Koolide ja väljakute meistrid

Arhitekt Must töötab usus, et puidust saab ehitada sama hästi kui betoonist.

KARIN PAULUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Arhitekt Must on silmapaistev arhitektuuribüroo. Viimastel aastatel on tulnud neile robinal konkursivõite, mille seas on nii suured kui ka väikesed koolid, väljakud, mõned planeeringud, lisaks Tõrvandi keskuse hoonestus, Tartumaa tervisekeskus. Mitu tööd, näiteks Suure-Jaani tervisekoda, on teeninud auhinnana ka kolleegide ja kriitikute paitust.

Üheks teie „vapiloomaks“ on saanud Suure-Jaani tervisekoda, mida ikka ja jälle näiteks tuuakse, kui on vaja tutvustada head regionaalset arhitektuuri.

Alvin Järving: Tehtud sai hea kontseptsioon, mis töötab linnaruumis, lisaks panime sisse seoseid Soomaaga. Kui see maja valmis sai, siis selgus, et tervisekoda on hoopis suuremate protsesside vili, ja teemad, mis ilmnevad, on tõesti tähtsad. Suure-Jaani on ju väga raskete proovikivide ees seisev linn. Nad olid õigel ajal otsustanud, et ei tule lihtsalt kooli ujula, vaid selle juurde liidetakse spaa ja muid funktsioone. Korraldati arhitektuurivõistlus ning ülesande koostamise käigus suutis Toomas Paaver linnavalitsust õigel ajal nõustada, et hoone tuleks just keskväljaku äärde, mitte kuhugi linna serva. Tänu sellele majale on sel linnal justkui lootust.

Mari Rass: Majas on ka kiirabi ruumid, perearstikeskus, hambaarstikabinet, politseipunkt ja see on ka kogukonnakeskus.

Ott Alver: Tore on näha, et Suure-Jaanist ja tervisekojast on saanud omamoodi mudel, mida nii mõnigi omavalitsus on tähele pannud.

Alvin, oled korra öelnud, et see maja esindab alverlikku arhitektuurikontseptsiooni.

Arhitekt Must – Alvin Järving, Mari Rass ja Ott Alver.

Piia Ruber

Järving: Meil on see vist kõigis projektides sees. Vana Alver on meid hästi koolitanud. Kõikide projektide juures on tähtis linnaehituslik tasand, millega me väga palju vaeva näeme. Suure-Jaani puhul avaldub see kas või selles, et hoone on jaotatud väikesteks üksusteks, mis seda liigendavad ja juures on Soomaa üleujutuste atmosfääriline kihistus – seegi on ehitatud linnaehitusliku ideestiku peale.

Rass: Linnaruumi hoonesse toomine ja piiride nihutamine sise ja väliruumi vahel oli ka kindlasti üks teema selle hoone juures. Tervisekoja arhitektuur ei lõppe välisperimeetriga, väliruum ja fassaadid liiguvad sisse edasi. Sellest lähtuvalt andsime ka sisearhitektidele ette spetsiifilise joone, mida hoida.

Kas mõtteliselt on Tabivere samas suunas astumine?

Järving: Minu meelest on seal täpselt sama mudel – linnaline käik maastikus. Hoone üks ots on asula poole, teine maantee poole, see on kahe sissepääsu peale ehitatud süsteem. Teljeline lahendus töötab tavaliselt siis, kui kahe punkti vahel on pinge. Lisaks klick või võti galeriina, mis annab edasi hariduse sakraalsust. Kui tavaliselt saab koolides teiselt korruselt esimesele vaadata, siis selles koolis on ära kasutatud maastiku langust ja silmside on tihedam.

Alver: Tabiveres oli tellijal kindel soov Saadjärvele avaneva vaate järgi. See, mis on Suure-Jaanile Soomaa, on Tabiverele Vooremaa.

Järving: Enne oli seal hiigelsuur koolimaja – logu, mitmes järgus ehitatud, kõik vajus eri suundades, kitsad koridorid. Maapiirkondades selgub tihti, et uue maja ehitamine on sama kallis või isegi odavam kui renoveerimine. Uus maja, mida tahetakse, tuleb tihti veidi väiksem, ent nüüdisaegne.

Kas mingil moel on Tabivere laps või vähemasti samadel radadel liikuja ka tulevane Kadrina kool, kus on samuti ümberehitust, lammutamist ja uue rajamist?

Alver: Jah! See on vägagi sarnane, vana ja uue kokkumängu võib näha ka Kärdla põhikoolis.

Järving: Kui Tabiveres säilitati spordihoone, siis Kadrinas säilitatakse eestiaegne koolihoone ja huvikeskuse pool.

Alver: Tuleb mõelda, kuidas lähteülesande kompaktsuse ja energiatõhususe soovi kõrval saaks koolis kujundada mitmekesise õpiruumi. Kärdlas ja Kardinas kasutasime poolkaetud väliala. See ei kajastu netoruutmeetrites, küll aga õpivõimalustes.

Tundub, et olete kasutanud veidi teistmoodi lähenemist kui Viljandi riigigümnaasiumis, mis on omalaadne standard.

Järving: Kui vaadata meie koole, siis tüpoloogialt on Kärdlas hoopis teine muster.

Alver: Juba jõeäärset asukohta arvestades nägime ette, et igast klassist on väljapääs otse õue.

Järving: Peale Kärdla on praegu ehituses Mustamäe riigigümnaasium.

Alver: Pelgulinna riigigümnaasium on hankes, aga kuna hinnatõus on olnud tugev, siis protsess venib.

Järving: Mustamäe erineb vormiliselt palju – kooli puhul hakkab esmalt silma terav tipp, aga siin on aluseks ikka linnaline tasand. Hoone on jaotatud kaheks, et avada maja taga asuv Tehnopoli kesktelg ja tuua jalakäijate liikumistee hooneosade vahele. Hilisema projekteerimise käigus oleme edasi lõbutsenud, tegeledes atmosfääriliste lahenduste loomisega, tehes koostööd VÄLI maastikuarhitektidega.

See, mis toimub õues ja vahetunnis, on uskumatult põnev. Aga kas kusagil tahetakse klasse, mis poleks nii akadeemilised?

Järving: Mingi kogus klasse on Mustamäel lahti käivate seintega ja ruume saab laiendada koridoriga. Siiski on klassikalise kooliruumi osatähtsus kõikjal küllaltki suur. Raamatukogud, vaheruumid on rohkem edasi arenenud. Tüpoloogiliselt uued on ka projektiruumid. Isegi kui võistluste lähteülesandes tahetakse avatust ja klappseinu, siis projekteerimise käigus on näha, et tegelikkuses soovitakse tavapäraseid klassiruume. Samas on ka „baasklasside“ puhul kõikjal postisüsteem ja seinad võib soovi korral ära võtta.

Rass: Sageli on koolides ära kadunud aula. Kui mina koolis käisin, toimus seal ikka pidevalt üritusi.

Järving: Nüüd pole jah üht pidulikku lukus uksega ruumi, pooljuhuslikke sündmusi saab korraldada trepistikul ja aatriumis, mis on ka muidu kasutuses, õpilastele kättesaadav.

Olete huvitavalt kasutanud mitmesuguseid materjale, muidugi mõista ka aktuaalseks saanud puitu.

Alver: Pelgulinna riigigümnaasiumi puhul oleme esimesest päevast peale puiduteemat peale surunud. Kuna kool on keskkonnaalase suunitlusega, siis paistis see ka sobilik.

Järving: Puidust ehitamine on suuresti arhitektide peal, võistlus jätab selle sageli lahtiseks. Kirjutatakse küll, et hoone võiks olla puidust, aga samal ajal on ehituseelarve selline, et puidust maja ei saa teha. Neid protsesse tuleb suunata nii, et hoone saaks ehitada valitud materjalist.

Alver: Puidust ehitamine on üha populaarsem, kuid ehitussektoril puudub pikk suurte avalike hoonete puidust ehitamise kogemus. Avalik sektor võiks siin suunanäitaja olla.

Järving: Pigem on puit maailmavaade. Peame tõestama, et puidust saab ehitada sama hästi kui betoonist.

Alul oli teil palju ulmeprojekte, näiteks kuidas linnahalli ümbrus paremaks teha. Kas nüüd pole teil selleks üldse aega?

Alver: See oli periood, kus päristööd oli palju vähem.

Rass: Need olid mahu poolest väiksema võistluse mastaapi projektid. Üks pilt ja tabav tekst võtavad palju rohkem aega kui arvata võiks.

Järving: Ka praegu otsime võimalusi, kuidas sellesarnaseid asju käima lükata. Arhitekti roll ühiskonnas on selline, et võime küll linna kiruda, aga ideeküllus on meie võimuses ja me saame sellega aidata.

Rass: Ajakirjanduses võtavad arhitektid väga vähe sõna ja pigem negatiivses toonis. Meie näeme oma ülesandena mõne probleemi lahendamist.

Järving: Ideede õhku viskamistega saab ehk üht-teist muuta!

Alver: Mitte_Tallinn on ka ühtpidi kriitiline ja teistpidi pakub lahendusi välja. Seal on positiivne programm olemas.

Rass: Ta näitab, mis on …

ja et sinna saab põõsa panna.

Järving: Tuleb näidata, et me ei pea elama nii nagu Nõukogude ajal lõpul. Ootused linnaruumi järele on teistsugused.

Ja võime ka sekkuda!

Alver: Tunnetame kohalike kogukondade mõju tugevnemist. Kodukoha ruumilise tuleviku vastu tuntakse huvi ja mõeldakse kaasa.

Arusaadav, miks inimesed vaidlevad. Kaasata ja asukoha üle arutleda võiks ikka kohe, mitte siis, kui projekt on juba välja valitud.

Järving: Tallinnas kipub ikka neid kummalisi, ülalt alla tehtud vanaaegseid otsuseid olema. Ka Tallinnas tuleb mõelda, et midagi on ikka vaja ehitada ka, meil on siia üksjagu ehitisi juurde vaja – kohvikuid, kodulähedasi koole.

Olete tegelenud ka omamoodi ruumi kodustamisega. Tunnel, mis jalakäijale on tavaliselt rõvedavõitu, ebameeldiv liikumisvalik, on teil Haabersti hiidristmiku all vormierk ja värviline.

Alver: Suure ristmiku rekonstrueerimisel tekkis raha ülejääk, mida sai valgustuse parendamiseks ära kasutada, ja siis tehti valgustusdisaini võistlus, mille võitsime. Peale lae on seal oluline interaktiivsus – seal tunnetatakse, et keha saab valgust muuta. Nüüd püütakse selliseid lahendusi veel teha, ent kahjuks on vaid arhitekti kaasamiskohustus, disainile raha ei ole, s.t pole raha projekteerimiseks ega ehitamiseks.

Järving: Meie tunnel on ilmselt selle vili, et ristmiku vastu võideldi, eriti protestiti puude mahavõtmise vastu ja valguslahendusega üritati kohalikele midagi tagasi anda.

Väljakuid olete ka teinud.

Järving: Eik Hermann tuli meile hiljuti külla, tema hinnangul oleme statistiliselt kõige edukam büroo – kolm võitu (Tõrva, Põltsamaa, Võsu) ja kolm muud auhinda.

Tõrva puhul oli taas esil linnaehituslik küsimus. Valitud ala oli justkui liiga suur ja jaotasime selle tükkideks, et põhiplats oleks inimmõõtmeline, parkla on ühtlasi paraadplats ja siis on veel järgmised väikesed ruumid. Kui võtta Kevin Lynchi sõnavara, siis tuleb luua mentaalsed piirid või sihtmärgid nagu see korsten. 1990ndatel oli plaan sinna hulk maju teha. Aga viieteistkümne aasta jooksul ei tehtud selle heaks ühtegi liigutust ja see polegi maapiirkondades võimalik. Praegune variant on lahendus kõikide nende eesmärkide saavutamiseks ilma hoonestuseta. Korsten on linnaline tööriist, mis tõmbab kogu tähelepanu paisjärvele või tutvustab, et siit on võimalik veel edasi minna.

Väljak töötab ka hästi kui koha branding. Kui enne teati Abja-Paluoja kui Mulgimaa pealinna, siis nüüd teatakse ka Tõrvat mulgi linnana.

Alver: Koos selle väljakuga on ümbruskonna kinnisvara hind tõusnud kaks korda.

