Kuidas rääkida arhitektuurist?

Avatud uksed, silmad ja meeled aitavad ruumi märgata ja ühist keelt leida. Kogemuse kaudu õppimine ja objektiivne dialoog toob välja arhitektuuri väärtused.

ELO KIIVET

Linna- ja ajalooretked ning majaekskursioonid on järjest rahvarohkemad. See annab märku kasvavast huvist ümbritseva ruumi vastu ja peegeldab ka loomuomast soovi näha, mis toimub suletud uste taga. Avatud uksi pakkus aprilli viimasel nädalavahetusel esimest korda toimunud „Open House Tallinn“, kus osales ligi 5000 ruumihuvilist, kes vabatahtlike giidide juhtimisel astusid sisse kohtadesse, kuhu muidu ei pääse või ei satu. Tallinna külastas ka Open House’i asutaja Victoria Thornton, kes rõhutas, et kuigi ettevõtmine on levinud viiele kontinendile, on selle mõte avada elanikule oma kodulinn – see on kohalik üritus kohalikule inimesele.

Thornton on AA arhitektuurikooli nõukogu president ja Briti arhitektide kuningliku instituudi (Royal Institute of British Architects, RIBA) auliige. Ta juhib praegu Open House’i ülemaailmset võrgustikku, mis on alguse saanud 1992. aastal. Esialgsest Londoni 20 majast sai kahe aastaga 220 ja eelmisel aastal avati üle 800 maja uksed. Thorntoni oli häirinud, et avalikkust ei kaasatud arhitektuuriteemadesse, kuigi ehitatud keskkond mõjutab kõiki. Tihti ei saadud aru, mida ja miks arhitektid teevad, kuna puudus arhitektidega ühine keel. Nii sündis Open House, mis pakub vahetut ruumikogemust ja annab juurde oskust nõuda kvaliteetsemat elukeskkonda. Kodanikuosalus ja elukestev õpe on saanud moesõnadeks, kuid arhitektuuri puhul peetakse just seda algatust omamoodi teenäitajaks.

Olete meenutanud, et kui alustasite „Open House’i“ projektiga, peeti teid hullukeseks, sest tahtsite Londoni maju kõigile avada.

Kujutage ette, et koputate võõrale uksele ja ütlete, et seda suurepärast maja peaks näitama, avama ukse tuhandetele inimestele, ja kõike seda tasuta. See kõlabki hullumeelselt. Keegi ei uskunud, et arhitektuurist nii palju huvitutakse, ja arvati, et see mõte poolehoidu ei leia. Aga leidis.

1990ndatel oli meil väga konservatiivne valitsus, tugev muinsuskaitse ning peale oli jäänud usk, et vana on hea ja uus halb. Majanduslanguse tõttu ehitati väga vähe uusi avalikke hooneid. Erialainimesed ei mõistnud, miks keegi neist aru ei saa. Aga kuidas võinukski saada, kui ei kutsuta sisse, ei räägita omavahel? Oli aeg alustada vestlust ja „Open House“ aitab seda teha.

Arhitektuurist rääkida tundub tõesti üllatavalt raske, seda sõnagi kardetakse.

See on üks põhjustest, miks ma selle algatasin. Juba pealkirjas on tuttavad sõnad – „avatud majad“ on lihtne väljend ega peleta eemale. Niipea kui kasutada sõna arhitektuur, arvatakse, et see on ainult arhitektidele mõeldud. Meie eesmärk on algatada vestlus avalikkusega ja loodetavasti arhitektid ühinevad sellega, aga see ei ole otseselt arhitektidele suunatud. Kui arhitektid kaebavad, et keegi neid ei mõista, siis võti on haridus. Üldhariduskoolis arhitektuuri ei õpetata. Nii ei üllatagi, et on maailmavaateline lõhe ja „keeleprobleem“. Rääkida tuleb tavakeeles, mitte arhitektuurikeeles ja seda me „Open House’is“ teemegi. Ja see peab olema vestlus, mitte loeng. Meid eristabki muudest arhitektuurifestivalidest see, et kohtleme kõiki võrdsena.

Märksõnadena on „Open House’i“ väärtuste seas formaalsuse ja hierarhia eitus.

Koostasime mõju-uuringu, et teada saada, kuidas tuua suurem osalus linnaruumi kujundamisse. Protsessil on neli osa. Esiteks tuleb inimesed kaasa haarata ja siis otsustatakse, mida tahetakse näha. Hoonesse sisenedes võib avastada, et see on tõesti huvitav. Püüame alati programmi valida erinevaid maju, mitte üht tüüpi või ühest ajaperioodist, vaid näidata head arhitektuuri. Teiseks dialoog, mitte loenguvormis tutvustus. Kolmandaks võimestamine, sest osalejad oskavad siis juba paremini väljendada, mida nad soovivad, õpivad keelt. Me anname neile justkui vahendid, teadmise, et nad saavad osaleda oma ruumi, olgu siis kodu, kooli või naabruskonna, kujundamises. Ja neljandaks loodame mõjutada poliitikuid, sest nemad teevad ruumiotsuseid. Nii koostame omamoodi õpiteekonna, kus õpitakse kogemuse kaudu. Üldsusele on võib-olla esialgu tähtis ainult see, et saab kuhugi sisse astuda ja et see on tasuta. Selline algus on ka hea, sest tahame nende tähelepanu, et seejärel alustada dialoogi.

Kuidas saab mõjutada otsusetegijaid?

Poliitikud on üldsuse osa ja püüame neid osalema meelitada, siis saavad ka nemad ruumist paremini aru. Me ei saa muuta maailma, aga võime avada ukse arusaamisele ja kaasamõtlemisele. Suurem teadlikkus võimaldab häid algatusi. Mõne arvates jõuame väga vähesteni, aga kui ei proovi, siis edu ka ei saavuta. Nii me püüamegi avada silmi, meeli ja uksi.

„Open House’i“ üritusi külastab üle maailma aastas 1,5 miljonit inimest. Seega on tegu ilmselt kõige laiahaardelisema arhitektuurifestivaliga. Mida arvate teistest suurtest rahvusvahelistest üritustest?

Kõik need on erinevad, üks ei ole parem kui teine. Meie keskendume avalikkusele, teised rohkem huvirühmadele. Meie ettekujutuse järgi oskab teadlikum, arhitektuuri mõistev ühiskond nõuda paremat elukeskkonda. Mitte arhitektid üksi ei nõua, vaid avalikkus.

Kvaliteedi tagamiseks on vaja teadlikku tellijat, ka teda tuleb harida.

Sõna „harima“ on ohtlikuvõitu: ma harin sind, sest sa oled võhik. Kuni domineerib arvamus, et „kui nad ometi oleksid haritumad ja teadlikumad, kui me ometi saaksime tõestada, et meil on õigus“, läbirääkimispinda ei teki. Omanike puhul on nii, et nad ise ei pruugi arugi saada, kui huvitav maja neil on. Neid üllatab, et tahame seda näidata, sest nad ei ole kunagi ruumi niimoodi vaadanud, me avame nende silmad ja seegi on õppimine. „Open House“ pakub etaloni, näidates arendajatele, mida nad tegema peaksid, et pälvida tähelepanu ja kiitust.

Olete öelnud, et kui ollakse linnast teadlikum, nauditakse seda rohkem. Kas tõesti on nautimise valem nii lihtne?

Nauditakse seda, mis meeldib. Aga kui midagi ei meeldi, võib sellest hoolimata seda tunnustada või lugu pidada. Ka Tallinnas on palju hea arhitektuuriga hooneid, mis ei pruugi meeldida. Linna saab vaadata teise pilguga, avastada seda, mida ei ole varem tähele pandud ja mis võib hakata meeldima. Tuleb vaid silmad avada.

Paljugi sõltub kontekstist, mõni maja on tähtis ja hea omas ajas.

Täpselt nii. Arhitektuuris saab rääkida paljust – jätkusuutlikkusest, nüüdisaegsest või ajaloolisest arhitektuurist, planeerimisest, transpordist, inseneeriast. Seda kõike korraga selgitada on liiga palju, on tuldud ju lihtsalt nädalavahetust veetma. Püüame algatada objektiivset dialoogi, et hoiduda vastandamisest, nt armas vana vs. kohutav uus. Toome näiteid, vältides staararhitektuuri ja subjektiivsust, andes taustateadmisi ja tuues esile maja väärtusi. Londonis oli Kings Crossil tohutu järjekord ühe suure vana maja ukse taga, mis on kaua olnud väga halvas seisus. Omanike sõnul aitasime neil ühiskonna tähelepanu tõmbamisega teha seda, mida nad ise olid arvanud, et ei suuda – hoone taastada. Me ei tee kunagi kampaaniat, vaid ütleme, et see maja on taastamiseks veel küllalt hea. Ilmselt meid usaldatakse, kuna oleme sõltumatud ega taotle kasumit. See on vist tõesti hullumeelne projekt. Tähtis on kirg ja andmissoov. Meie eesmärk on mõjutada hoiakuid ja suhtumist. Me ei ütle, mis on õige või mis vale, vaid tuleb olla teadlikum.