Kuidas Tallinna rohepöörata?

Maila Kuusik: „Linnad pole sarnased, lahendatakse eri väljakutseid. Tallinn peab kliimaneutraalsuse poole liikumiseks esmalt tegelema transpordi ja liikumisega.“

MERLE KARRO-KALBERG

Pealinna kliimakava rakendamise üle arutavad linna strateegiadirektor Raido Roop, rohepöörde kompetentsikeskuse juhtivspetsialist Mihkel Kaevats ja analüütik Maila Kuusik.

Maila Kuusik , Mihkel Kaevats, Raido Roop

 

Tallinnas kehtib dokument „Kliimaneutraalne Tallinn. Tallinna säästva energiamajanduse ja kliimamuutustega kohanemise kava 2030“. Kuivõrd on selles n-ö kliimakavas püstitatud eesmärkide seadmine aastaks 2030 reaalne? Kas Tallinnal on olemas poliitiline tahe kava ellu viia?

Raido Roop: Parima võimaliku poliitilise tahtmise juures on kava rakendamine võimalik, aga poliitiline tahe selgub täpsemalt sügisel: valimistel, poliitilistes aruteludes ja valimisprogrammides. Ma näen, et praegusel linnapeal on tahe olemas.

Poliitilise tahte üks väljund on rohepöörde kompetentsikeskuse rajamine ja selle rajamine just strateegiakeskusesse. See on märgiline. Keskuse oleks võinud luua ka keskkonna- ja kommunaalameti juurde, sest tegu on ju keskkonnateemaga. Praegu oleme aga otsustele lähemal ja valdkondadeülene. Me saame oma eesmärke pidevalt n-ö lauale tuua.

Mihkel Kaevats: Kliimakava annab kriteeriumid, mille põhjal edasisi otsuseid teha. Nende järgi kujuneb linn ümber üsna põhimõtteliselt. Me ei mõtle sellele, millele me juurde maksame, vaid ka sellele, mida me teistmoodi teeme ja mida me enam ei tee, sest see ei vii meid eesmärkideni. Kliimakriisis tuleb ümber mõelda ka omavalitsuse kohustused. Mis on Eesti kliimaneutraalsus ilma Tallinna linnaregiooni kliimaneutraalsuseta?

Maila Kuusik: Kava on volikogus vastu võetud. Kui see ei väljenda poliitilist tahet, siis mida väljendab?

Kuidas võiks kliimakavas kirjapandu jõuda ka väikestesse otsustesse? Et saadaks aru, et iga väike otsus, näiteks tänava remontimisel haljastuse rajamine või rajamata jätmine, muru niitmine või niitmata jätmine on osa suurest pildist?

Kaevats: Eks organisatsioon peab õppima uutmoodi asju nägema ning see polegi alati sirgjooneline. Mulle meeldib sellest mõelda kui Eesti peost: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Kaua ei saa siiski hoogu võtta, sest võib juhtuda, et peame hakkama CO2-heite ja autosõltuvuse eest trahvi maksma.

Kuusik: On tõsi, et saatan peitub detailides. Üldeesmärkide tõlkimine igasse projekti ongi väga keeruline. Eesmärgiks on võetud, et ka eelarve hakkab toetama just neid ettevõtmisi, mis viivad läbi rohepööret.

Natuke selgust vajab ka see, mis tähendab kohaliku tasandi rohepööre. Me räägime palju riigi tasandil rohelise mõtteviisi juurutamisest ja põlevkivist loobumisest. Tundub, et sellega ongi asi tehtud. Mida see aga tähendab omavalituses? Mida see tähendab ühe tänavaprojekti puhul? See katab nii planeerimist kui ka ehitamist. Kliimakava tõlkimine konkreetsete kriteeriumide keelde on veel ees.

Roop: Linna ametites töötab kokku üle pooleteise tuhande inimese. Kõigini pole füüsiliselt võimalik jõuda. Me saame oma eesmärke tutvustada sisekommunikatsiooni kaudu. Mõtteviisi muutus võtab aastaid. Septembri teises pooles toimub linnavalitsuse sisekonverents, kus räägime lahti ka rohepöörde ja jagame oma sõnumit. Plaanime koostöös Rohetiigriga akadeemiat linnajuhtidele, linnapeale ja abilinnapeadele, kantslerile ja linnasekretärile. Loodame seal jõuda kokkulepeteni, millise kohustuse võtavad rohepöörde elluviimisel linna ametid.

