KOMMENTAAR

Tõnu Laigu, EALi juhatuse liige

„Ehitatava keskkonna kvaliteet” on eesti keeles väljend, mis arhitektuuripoliitilises sõnakasutuses on omandanud uue mõiste tähenduse. Kui me räägime keskkonnast, siis mida me selle all tegelikult mõtleme? Pikka aega on sõna „keskkond” kasutatud loodusmaastike kirjeldamisel, see on olnud looduse ja politiseeritud loodushoiu märksõnaks: ütled „keskkond” ja silme ette kerkivad niidud, merekallas, mets või siis nende kaitsmine, hoidmine kuni äärmusliku greenpeace’liku sekkumiseni välja. Sõnad „kestlikkus” ja „säästmine” viitavad  samuti ennekõike looduse esmatähtsusele. Veidi sügavamalt järele mõeldes on keskkond siiski laiem mõiste. Viimasel ajal on avalikkuses hakatud rääkima elukeskkonnast ja selle kvaliteedist. Poliitikas on eriti populaarne rääkida inimestest, kes ühiselt toimides loovad tervikliku elukeskkonna. Elukeskkonna all mõistetakse näiteks hästi töötavat tervishoiuvõi pensionisüsteemi või siis ka elamumajandust.  

Heas elukeskkonnas pole töötust, lapsed saavad hea koolihariduse jne. Samuti loetakse oluliseks elukeskkonna kvaliteedi mõõdupuuks raha kohalolu, sel juhul kasutatakse ka sõna „majanduskeskkond”. Need mõisted või väljendid on omal kohal, kuid ei kirjelda täpselt ühte valdkonda, ühte elu osa, mida  nimetatakse ehitamiseks. Majade ehitamise kõrval võib ehitamiseks nimetada kõike, mis on inimkätega loodud. Toon siinjuures vabal valikul välja mõned keskkonda mõjutavad elemendid: maanteed, raudteed, sadamad, elektriliinid, torujuhtmed, elektrivalgustus, kanalid, paisud, kaevandused, sillad, tänavad ja miks mitte ka linnad. Kõik see kokku moodustabki ehitatud keskkonna. Sama mõistet built environment kasutatakse ka inglise keeles.     

Väljendit „ehitatud keskkond” saab Eesti kontekstis kasutada juba loodud ehitiste ja  rajatiste, sealhulgas kultuuri- ja muinsuskaitseliste ehitatud väärtuste tähistamiseks. Väljendiga „ehitatud keskkond” on kaetud kõik ehitustegevuse käigus loodu, mis on valmis ehitatud ja mille hoidmise ja majandamisega peab nüüd tegelema. Tihti kasutatakse siinjuures ka väljendit „tehiskeskkond”, mille juured on rohkem ajast, kui algas agressiivne looduskaitseliikumine ja tehiskeskkonnale anti vaenlase varjund. Seetõttu pole tähenduslikult  seda sõna hea siinses kontekstis kasutada. „Tehiskeskkonnal” on pealegi veelgi laiem tähendus, see on üldisem ning seetõttu ka ebamäärasem kui „ehitatud keskkond”. 

Tegelikult pole aga ka „ehitatud keskkond” piisavalt täpne arhitektuuripoliitika kirjeldamisel,  sest igasugune poliitika peab vaatama ettepoole – mis juhtub lähitulevikus, milliseks kujuneb meie ümbrus viie, kümne või viiekümne aasta pärast. Sageli on ehitustegevus väga pikk protsess, mis võtab aastaid ning ehitised ise võivad jääda püsima sajanditeks. Seetõttu on vaja hoomata tervikpilti ja näha ette ka tulevikku, niipalju kui see võimalik. Mida paremini seda tehakse, seda parem keskkond kujuneb. Seetõttu pakun pigem väljendit „ehitatav keskkond”, mis annab kõige paremini edasi arhitektuuripoliitika olemuse. Väljendi „ehitatava keskkonna kvaliteet” teine pool viitab loomulikult kvaliteedile. See on viide sellele, et kui miskit ehitada, peab seda kavandama ja teostama hästi, täie vastutustundega ja hea tava järgi ning säästlikkust ja kestvust silmas pidades. Saksa arhitektuuripoliitikas kasutatakse terminit Baukultur, mis tähistab tervet ideoloogiat, alates riigist ja omavalitsustest  kuni kodanikuni välja. Kuidas ehitada nii, et selle tulemusena tekiks uus väärtus, mis viiks kultuuri tervikuna edasi. Kõigele sellele peaks mõtlema ka tulevane riigiarhitekt Eestis.