Linn isiklikus fotomälus

Epp Lankots

„Meikimata linn Tallinna nõukogudeaegsetel slaididel” Karin Hallas Murula autorinäitus Eesti Arhitektuurimuuseumi III korruse galeriil 18. IX–31. X. Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud autorinäitusel „Meikimata linn” heidab Karin HallasMurula nostalgilise pilgu 1980. aastate ning 1990. aastate alguse Tallinna ajaloolisele arhitektuurile, nagu see paistab tollal üles võetud slaididelt. Autori kunagi tehtud, nüüd digitaliseeritud ja suurendatud slaidid esitavad Tallinna historitsistlikku ja juugendarhitektuuri vanalinnas ning kesklinnas: Kühnerti majad Pikal tänaval, Saarineni Pärnu mnt 10,  Vene Seltskondliku Kogu hoone (nüüdne keskraamatukogu), Burmani kavandatud üürimaja Tatari 21b jpt. Näituse kaastekst suunab vaataja mõtlema koloriidile arhitektuuris, selle muutumisele ning ajaloolistele värvikihtidele. Tollase Tallinna ajastu- ja värvitunnetust loob majade välimusega samaväärselt ORWO filmi kuulus kollane tonaalsus. Sellega on autor näituse teiseks peategelaseks tõstnud slaidikultuuri 1970. ja 1980. aastatel kui erilise etapi  fotograafia ajaloos.    

Mõistagi ahvatleb näituse pealkiri kosmeetiliste kõnekujundite abil lihtsakoelistele  mõttearendustele linna ja foto teemal kuni tähenärimiseni välja, et tegelikult on ju slaididel esitatud olümpiajärgne „meigitud” Tallinn. Mõistes, miks autor on näituse niimoodi nimetanud, tundub mulle sellegipoolest, et koloriidi ja selle muutumise teema arhitektuuris ei ole eksponeeritud pildiseeria puhul kõige kutsuvam teeots. Täpsemini, see ei peaks püüdma see olla. Samavõrra jääb näitus liiga pealiskaudseks puhtalt arhitektuurifoto dokumenteerimise  ajaloo positsioonilt. Autorinäituselt, eriti kui sellega luuakse ajastut, võiks eeldada tugevat sõnumit ehk midagi enamat kui nostalgiapuhangust võrsunud üleskutset säilitada kodus vanu slaide. Subjektiivsus on selle näituse olulisim ja tugevaim komponent, ent praeguse lihtsa, isegi argliku kontseptualiseeringu asemel oleks teistsuguse saatetekstiga sama pildiseeria võimeline välja kandma hoopis jõulisema, ehk isegi analüütilisema ja  kriitilisema autoripositsiooni.

Väljapandud, kohati alavalgustatud ja nihkes kadreeringuga fotode põhjal tõuseb ajastu dokumentatsiooni kõrval kohe esile küsimus autori pilgust ja sõrmest kaamerapäästikul, nagu ka isiklikust linnatunnetusest läbi kaamerasilma. Pildiseerias näeme ju ennekõike Karin Hallas-Murula visuaalset jutustust killukesest kodulinnast, oma erialastest huvidest ja omatehtud halbade fotode ajalugu, mille toomine  galeriiseintele on tugev alus üsna heale näitusekontseptsioonile. Poolikute majade pildid, kaadrisse sisenevad ja majade asemel esiplaanile tungivad autod, viltused portaalid ja üle aialippide pildistatud villad on etapp, mille ilmselt enamik arhitektuuriteadlasi on läbi elanud, sealhulgas ka mina. Sellegipoolest on need fotod elavad ning mitmeti kõnekad. Näitus on kindlasti majade ja nende dokumenteerimise muutumisest, ent samavõrra  on / võiks olla see ka inimese muutumisest ja sellest, kuidas seda mõtestada.