Püüame ka analüüsida, kuidas on linna hangetes rakendatud rohekriteeriume. Ostame sisse soovitused, kuidas paremini teha. Seega, kui muudame hangete kriteeriume, saame ka teistsugused teed ja tänavad. Selleni, et iga menetleja vaataks projekte roheliste kriteeriumide põhjal, läheb ilmselt aastaid.

Kaevats: Küsimus on lõpuks, millist Tallinna me ehitame. On tõsi, et üksik otsustaja võib kehva otsusega luua aastateks kehva linnaruumi, kuid ka otsustajad on inimesed. Meil on ettekujutus sellest, milline elu peaks olema, et oleks töökoht ja et majandus toimiks. Siiani on see ettekujutus heast elust olnud väga plasti-, auto- ja tarbimiskeskne. Nii Tallinna arengustrateegia „Tallinn 2035“ kui ka kliimakava toovad välja, et senine normaalsus ei vii meid helgesse homsesse, me elame tulevaste põlvede arvel. Vaja on kultuurilist muutust ja selleks on vaja laia toetust ja arusaama.

Kuusik: Regionaalses võrdluses oli teadlikkus kliimamuutuste tagajärgedest väikseim just Tallinnas – üheksa protsenti. Kui edasi arvutada, siis kriitilise teadliku massi, kes oskab teistsugust elu nõuda, saame aastaks 2045. Teavitus on seega oluline. Me peame sellega tegelema. Ühes küljest jookseme võidu, et saaks reale väikeste ja enesestmõistetavate asjadega, näiteks puude istutamine või kraavide puhastamine, selmet neid maa alla torusse panna. Teisest küljest on vaja, et ka linlased oskaksid teha paremaid tarbimisotsuseid. Ka uudsete projektide ja tehnoloogiate katsetamine on kliimakavasse sisse kirjutatud. Näiteks projekteeritakse Trummi tänavale looduspõhiseid sademevee immutamise lahendusi. Oluline on ka materjalide säästlikkus. Ka päikesepaneelid. Mujal maailmas paigaldatakse päikesepaneele ka muinsuskaitsealustele ja miljööväärtuslikel aladel asuvatele hoonetele. Need integreeritakse klaasi või on need katusekivide kujuga. Eestis toodetakse katuseplekki, kuhu on integreeritud päikeseelement, aga me pole veel isegi jõudnud mõtteni, et miljööaladel on selline asi võimalik.

Kehtiv kliimakava paneb omajagu vastutust ka linaste õlule. Kuidas linlasteni jõuda ja teadlikkust suurendada?

Kuusik: Inimesi huvitab järjest enam, mida nad ise teha saavad, me pole lihtsalt osanud selles võtmes infot jagada. Kõigi uute asjade puhul on kommunikatsioon väga oluline, rääkida tuleb ka sellest, miks midagi tehakse.

Kaevats: Küllap on siin küsimus ka selles, kuidas asju esitatakse. Mis on rohepööre? See pole looduskaitse, vaid tuleviku majandusmudel. See on viis, millega me ainult ei puhasta õhku ja elukeskkonda, vaid ka viis, kuidas tekivad raha ja töökohad.

Kuusik: See pole raketiteadus, vaid asjade tegemine teistmoodi.

Roop: Muidugi on oluline see, et kõik linnavalituse liikmed räägiksid sama juttu, linnapeast reaametnikuni.

Muutus toimub üksikisiku tasandil ja me peame leidma üles kõik sihtgrupid. Kas need hüpikrattateed, mis Tallinnas on maha märgitud, on head või halvad? Selle üle võib pikalt arutada. Kindel on see, et need toovad uued sõitjad linnaruumi – teeme ka vastavat liiklusloendust –, kuid veel olulisemad on arutelud ühismeedias, ajalehtedes ja ka omavahel. See aitab väga tõhusalt kaasa rohepöörde kommunikatsioonile.

Me hankisime 44 000 suures osas taaskasutatud plastist biojäätmete kasti, mille linnaosad jagavad ühistutele ja elanikele. Sellega puudutame eeldatavalt 44 000 perekonda, kes hakkavad mõtlema jäätmete ja nende sorteerimise peale. See on küll elementaarne rohelise mõttemaailma osa, kuid loodan, et see paneb laiemalt teemale mõtlema.

Kliimakavas on toodud kaks viisi eesmärkideni jõudmiseks. Esiteks vaikne liikumine, kus praeguses toimimises radikaalselt midagi ei muudeta. Teiseks kiirem ja veidi jõulisem tee. Mis tempos Tallinn praegu liigub?

Roop: Ausalt ja otsekoheselt: me läheme väikeste tibusammudega. Euroopa Liit seab endale ambitsioonikaid kliimaeesmärke. Ometi moodustab EL umbes seitse protsenti globaalsest mõjust. Kui Hiina, India, Aafrika ja Brasiilia midagi ei tee või teevad väga vähe, siis pole sellest pingutusest suurt kasu. Kui Eesti rohepööre taandatakse vaid Tallinnale, siis jääme samuti hätta. Pealinnas tehakse küll hüpikjalgrattateid ja ehitatakse peagi uusi rattateid, tehakse kraanivee joomise kampaaniat, pikendatakse trammiteid, hakatakse toetama kortermajade renoveerimist ja päiksepaneelide paigaldamist linna ehitistele, üritustel kasutatakse pandipakendeid, kui aga suures pildis suuri muudatusi ei tehta, siis ei ole sel mõju. Märgatava tulemuse annab autostumise piiramine ja hoonete energiatõhususe suurendamine. Ma ei pea silmas üksnes uusi maju, vaid ka mägede paneelmajade soojustamist jms. Väga palju energiat kulub ju hoonete kütmiseks. Mõelda tuleb ka materjalide ringluse ja ringmajanduse peale laiemalt. Võti on seal.

Kui kavandaksime linna autostumise tasemel 300 autot 1000 elaniku kohta, mis on Soome mudel, siis saavutaksime märkimisväärse mõju. See nõuab aga selget poliitilist otsust, julgeid ja selgeid valikuid, mis võivad ühiskonnas väga valuliku reaktsiooni esile kutsuda.

Enne valimisi ei julge keegi ilmselt sellist poliitilist enesetappu sooritada ning seda ausalt välja lubada.

Kuusik: Aga me peame edasi elama ka pärast valimisi.

Kaevats: Õnneks on säästlikud liikumisviisid ja hea linnaruum sel aastal palju enam arutelude keskmes kui varem. Ma arvan, et seda ei tingi vaid Tallinna arengustrateegia, vaid ka linlaste suhtumine. Rattateedele ja inimlikule linnaruumile on tekkinud ühiskondlik tellimus, ja see on muutuste algatamiseks vajalik. Ma näen, et ambitsioon muutusi vedada on praegusel linnavõimul olemas. Oluline on ka õppimine teiste linnade tehtust.

Võtan siin sõnasabast kinni ja võrdlen Tallinna teiste linnadega. Suurlinnades nagu Pariis ja London rajati pandeemia ajal mitusada kilomeetrit rattateid, seda just kesklinna. Nii on tehtud ka Riias. Linnad on kehtestanud kesklinna autoga sissesõitmise maksu ja plaanitakse keelata ka diisel­autod. Paljudel pealinnadel on ambitsioonikad ja teednäitavad kliima­­eesmärgid. Kas Tallinna kliima­­kava pole vähe­ambitsioonikas?

Kaevats: Ma luban ka endale retoorilise küsimuse: kas 72 protsendi võrra kasvuhoonegaaside vähendamine ühistranspordi süsteemis on väheambitsioonikas? See tähendab täiesti põhimõttelist eluviiside ja liikumisviiside muutust. Meil on võrreldes Stockholmi ja Helsingiga lihtsalt palju lühem ajalugu. Me oleme pikalt pidanud oluliseks soetada endale oma auto ja sellega igale poole sõita. Ma usun, et kui oleme esimesed sammud teinud, siis seame lennukamad eesmärgid.

Kuusik: Strateegilise planeerimise peamine mõte on keskkonna muutuse jälgimine ning sellele reageerimine. Meile tundub tihti, et kui eesmärgid on sõnastatud, siis asjad kulgevad iseenesest. Tegelikult tuleb ka üle vaadata, kuidas keskkond muutub, sellele reageerida ja leida ressurss uuteks tegevusteks. See on tegelikult strateegiline planeerimine.

Nii arengustrateegia kui ka kliimakava seiresüsteemi töötatakse praegu välja. See on küll keeruline, meil pole kõiki andmeid, peame neid koguma ja süstematiseerima.

Eks linnad on erinevad ja lahendavaid eri ülesandeid. See, mis meil on hästi, näiteks kaugküte, on Helsingis pikalt olnud probleemkoht. Tallinna ülesanne on lahendada esmalt transpordi ja liikumise küsimus.

Roop: Mulle meeldib väga, mis toimub rattateedega Riias. Ka siinsetes uudistes räägiti, et 300 miljonit eurot investeeritakse Riia regiooni ühistranspordisüsteemi arendamisse. Fantastiline uudis! Teise käega aga paneb Läti valitsus ühe miljardi neljarealistesse magistraalidesse ja soodustab seega mugavat autosõitu. See tõmbab 300miljonilisele investeeringule kohe kriipsu peale, sest kes tahaks sõita bussiga, kui autoga saab palju kiiremini ja mugavamalt. Neljarealiste teede mõju keskkonnale on oluliselt suurem. Lõpuks ollakse olukorras, kus ühissõidukite kasutatavus lõppkokkuvõttes ikkagi väheneb.

Sama on juhtunud ka Tallinnas. Linnas loodi jõuliselt ühistranspordirajad, võeti autodelt ruum ära, kuid ühistranspordi kasutatavus ikkagi vähenes. Miks? Sest autoga saab jätkuvalt kiiremini. Miks? Sest me lahendame järjepidevalt linna raha eest autojuhtide muresid: rajame uusi läbimurdeid, ristmikke laiemaks ja kiiremaks. Autoga liikumine tuleb teha aeglasemaks, siis tulevad inimesed jalgratastele ja bussidesse.

Kuusik: Me ei mõtle kuigipalju Eestis sellest, et maa on piiratud ressurss, seda ei tule kusagilt juurde, ja kuidas seda paremini jagada: kui palju kavandame avalikku ruumi või kui palju planeerime ruumi inimeste (ja masinate) liikumiseks. Kas teeme pargi või parkla …

Kas järgmisel aastal saab pealinn eelarve, kus ratastele, jalakäijatele ning rohetaristule on ette nähtud suuremad investeeringusummad kui autoteedele?

Roop: 2022. aasta eelarve koostamine algab pärast suvepuhkusi. Ma kahtlustan, et eelarve vaadatakse pärast valimisi üle ja sellesse tehakse korrektiivid. Linna eelarved on avalikud, eelnevate aastate pealt saab jälgida investeeringute dünaamikat. Liikluse real asuvad investeeringud tänavate hooldusesse ja remonti küündivad miljonitesse. Ka rattateedesse pannakse miljoneid, kuid need on jaotunud pikema perioodi peale.

Esimese suurema nihke mõtteviisis ja investeeringute jaotuses loodame siiski saavutada eurorahade toel. Peame silmas kaht valdkonda: tramm ja rattateed. Ehk Vanasadama tramm – maksumusega 26 miljonit – , mida praegu projekteeritakse, ja trammiteede – maksumusega 40 miljonit – pikendamine. Me analüüsime mitut uut suunda: Järvele, Pelguranda, Kadriorust lauluväljakuni, uue kavandatava Tallinna haiglani.

42 miljonit eurot on kolmele linnale, Pärnule, Tartule ja Tallinnale, eurotoetusi jätkusuutlike liikumisviiside edendamiseks. Minu eesmärk strateegia­direktorina on koju tuua sellest vähemalt pool, eriti kui arvestame Tallinna suurust. Ehk siis selle eest rajatakse kesklinna rattateed ja rataste parkimiskohad. Linn peaks oma eelarvest investeerima ka rattateede põhivõrku. Meil on küll ägedaid ja palju kasutatavad kergliiklusteid linna servas, kuid see ei muuda kesklinna liiklust.

Kuusik: Me peame läbi mõtlema iga investeeringukihi. Teed võib ehitada väga erineval moel: sinna saab rajada ruumi ühissõidukitele, haljastusele ja looduspõhisele sademeveesüsteemile, või järgida poole sajandi vanust planeerimisprintsiipi ja anda kogu ruum autodele. Peame hoolega kalkuleerima, kuidas midagi teha, sest ruum on piiratud ressurss. Teede rekonstrueerimise rahadega on võimalik teha enamat, kui vaid katendit uuendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht