ELO KIIVET

Leeuwarden

Pille-Riin Larm

Kui käia välismaal, on ikka tore, kui elamus pole liiga hea, liiga eriline, sest see võib põhjustada alaväärsustunnet ja masendustki. Mõnus on kogemus siis, kui leiab nii mõndagi, millest õppust võtta, aga tabab ka äratundmine – meil siin on/olid samad jamad.

Holland on pikalt olnud arhitektuuri­maailma etalon, mille stiili võtsid eeskujuks luge­matud üliõpilased, õppejõud ja arhitektid. Nende linnaplaneerimist hakati hindama mõnevõrra hiljem: edulugu on käinud ühte jalga nn kopenhaagenistamisega, kui inimmõõduga ruum, jalgratta­liikluse eelisarendamine ja jalakäijatänavate arvu kasvatamine on levinud üle terve maailma.

Ka Leeuwardeni jalgrattataristu on eeskujulik ja kadestamisväärselt mugav: kahesuunaliste rattateede võrgustik katab linna ja tagab stressivaba liiklemise. Veesõidukitelgi on autode ees eesõigus, kuna väikesed madalad sillad on kõik tõstetavad ja läbipääsuks tõuseb sillapealne tänavajupp tihti ja sujuvalt, nii et veest takistatud liiklejad saavad samal ajal silla­alust suurt kunstiteost imetleda (Tartu, midagi sulle!). Jalakäijatel pole aga kerge – küll on kõnniteed naeruväärselt kitsad või lõpevad järsku eikusagil. Selle vajaka­jäämise korvab mõnusalt lohakas ja õiterikas maastikuarhitektuur ning kõikjal naeratavad aiapäkapikud.

ELO KIIVET