Järving: Peale linnaväljaku on Tõrva edu taga ka tegus linnapea, kes hoolitseb, et toimiks linnaturg, oma Tour de Tõrva. Keegi peab olema valmis väljaku eluga täitma ja saab suunata, et väljaku äärde tulekski kohalikud poed.

Uus arhitektuur ikka köidab inimesi. Näiteks Tabiveres on uus kool üks põhjus, miks sealt ei kolita ära Tartusse. Peredel on mugav ja ka noor saab kodukandis ennast hästi tunda.

Järving: Arhitektuuri koha pealt on väikesed piirkonnad valgustatumadki. Enamik ehitustegevusest on Tallinnas, ent huvitavat arhitektuuri on ikka vähe. Oleks kas või korralik arhitektuurivõistluste kultuur, ei piisa paberile jäävatest visioonidest ja rohelise pealinna tiitlist. Pigem on huvitavaid lahendusi sündinud väljaspool pealinna.

Alver: Väikelinnades on toimunud ka avaliku ruumi võistlused.

Tükike Soomaad Suure-Jaani kesklinnas. Vaade linnale tervisekojast.

Terje Ugandi

Praegune aeg on meid kokkutoomise asemel hoopis eraldanud.

Alver: Loodetavasti on see vaid üleminekuaeg.

Järving: Mõneti aitab see ehk mõista, milline on inimene, millised on tema baasvajadused. Kogu aeg tuleb tehnoloogiauudiseid, aga palju tähtsam on, kuidas tahetakse ruumis käituda ja olla. Ruum peab ju ajas pikalt vastu pidama!

Alver: Mõnikord oleme mõelnud, mis kestab ajas ja mis jääb minevikku. Mõnikord on väga täpne disain ka taak. See on omane modernistlikule arhitektuurile. Vaadakem kas või Kurtna linnukasvatuse katsejaama keskust, mis on väga lahe projekt imeliste keskkondadega, mis seisab praegu jõude, kuna seda on raske uuele funktsioonile kohandada.

Järving: Väga kahju on, et tolle aja hoone­tüpoloogiaid on raske uuesti kasutada. Näiteks kui on nõukogudeaegne 2,4 m kõrgune lagi, siis ei mahu sisse praegune ventilatsioon.

Olete osalenud edukalt planeeringuvõistlustel, mis on täiesti omaette maailm.

Alver: Planeeringuvõistlus on meeletult pikk protsess. Millegipärast kiputakse planeeringutest ootama ka arhitektuurset lahendust, soovitakse kehtestada väga täpne hoone kuju, aga arendajad ei tea kaks-kolm aastat ette, mida nad täpselt teha tahavad. Omavalitsuse hirm ebamäärase planeeringu ees on mõistetav, sest lõplik arhitektuurilahendus võib piirkonna väärtustega vastuollu minna. Tartus oleme tegelenud Katlamaja kvartaliga, mis on Emajõe-äärne ala Turu tänava kandis. Nüüd on lootust uue koalitsiooniga, et ehitatakse välja ka sealne kallasrada. Meie avasime Turu tänavat jõe suunas, teised võistlejad panid suurte mahtudega kõik ühendused kinni. Mitmeetapilisel võistlusel suunati meid veel edasi minema, alul oli kolm maja, hiljem kuus – skaala läks veelgi väiksemaks.

Järving: Sama mõttekäik on saatnud Pärnu Vanasadamat. Tegime kõik tükkideks, võimalikult palju tagasime vaate­koridore ja läbivaid tänavaid. Lõpuks on sealgi eesmärk tihe jalakäidav linnaruum. Pärnu arengut mõjutab kindlasti ka see, kas Rail Baltic hakkab kavandatud viisil tööle. See tähendab, et inimesed saaksid vajaduse korral kiiresti pealinna, aga valiksid elamiseks Pärnu, sest lapsi kasvatada on väiksemas linnas lihtsam.

Alver: Tartu juurde veel tagasi põigates: Tartu kehtestas hiljuti uue üldplaneeringu, ma arvan, et see on hea nihe ja saab selgemaks, mida linn üldse nõuab. Mida ebaselgemad on reeglid, seda kindlusetum on ühes piirkonnas arendada. Lõpuks määrab segadus ka kapitali liikumise. Nii oli Tartus aastate eest negatiivseks tendentsiks, et suurarendused läksid linnast välja.

