Kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõuniku Johanna Jõekalda kommentaar

MERLE KARRO-KALBERG

Miks korraldab järgmist Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kultuuriministeerium?

Arhitektuurikeskuse visioon projektijuhtimisest ei vastanud ministeeriumi standarditele. Keskuse plaan oli panna põhiline korralduse koormus kuraatoritiimile. Meie nägemus on, et kuraatorite fookus peaks olema loomingul ning korralduslik pool peaks jääma neid toetava asutuse õlule.

Ministeeriumis on tööl Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku projektijuht Mari-Liis Vunder, kes tagab projekti nõuetekohase ja tähtaegse valmimise ning lähtub projekti juhtimisel sellest, et kuraatorid saaksid loomingulises töös maksimaalselt tuge. Kultuuriministeerium panustab projekti elluviimisesse ka laiemalt. Näiteks õigus- ja kommunikatsiooniosakond aitab lepingute ja kommunikatsiooniplaanidega. Selliste tööde majasisene elluviimine aitab suunata projekti eelarves varasemast suurema osa kuraatoriprojekti teostamisele. Arhitektuuri- ja disaininõunik juhib komissarina ümarlaua tööd, suhtlust biennaali peakorraldaja ja peakuraatoriga ning täidab riigi esindamisega seotud kohustusi.

Eesti väljapaneku korraldamisel toetab ministeeriumit ka SA Eesti Arhitektuurimuuseum, kes jagab meiega arhitektuurinäituste teadmisi. Koostöös on sündimas väga tugev projekt, mis on saanud ka biennaali peakuraatori Carlo Ratti heakskiidu.

Projekti juhtimisel on ministeeriumi väärtustes esikohal see, et loovisikud saaksid keskenduda loomingule. Meil olid arhitektuurikeskusega pikad läbirääkimised, mille vältel jäi arhitektuurikeskus seisukohale, et nad ei ole valmis projektijuhi rolli enda peale võtma. Nad nägid ette mudeli, kus see roll ja vastutus jäänuks kuraatoritiimile. Me ei olnud valmis selle ettepanekuga kaasa minema, sest leiame, et kuraatorid ja autorid ei peaks tegelema korralduslike küsimustega – sellist lahendust ei kujutaks me ette ka kunstibiennaali puhul. Eesti väljapaneku projektijuhtimine on väga vastutusrikas ülesanne ja soovime saada selle tervikteenusena ühelt usaldusväärselt partnerilt. Olukord, kus ministeerium ostab teenuse arhitektuurikeskuselt, kes ostab teenuse kuraatoritiimilt, kes ostab teenuse projektijuhilt, tooks kaasa segaste vastutusaladega koostöömudeli, kus teadmised ei talletu ühte kohta ja mis ei toeta biennaalidel osalemise tulevikule mõeldes järjepidevust.

Kuidas vastate valdkonna kriitikale, et niimoodi, ilma suurema avaliku aruteluta ühepoolselt organisatsiooni saatuse üle otsustades killustab ministeerium niigi väikest valdkonda ning nõrgestatakse valdkonna koostööd ja arengut?

Valdkonda killustab selliste narratiivide loomine. Kõigi nende etteheidete juures, et takistame vajalikke arenguid, tuleb arhitektuurikeskuse tegevustoetus ning loomemajanduse toetused ikkagi kultuuriministeeriumilt. Arhitektuuri valdkonna rahastus ei ole võrreldes eelmise aastaga vähenenud, see on lihtsalt valdkonnas teisiti ümber jaotunud. Kuna arhitektuurikeskus Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni ei korraldada, ei ole neil sel ja järgmisel aastal vaja ka selleks mõeldud vahendeid. Keskuse rahastus ei saa tegevuste vähenemisel jääda samaks. Arhitektuuri valdkonnas on vahendid samas mahus olemas, aga neid on vaja suunata teise kohta, et tegevused ei jääks ellu viimata.

Ministeerium on saanud viimaste biennaalide puhul kuraatoritiimidelt arhitektuurikeskuse tegevuse suhtes mitmeid kaebuseid. Riigi esindamise eest vastutades oleme väga keerulises olukorras, kui saame biennaali avamise eel teate, et loovisikud ei näe võimalust koostöö keerukuse või eelarve ebaselguse tõttu projektiga edasi töötamiseks. Tahame teha kõik, et edaspidi selliseid olukordi ei tekiks. Tegime ministeeriumis ka tulevase biennaaliga seoses mitu valdkondlikku arutelu, kus esitlesime ministeeriumi ootuseid biennaali korraldusele ning arutasime võimalike korralduse variantide üle. Välja joonistus viis varianti, mille plussid ja miinused ka põhjalikult läbi analüüsisime.

Otsusega võtta biennaali korraldus üheks korraks ministeeriumisse soovime tagada biennaalil osalemise järjepidevuse. See on suurim riiklikul esindusel põhinev arhitektuurisündmus terves maailmas ja selle korraldust ei saa teha eksperimendi korras. Oleme võtnud sihiks toetuda biennaali korraldamisel ja lepingute koostamisel sellele, et protsess oleks võimalikult kuraatorisõbralik ja välja töötatud dokumente ja töövooge saaks kasutada ka edaspidi. Ehk me sekkume siia üheks korraks ja süsteemi korrastamiseks. Loodame leida järgmiseks biennaaliks valdkonnast partneri, kes töötaks meiega heas koostöömeeles ja jagaks samu väärtuseid. Uue partneri otsimisega hakkame tegelema pärast nüüdse biennaali toimumist. See võib olla nii arhitektuurikeskus kui ka mõni teine organisatsioon, kes tagab loovisikutele neid kureerimistöös kõige paremal viisil toetava korralduse.

Arhitektuurikeskus otsib uut juhti, kes peab alustama uuest aastast. Millised on ministeeriumi ootused ja tööülesanded uuele juhile vähendatud eelarve tingimustes?

Kultuuriministeerium ootab uue juhiga head koostööd, nagu kõigi valdkondlike arenduskeskuste juhtidega. Arhitektuurikeskus on iseseisev asutus, asutatud ilma riigi osaluseta, mistõttu ei saa ministeeriumil olla juhile tööülesandeid.

Eesti arhitektuurikeskuse tegevust suunavad ja juhi valivad keskuse asutajad – Eesti kunstiakadeemia ja Eesti arhitektide liit – ja nõukogu. See, kas keskus peaks toimima kompetentsikeskuse, projektijuhtimise üksuse või mõlemana on nende otsustada ja loodame, et nad kaasavad selle otsuse tegemisse ka valdkonna laiema ringi. Arhitektuurikeskuse kui strateegilise partneriga koostöö tegemisele mõeldes ootame, et uus juht tooks kaasa läbipaistvuse, eelarveselguse, loovisikute töö väärtustamise. Tahaksime valdkonna töörahu ja seda, et nii ministeerium kui ka organisatsioonid saaksid suunata rohkem energiat arhitektuuri loominguga tegelemisele. Koostööst oleks rohkem võita.

Merle Karro-Kalbergi artikkel „Hingekellade helinal“