõnevõrra eksitav, kuna „Kohtumiste” puhul pole tegemist ainult põlistatud, vaid ka ajutiste näitustega, mis ei ole perifeeriasse surutud, vaid on demokraatlikult ühes ruumis. Digitaalsete tehnoloogiatega, mille kasutamise ulatus on „Kohtumistel“ silmapaistev mitte ainult Eesti, vaid ka rahvusvahelisel tasandil, on avatud esemete kultuurilooline kontekst ja seotud need üksikute elulugudega.

Teekond ajarajal

„Kohtumiste“ mõttelise telje moodustab Eesti kultuuriloo ülevaatenäitus „Ajarada“, millest on eri teid pidi võimalik liikuda nii püsivatesse kui ajutistesse teemanäitustesse. Justkui liivakivist seinaga piiratud „Ajarada“ ei paku raamatulikku narratiivi ajaloosündmustest ja Eesti asustuse ajaloost, vaid keskendub olulistele muutustele, mis puudutasid paljusid: vabaduse aeg, elu raudse eesriide taga, moodsad ajad, raamatuaeg, ristiusu aeg, metalliaeg, kiviaeg. Huvitav on mõlemapidise liikumise võimalus: tänapäevast kiviaega ja vastupidi. Selle tingis näitusteala kahe sissepääsuga ruumilahendus. Kultuurimuutused on näituseruumis märgitud teetähistega, olgu selleks siis kristluse tulekut sümboliseeriv Järva-Jaanist pärit kirikukell või tööstusrevolutsiooni märkiv vabrikuvilega tehasemudel ja loomulikult ka üks saali uhkemaid eksponaate – restaureeritud rehepeksumasin, mis jõudis siia põllumajandusmuuseumist.

„Ajaraja“ pidepunktid on Kristel Rattuse sõnul justkui filmikaadrid, mis haakuvad paralleelselt kulgevate teemanäitustega. Asjad vitriinides astuvad dialoogi virtuaalsete etikettide ehk narratiividega e-lugerites. Multimeediaekraanidel võib külastaja näha nii dokumentaalkaadreid kui ka spetsiaalselt näituse jaoks lavastatud lühifilme, mis põhinevad kas arhiividokumentidel või mälestustel. Filmideski on oluline mitmehäälsus, ühe sündmuse, olgu selleks nõiaprotsess või 1905. aasta revolutsioon, näitamine eri tegelaste vaatepunktist. Eeskujuks võeti antropoloog Glifford Geertzi „tihe kirjeldus“, mis võimaldab esile tuua kultuuri mitmekesisuse, püüdmata anda hinnangut ja võtmata pooli – jäägu see soovi korral külastaja enda ülesandeks. Eesmärk on subjektiivsuse näitamine nii, et see üldistavas jutustuses kaduma ei läheks. Vaatepunktide paljusust ja dialoogi rõhutavad ka teised võtted, näiteks on vitriini kokku pandud esemed 1940. aastate küüditamistest, põgenemisest ja sisserändamisest.

Taluelu töö ja ilu

Küllap mäletavad paljud ERMi külastajad veel 1994. aastal Kuperjanovi tänava näitusemajja rajatud ja alles hiljuti maha võetud „ajutist“ püsinäitust. Ehkki etnoloogias puhusid siis juba uued tuuled, jäi talurahva kultuuri kujutav püsinäitus kontseptsioonilt siiski traditsiooniliseks ja lähtus elatusaladest. Neist põhimõtetest lähtuvalt tehti ERMis aastakümneid kogumis- ja teadustööd, seetõttu oli niisugune käsitlus mõistetav. Uut Eesti-teemalist püsinäitust ei kujutaks ette ilma talurahva ajalooga seotud esemeteta. Nimetatakse ju etnoloogiat rahvasuus pisut halvustavalt käpiku-uurijate teaduseks. Käpikud ei ole ka vastselt näituselt kadunud, aga neist olulisem on uudne kontseptsioon ja vorm.

Tinglikult jaguneb talurahva elu kujutav näitus „Talu elu ja talu ilu“ kahe argieluga seotud teema vahel: talutööd ja ilu ehk käsitöö. Kuraator Reet Piiri rõhutab, et keskendutakse olulisematele talutöödele ja sellele, kuidas töö iluks muutub. Tööga seotud esemed on saalis lahtiselt, ilu vitriinides. Ekspositsioon mõjub läbimõeldud ja kaalutud tervikuna: etnograafilisi esemeid on parasjagu ja tööprotsessi näitavad videod ei domineeri vanade asjade üle. Pigem vastupidi, videopildis nähtav annab asjadele elu ja hääle ning toob näitusesaali Eesti meistrite traditsioonilised oskused. Olgu selleks palgitahumine, leivategu, linarappimine või lamba naha nülgimine ja parkimine.

Talutöödest on näitamiseks valitud kolm keskset teemat: puidust esemete, teraviljast toidu-joogi ja kehakatete valmistamine. Olulised on materjalid, nende eripära esiletoomine. Vitriinidesse valitud rahvarõivaste puhul soovis Reet Piiri näidata mitmekesisust, seda nii ühe kihelkonna kui üksikinimese rõivaste puhul. Muu hulgas saab näha Torma ja Audru naise kinnaste eripalgelisust, Kihnu rõivaid väikelastest vanadeni ning teiste piirkondade meeste- ja naisterõivaid elu eri etappideks ja aastaaegadeks. Rahvarõivaloo muudab elavamaks Kihnu Roosi, kes videos oma riidekapi sisu näitab. Nagu ERMi vanas majaski, hakkavad ka uues ekspositsioonis rahvarõivaste väljapaneku osad mõne aasta järel vahetuma, seda nii museaalide seisundi kui ka külastajate huvides.

Mets on eestlasele elulise tähtsusega. Seda rõhutab ka näitusesaali kujundus. Väga õnnestunuks pean puust tahutud soonilisi ja kumerate joontega eksponaatide aluseid, mis toovad ruumi dünaamikat ja voogavust. Samavõrd õnnestunud pole paraku metsa kujutav lahendus, mis algab ruumi aknaalusest osast ja jõuab lage pidi kujuteldava rehetoani. Rehetoa parsi võib ju neis hallikates torudes veel näha, aga metsa küll mitte. Laatre ristimänd oleks võinud saada väärikamad kaaslased. Muuseumi aknataguses puudesaluski võib ju metsa ette kujutada.

Ase kodu asemel

Kodukultuuri muutusi peegeldav näitus „Oma ase“ on ehk püsinäituse üks semiootilisemaid väljapanekuid. Kui peaksite kujutama oma kodu ja võiksite kasutada selleks vaid üht eset, siis mille valiksite? Pole just kerge ülesanne. Veelgi keerulisem on, kui üks ese peab korraga tähistama mitte üksikinimese, vaid terve põlvkonna või grupi kodukultuuri ja eluviisi. Muuseumiruumi sobivate koduga seotud esemete vahel kaaluti kaua. Lõpuks jäi kaalukausile ase. Kuraatorid rõhutavad saatetekstis: „Voodi seostub sünni ja surma, armastuse ja haiguse, omaette olemise ning külalislahkusega. Oma aseme saamine või sellest ilma jäämine võib tähistada dramaatilisi elupöördeid.“

Näitusele on valitud seitse aset, mis pakuvad seitset sissevaadet eesti kodudesse: XIX sajandi lõpu talust pärit puust säng õlekotiga, 1920-1930. aastate linnatöölise korterisse kuuluv raudvoodi ja samast ajastust pärit peenema kangaga kušett-voodi, nõukogude aja tüüpkorterite olmet esindab 1960. aastate rahvuslikus stiilis kattevaibaga diivanvoodi, nooruki tugitoolvoodi 1970. aastatest, tänapäevase kodu külastajaga suhtlev nutivoodi ja lapsevoodi eraldi mängutoas. Kõik asemed on külastajale avatud, see tähendab, et neile võib istuda ja pikali visata ning kuulata helikandjatelt lugusid inimeste oma kodudest ja asemetest. Kodunäitust tervikuna võib pidada kompaktselt kõnekaks.

Aseme valik kogu kodu sümboliks on kahtlemata põhjendatud ja avab tõepoolest inimeste argielu tahke. Mis aga minus külastajana nõutust põhjustas, on näituse kujundus: iga ase on paigutatud justkui prožektorivihku – mustast võrkkangast diagonaalselt laest maani ulatuvasse torusse. Ühest ajastu aseme juurest teise liikudes tuleb astuda torudesse sisse ja sealt jälle välja. Osalt on kujundus põhjendatav ümbritseva ruumi vormimängudega, ent konkreetne materiaalsus ja selle teostus ei tekita turvalisi kodukapsleid ega ka esteetiliselt kummastavat üllatusmomenti. Pigem mõjuvad torud tehisruumina, millest võimalikult ruttu välja tahaks pääseda.

Kummardus keskkonna ees

„Inimene ja keskkond“ on osutunud üheks põnevamaks näituseks, seda nii kontseptsioonilt kui ka teostuselt. Keskkonnaajalugu on teema, mis seni ERMis erilist tähelepanu pälvinud ei ole. Maailmaski on tegemist võrdlemisi uue interdistsiplinaarse uurimissuunaga, mis keskendub sellele, kuidas ilmastik, taimed, loomad ja muld mõjutavad inimeste elu ja vastupidi.⁵ Näituse kokkupanekul tehti koostööd Tartu ülikooli muuseumi ja tervishoiumuuseumiga, kes andsid ekspositsiooni ERMis puuduvaid esemeid. Näitusel on viis Raadiga haakuvat teemat: 1) haigused, epideemiad ja meditsiin; 2) inimeste ja loomade väljaheited, hügieen ja väetis; 3) aianduse, mesinduse, aga ka keskkonnamürkide ajalugu; 4) veekogud, -teed ja kalastus; 5) militaarmaastik.

Inimese ja keskkonna suhteid, nende vastasmõjusid vaagiv näitus astub seega otsesemalt kui ükski teine uue püsinäituse osa dialoogi ERMi maja asukoha ja paiga ajalooga. Raadi mõisas vaktsineeriti XVIII sajandi lõpul teadaolevalt esimest korda Eestis rõugete vastu, Tartu pudretivabrikus Jaamamõisas toodeti linnaelanike väljaheidetest sõnnikut, Raadi mõisas tegelesid von Liphartid selle hiilgeaegadel aiandusega (nende triiphoones kasvatati ka ananasse!), Tartut läbiva Emajõega on seotud kaubateed, kalastus ning viimaks tsaariaega ulatuva ajalooga sõjaväelennuväli, mille nõukogudeaegne vorm on praegugi maastikus nähtav. Iga teema ekspositsiooni dominandid on õnnestunult valitud: tabletid, kuivatatud sõnnik ja adru, köögiviljad ja lennukirehvide ribad. Omavahel on suhtlema pandud ERMi kogudest pärit ja teiste muuseumide esemed: fotod, kirjalikud allikad, multi­meedia jm. Innovaatilise lahendusena pakutakse külastajale ka lõhnaelamust, aga jäägu see, mis lõhnu keskkonniti kogeda saab, üllatuseks.

Keskkonnanäituse kujundus nõuab külastajalt sõna otseses mõttes sügavat kummardust. Iga eksponaat on klaaskupliga kaetud kapsel, mille nägemiseks on vaja sellesse siseneda, aga selleks mõeldud avaus on tõepoolest madal. Minul sisse ronimisega probleeme ei tekkinud, aga vanemad külastajad ei pruugi selliseks pingutuseks valmis olla.

Tuttav ja tundmatu

Niivõrd mitmekesise näituse puhul on paratamatu, et jõudsin põgusalt puudutada vaid mõne alanäituse teemasid. „Kohtumised“ pakub rohkelt tõlgendusruumi ning kõnetab julgemalt kui muud harjumuspärased muuseuminäitused. Vene kirjandus- ja kultuuriteoreetik Mihhail Bahtin on rõhutanud, et dialoog on midagi elavat ja ennustamatut, pidevalt avatud uutele interpreteerimisvõimalustele.⁶ ERMis võib kohtuda nii tuttava kui ka tundmatuga. Uus püsinäitus esitab külastajatele mitte valmistõdesid, vaid küsimusi, mille üle näituseruumis ja sealt lahkudes mõelda.

1 Linda Kaljundi, Helen Sooväli-Sepping (koost ja toim), Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.

2 James Clifford, Museums as contact zones. – Routes: Travel and Translation in the Late Twentieth Century. Harvard University Press, 1997.

3 Kristel Rattus, Paljuhäälne Eesti: kultuuriloo püsinäituse „Eestimaa kahekõned“ koostamisest Eesti Rahva Muuseumis. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, Tartu, lk 101–120. 2014.

4 Vt täpsemalt Argikultuuri uurimise e-sõnastik: http://argikultuur.ut.ee/

5 Vt Horisondi keskkonnaajaloo teemalist erinumbrit – Horisont nr 9, 2015.

6 Mihhail Bakhtin, The Dialogic Imagination: Four Essays. Tõlkinud Caryl Emerson, Michael Holquist. University of Texas Press. 2010.

Ester Bardone on Tartu ülikooli etno­loogia lektor.