Mari, sinu varasemate tööde seas on liigutav ja maastikuga hästi seotud Klooga memoriaali uuendus ja näitus.

Rass: See varasem töö on mulle siiani oluline. Varem olid Klooga metsas mälestuspaigad ja kivid laiali juhuslikult, Diana Taalfeldiga tookord koos töötades sidusime need üheks tervikuks ja lisasime ajaloomuuseumi seletava tasandi, mis pidi olema tagasihoidlik ja tagaplaanil. Nüüd see töötab nii, et jalutad käänulist rada pidi, libised mööda seletavast osast ja veidi justkui otsid tõde.

Alver: See üldistav kujund näitab mu meelest hästi, et ajalugu pole üks sirge joon, vaid on keeruline.

Järving: Hea on vaadata, et need vanad projektid sobivad ka tänapäeva mustritega. Tuleb välja, et meie valik on ruum ja maastik.

Mis teid seob? Vaevalt on see must värv. Olete te mõttekaaslased?

Järving: Arvan, et siin on kolm head arhitekti, kas saavad üksteist edasi arendada. Iga projekti veab üks meist, mis pole küll demokraatlik viis, kuid keegi peab tegema kunstilises plaanis otsused ja see ei saa olla pehme kaduv vastutus.

Alver: Vint on see, et mitmes projektis on juhtiv arhitekt vahetunud, siis tuleb teise idee lõpuni viia. Peale võistlust algab projekteerimine ka suurema kambaga, igas projektis on siis olnud tähtsaimal kohal tegelikult büroost projekti arhitekt. Suure-Jaanis oli selleks Kaidi Põder, Mustamäel Katrin Vilberg, Pelgulinnas Kaire Koidu, Kärdlas Lisett Laurimäe.

Järving: Suure-Jaanis vedas Mari kogu võistlusprotsessi, pärast läksin mina edasi. Tabiveres vedasin mina võistlusprotsessi, edasi jätkas Ott.

Rass: Alvin, sina tegid Elvas võistlust, mina teen Tartumaa tervisespordikeskust edasi. Selline praktika on väga hea ja rikastab projekti.

Alver: Oleme õppinud aastatega teiste arvamusi respekteerima.

Rass: Jah, see „mina-mina!“ on ära kadunud. Oluline on tulemus, mitte see, kes peale jääb.

Järving: Edu võistlustel on taganud vahest seegi, kui palju suudame kolmekesi võimalikke lahendusi ära kaardistada.

Rass: Hea koostöö ei pea olema sõbralik ja mugav, vastupidi. Kogu aeg esitatakse üksteisele küsimusi ja niiviisi jõutakse kaugemale.

Alver: Oleme selgelt aru saanud, mis maastikul me mängime, millised on mängureeglid.

Järving: Oleme üksjagu erinevad. Ainult omasugustega ei saaks uusi ja häid lahendusi.

Eramuid teete pika hambaga?

Järving: Suure ja väikese majaga on sama keeruline, töö maht on ka võrreldav. Eramaju teevad arhitektid kodukontorist, suurel bürool on raske sama hinnaskaalat pakkuda.

Alver: Me ikka vaatame, kas meie disainile on sobiv tellimus, et poleks lihtsalt põllupealne, vaid mõni huvitav asukoht.

Alver: Avalik sektor on praegu väga hea tellija, tuleb julgete ideedega kaasa. Erasektoris on Exceli tabel kogu aeg kõrval.

Järving: Riigi Kinnisvaraga, mida palju kirutakse, on näiteks koolide puhul väga rõõmus koostöö.

Tegelete ka ise õpetamisega.

Alver: Diskussiooni mõttes on see hea. Sa ei lähe ainult teisi õpetama, lõpuks õpid ise rohkem. Praegu õpetame esimese kursuse esimest projekti, milleks on „Varjualune“. Tartus ehitati üks sel suvel ka ära, nüüd tuleb sinna järgmine. Need võiksid püsida vähemalt 2024. aastani, mil Tartu on Euroopa kultuuripealinn.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht