Kuidas dokumendiga muinsuskaitsealasid kaitsta?

Praeguse muinsuskaitsealade kaitsekorra uuendamise mõte on senisest paremini tasakaalustada riigi ja mälestiste omaniku kohustusi ja õigusi kultuuripärandi säilitamisel.

MADLE LIPPUS

Muinsuskaitsealade uue kaitsekorra eesmärk on parandada muinsuskaitsealade olukorda ja toetada nende arengut. Selleks saab kaitsekord senisest selgem ja paindlikum, kuid oluline roll piirkonna väärtuste sõnastamisel ja nende hoidmisel on ka paikkonna elanikel.

Esimene pääsuke on märtsi lõpust avalikul väljapanekul Tartu muinsuskaitseala uue kaitsekorra eelnõu või, nagu meile muinsuskaitseametis meeldib öelda, kokkulepete kogum muinsuskaitseala väärtuste hoidmiseks ja arendamiseks.

Muinsuskaitsealad ja nende kaitse

Erinevalt näiteks keskkonnaametist, mille hallata on 962 kaitseala, ei ole alade kaitsekorra koostamine ja täiendamine muinsuskaitseametis tavapärane töö. Muinsuskaitsealade põhimäärust on seni uuendatud pigem harva ning viimati tehti seda 2002. aastal, pärast muinsuskaitseseaduse vastuvõtmist. Suur osa alade praegustest põhimäärustest on kehtestatud 2004. või 2006. aastal. Mõnede alade kaitsekord on saanud uuema vormi ka pärast seda, nt Rebala kaitsekorda uuendati 2016. aastal, kuid sellega ei käinud kaasas põhimõttelist sisulist muutust.

Praegune kaitsekordade uuendamise mõte on senisest paremini tasakaalustada riigi ja mälestiste omaniku kohustusi ja õigusi kultuuripärandi säilitamisel. Uue seadusega on lisandunud suurem paindlikkus, mis võimaldab teha üksikjuhtumile vastava tasakaalustatud otsuse. Üks osa sellest on muinsuskaitsealade hoonete jaotamine väärtusklassidesse (kaitsekategooriad) ja nendest lähtuvalt leevenduste tegemine.

Kui mälestiste olukorrast on muinsuskaitseametil ülevaade, siis info muinsuskaitsealade hoonete seisukorra kohta on lünklik. Siiski võib öelda, et nagu mälestiste puhul ei ole ka hoonete seisund enamasti linnade ajaloolises keskmes just kiita ja/või pole selle parandamisel lähtutud hoonete väärtuse seisukohalt kõige paremat lahendust. Näiteks on väga terav probleem plastakende kasutamine.

Muinsuskaitseameti võimekus muinsus­kaitsealadega tegeleda on olnud seni kesine ja aktiivsus kohatine. Eraldi muinsuskaitsealade ja nende problemaatikaga tegeleva nõuniku ametikoht loodi ametis alles mõne aasta eest. Sinnamaani oli aladega tegelemine üks maakonnanõunike paljudest ülesannetest, kuid neil peab tähelepanu jaguma kõigile maakonna mälestisele, mida on sageli üle tuhande. Seetõttu on muinsuskaitsealad tähelepanu alt välja jäänud, mitmes kohas on aga paikkonna elanike huvid lausa arvestamata jäänud ning suhted seetõttu pingelised.

Nagu mälestiste puhulgi on tõmbekeskustest väljaspool asuvate muinsuskaitsealade kesise seisukorra põhjused kitsalt muinsuskaitselistest probleemidest laiemad ning sõltuvuses sotsiaalmajanduslikust olukorrast: aastakümneid kogunenud remondivõlg, vähenev elanikkond, kinnisvara vilets turuhind jne. Selle tulemusena pole aga linnasüda sageli atraktiivne ning elukeskkonnana ei hinda seda pahatihti ka kohalikud elanikud.

Muutunud ootused ja lähenemine

Vajadus alade kaitsekorda uuendada ei tekkinud niivõrd mitte muinsuskaitsealade endi muutunud väärtustest või teisenenud suhtumisest kultuuriväärtusse, kuivõrd muutunud ootustest muinsuskaitseametile ja avalikule haldusele. Seni oli põhimäärusi koostatud peaasjalikult ekspertide poolt ja nende nägemusest lähtuvalt ning eelkõige keskenduti väärtuste kaitseks vajalike reeglite sõnastamisele. Nüüdisaegne avalik haldus on aga hoopis rohkem suunatud inimeste võimestamisele ning partnerlusele.

Tartu muinsuskaitseala kokkulepete kogum muinsuskaitseala väärtuste hoidmiseks ja arendamiseks on näitusena väljas ka kaarsillal.

Madle Lippus

Loomulikult ei toimu ükski muutus vaid selle kirjapanemise tõttu. Kaitsekorraprotsessi esimese eelnõu avalikult väljapanemiseni kulus peaaegu kaks aastat tööd. Algusest peale otsustasime teha seekord teistmoodi ning võtta aega väärtuste kaardistamiseks, tutvustamiseks ja läbirääkimiseks.

Organisatsioonina on muinsuskaitseamet protsessist palju õppinud ning sellel on oluline osa ameti muutumisel nõustamiskeskseks. Kohtumised inimestega, ühised väärtuste ja reeglite arutelud jne, võimalus eri meetodeid katsetada ning integreerida need igapäevarutiini on võti kirjapandu edaspidi hoidmiseks. Kohati tundub, et ametis omavahel peetud arutelud ja vaidlused on vaata et sama olulised kui need, mida oleme pidanud kodanike ja huvirühmadega. See annab usu, et kaitsekorra, selle dokumendiga, on tõesti võimalik muinsuskaitsealade säilimisele kaasa aidata.

Tartu kaitsekorra koostamine

Kuigi iga linna kaitsekorra eelnõu koostamine erineb veidi, siis üldjuhul koosneb see kolmest suurest etapist: info koondamine ja vajadusel alusuuringute läbiviimine, arutelud kogukonna ja teiste sihtrühmadega ning kaitsekorralduse sõlmpunktide läbiarutamine spetsiaalselt selleks kokku pandud töörühmaga. Töörühmad on moodustatud põhimõttel, et muinsuskaitseameti esindajate kõrval on seal ka kohaliku omavalituse esindajad ja pärandieksperdid.

Alusuuringute vajadus tõukus alade kaitsekorra koostamisega seatud eesmärgist olla selgem ja paindlikum. Vastavalt kultuuriministri määrusele jagatakse hooned muinsuskaitsealal kolme kategooriasse sõltuvalt nende vastavusest muinsuskaitseala eesmärkidele: A- ja B-hooned on kultuuriväärtuslikud, loovad miljöö ja hoiavad seda. A-kaitsekategooria hoones tuleb säilitada autentsus nii interjööris kui ka eksterjööris, B-kategooria puhul eksterjööris. C-kategooria puhul on oluline eelkõige hoone sobivus muinsuskaitsealale.

Tartus jaotati muinsuskaitseala hooned kaitsekategooriatesse peaasjalikult varem kogutud info põhjal, vaid A-kategooria määramisel viidi läbi ka arhiiviuuringud ning käidi võimalusel kohapeal.

Lisaks tehti Tartus ajalooliste kinnistupiiride analüüs. Ajaloolisi kaarte kõrvutati tänapäevase katastrikaardiga ning anti ülevaade tänavavõrgu ja krundistruktuuri kujunemisest ja muutumisest. Näiteks Tartu muinsuskaitsealal on ajavahemikus 1683–1944 algse ruumikuju säilitanud ligikaudu kolmandik (vähemalt 97) Tartu muinsuskaitseala kinnistutest.

Mis on kaitsekorras uut?

Peamine muudatus on hoonete jaotamine kaitsekategooriatesse, mille täpse sisu üle kaitsekorda koostanud töörühm ka pikki vaidlusi pidas. Ühtlasi tehakse eelnõuga ettepanek muuta mõningal määral muinsuskaitseala ning selle kaitsevööndi piire. Piiri muutmise ettepanek lähtub arusaamast, et muinsuskaitseala on linnaruumis tajutav loogiline tervik: mõlemal pool tänavat asuvad ajaloolised kinnistud tuleb hõlmata muinsuskaitsealasse ja nende käsitlemiseks seada samad tingimused. Kõige suurem piiri muutmise ettepanek puudutab Kroonuaia tänavat. Muinsuskaitsealasse lisati Kroonuaia tänava paarisnumbriga kinnistud, keskaegse linnamüüri tagune eeslinna ala, mille areng on tihedalt seotud vanalinna kujunemisega.

Kaitsekorras käsitletakse ka uute hoonete püstitamist. Uue hoone püstitamisel ja suuremahulise juurdeehituse korral eelistatakse tänapäevast lahendust. Eesmärk peab olema rikastada mitmekihilist ajaloolist keskkonda kvaliteetse arhitektuuriga ning tõsta esile ajalooline hoonestus. Praegu aktuaalse südalinna kultuurikeskuse (Süku) arutelu taustal tuleb tõdeda, et muinsuskaitseliselt on põhjendatud varem hoonestatud alade uuesti hoonestamine. Nõudeid on täpsustatud ja lahti kirjutatud ka kinnistu piiride muutmise, uue hoone püstitamise, tänavate, hoovide ja haljastuse ning arheoloogia puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht