Kultuuripärandi säilitamine on tähtis riiklik ülesanne

Lea Stroh

Eesti ühiskond on iseseisvuse taastamise järel arenenud tohutu kiirusega. Möödanik on jäänud  kaugele maha, seda pole enam vaja. Kultuurilooliselt positsioonilt vaadates on kultuuripärandist saanud teisejärguline nähtus, mida võib tähele panna või – jätta tähelepanuta. Muudatused on arengu lahutamatu osa, kuid muudatusi võib käsitleda ka järjepidevusena. Muuseumid ja arhiivid ei ole aja peatamiseks, nende ülesanne on hoida ajalugu tänapäevas – hoida järjepidevust. Kultuurimiljöö hooldamine ei tähenda ainult ajaloo ja  järjepidevuse säilitamist, see sisaldab ka esivanematelt päranduseks saadud väärtuste austamist. Kultuuripärand ei ole ainult hoolt vajav materiaalne ja vaimne ressurss, see on meie riiki ja meist igaüht mõjutanud arenguprotsessi tulemus – ajalugu loob riigi ja ka igaühe identiteedi.     

Kultuuripärandit ei saa defineerida mingist ajalisest piirist lähtuvalt, see ulatub välja tänasesse päeva. Asjad ja nähtused ei pea ootama, et saada kultuuripärandiks, ja sellena ei pea katkema nende side tänapäevaga. Kõigest, mida me loome, saab kultuuripärand loomise hetkel. Kõigest siiski ei saa kultuuripärandit, kuid valikut mõjutab rohkem asja olemus, mitte aeg. Ent just aeg ja sellega muutuvad  sotsiaalsed väärtushinnangud on need, mis mõjutavad kultuuripärandi sisu. Väärtuslik tuleb välja selgitada ja kokku leppida, et see hoitakse alles. Ühiskondlik kokkulepe peab põhinema ajaloo tundmisel ja aktsepteerimisel. Asja või nähtuse väärtus sõltub selle tõlgendamisest ning rollist järjepidevuse ahelas. Väärtust saab mõõta, see selgub siis, kui mõtleme, millest me jääme ilma, kui mõni asi või nähtus kaob.     

Kultuuripärandit ei saa mõõta arvudega tabelites, seda ei saa nimekirjast lihtsalt kustutada, kui see on lastud laguneda. Pärandit ei tohi suvaliselt ümber ehitada ega moonutada ning teha seejuures nägu, et eemalt vaadates on justkui originaal. Kultuuripärandisse ei saa suhtuda kui tülikasse kuluallikasse või võtta  ringkaitsesse, et vältida konflikte ja probleeme. Sellega välditakse ka väljakutset korraldada valdkonna tööd tegelikele vajadustele ja ülesannetele vastavalt.   

Kultuuripärand peab olema autentne, hooldatud. Kõik, mis uus, peab sobituma vana kahjustamata.  Siinjuures ei ole probleem niivõrd rahas, kuivõrd suhtumises. Selle muutmiseks on vaja arusaamist. Kultuuripärandi kaitsmine ei ole see, kui keelatakse ja sunnitakse, kui teadmiste monopol on näiliselt ühe inspektsiooni käes, kellelt tuleb igasuguseks tööks kultuuriväärtuse(ga)l küsida luba. Respekti ajaloo ja kultuuriväärtuste vastu loovad kõigile kättesaadavad teadmised väärtuste olemusest ja hooldustööde põhimõtetest ning asjatundlik  juhendamine. See ongi kõige parem kaitse. Kultuuripärandiga seotud probleemide lahendamiseks ei piisa pelgalt toetusfondide suurendamisest. Kasvatada tuleb rahva teadmisi oma ajaloost, juurtest, traditsioonidest ja õpetama pärandiga ümberkäimiseks vajalikke oskusi. Rahvas peab tahtma oma kultuuripärandit ise hooldada, vabatahtlikult, ilma keeldude ja käskudeta. Aeg on üle minna muinsuste sunniviisiliselt kaitsmiselt kultuuripärandi  sundimatule hooldamisele, mis põhineb teadmistel.       

2007. aastal tõi riigikontroll välja puudused muinsuskaitseameti töös kultuurimälestiste  kaitse korraldamisel ja jõudis järeldusele, et riik ei ole teinud piisavalt kultuuripärandi säilimise tagamiseks. Seda tõestab fakt, et iga kolmas mälestiseks tunnistatud ehitis on hävinud või hävimas. Nii tõsisele kriitikale pidanuks järgnema valdkonna töö põhjalik ümberkorraldamine. Selle asemel asuti aga kohandama muinsuskaitseseadust vastavaks ameti võimalustele.         

Hiljuti seadustunud muudatuste rakendamine võib kultuuriväärtuste hävimisele kaasa aidata: nüüd võib igaüks kultuuriväärtusega ehitisi hooldada ja remontida, kuid juhendeid nende tööde tegemiseks veel pole. Kultuuripärandi säilitamise soov on küll olemas, kuid endiselt pole kontseptsiooni ja konkreetset tegevuskava. Kui asi nii edasi läheb, siis pole varsti midagi tulevastele põlvkondadele pärandada ja pole ka seda, kes pärandit edasi kannaks.  Kultuuripärandi säilitamisega seotud töö ümberkorraldamine peab saama kiiresti oluliseks, tähtsaks riiklikuks ülesandeks. See ei puuduta ainult ühe ameti töökorralduse muutmist, vaid kogu valdkonnaga seotud tegevuse kaasajastamist. Kultuuripärand on ühiskonna arenguks vajalik ressurss, mida tuleb nagu loodusvarasid hoida ja säästlikult kasutada. See on ressurss, mille abil rikastada paikkondlikku elu, vältida ääremaastumist, luua töökohti, tugevdada  kodanike identiteedi- ja turvatunnet ning seeläbi vähendada kindlasti ka väljarännet.