Linnaarhitekt üleminekuajal

MARTTI PREEM

Uue Eesti aja alguse otsustusprotsessid erinesid kõvasti praegustest. Tolleaegsed ümberkorraldused on ilmselt igal asjaosalisel mõnevõrra erinevalt meeles, kuid on selge, et kui lähtuda vaid ametlikest dokumentidest, võib ajaloost saada kallutatud või isegi klanitud pildi.

Alljärgnev kajastab seega mälestusi ja subjektiivseid hinnanguid mõnede linnaehituslike, arhitektuuri ja ka halduskorralduse otsuste kujunemisele Tartus aastatel 1989–1995.

Algusaastad

Tartu muinsuskaitsepäevade kõnekoosolekul 1988. aastal esinesin Georg Friedrich Parroti elamu ja ülikooli esimese anatoomikumi (Struve tn 2 hoone) ning Kitsa tänava säilitamise kaitseks, sest plaanis oli ehitada ülikooli raamatukogu vastu uus hotell.

Avalikkuse survel, aga ka rahastusvõimaluste muutumisel lõpetatigi hotelli surumine ülikooli raamatukogu vastu. Siiski soovis linn esindushotelli ja kohaks valiti Ülikooli tänava serv Vanemuise tänavast Vallikraavi tänavani. Aastatel 1989–1990 projekteerisidki Andres Alver ja Tiit Trummal sinna väga avangardse lahendusega hoone. Esindushotelli ehitamine Ülikooli tänava äärde jäi siiski toppama, kuigi 1991. aastal oli sealt eest lammutatud Vallikraavi tänava nurgal asunud amortiseerunud puithoone, endine Looduse kirjastuse maja – nüüd on seal Uku Põllumaa projekteeritud ärihoone.

1990. aasta alguses kerkisid probleemid seoses Tartu ülikooli arstiteaduskonna õppehoone (Biomeedikumi) projekteerimisega Maarjamõisa. Uut hoonet sooviti paigutada otse ajaloolise ja seni säilinud Maarjamõisa hoonekompleksi peale. Volikogu komisjon ei nõustunud sellise lahendusega ja palus edasisel projekteerimisel lahendust muuta. Muutunud poliitilise olukorra tõttu kadusid ka senised rahastamisvõimalused ja ülikool hindas ruumiprogrammi liiga suureks. Kuna senine linna peaarhitekt, arhitektuuriosakonna juhataja ei kohanenud uute nõudmistega, tegi linna täitevkomitee esimees Toomas Mendelson mulle 1991. aasta kevadel ettepaneku asuda tööle linnaarhitekti – arhitektuuriosakonna juhatajana.

Esimeseks ülesandeks saingi väljastada ülikoolile uued Biomeedikumi projekteerimistingimused. Määrasime selle asukohaks Ravila tänava. Hoone avati 1999. aastal ja sellega sai alus pandud Maarjamõisa teaduslinnakule.

Arhitektuurivõistlused

Linna eestvõttel korraldati aastatel 1991–1992 arhitektuurikonkursid kesklinna linnaehituslike aukude – Karuplats, endine Kuldlõvi hotelli ala Kompanii-Küütri-Rüütli tn vahel, ja Raatuse tn küljed – hoonestamiseks.

Kompanii-Küütri-Rüütli vahelisele kvartalile andis väga huvitava lahenduse arhitektuuribüroo Urbel & Peil. Ala hoonestamisest huvitatud firma korraldas põhjalikud arheoloogilised kaevamised, kuid siis pidurdas ehitustegevust 1992. aastal alanud tagastamisprotsess ja nii on Karu plats tänapäevani hoonestamata. Ka Raatuse tänava hoonestamine seiskus kuni tagastamisküsimuste lahendamiseni. Viimasel ajal on seal ehitustegevus aktiivistunud ja võib öelda, et suurel määral järgitakse seal omaaegses võistluses pakutud lahendusi.

Omandireform

1992. aastal algas nii erastamis- kui ka tagastamisprotsess ja see osutus sihipärase linnaplaneerimise komistuskiviks. Nii näiteks ei olnud maa munitsipaalomandisse jätmiseks piisav argument see, et maatükil asub tänav, parkimisplats või haljasala. Nõuti dokumente, mille alusel need objektid ehitatud olid. Ometi oli ju üldteada, et selliseid väiksemaid rajatisi dokumenteeriti heal juhul töökäskudega, mille pikaaegne säilitamine ei olnud tavapärane. Ka ei olnud näiteks mittetagastamise aluseks kehtiv projekt või planeering. Väga palju inetuid nurgakesi on Tartus alles just seetõttu, et ka eraldi seisvaid garaažibokse käsitati elamuna ja nende omanikel oli õigus erastada krunt, mille suurus oli enamasti 18 ruutmeetrit.

On aga ka näiteid, kus tagastamine õnnestus juhtida linnaehituslikult sobivamate lahendusteni. Riigikohus taaselustas 1993. aastal oma tegevuse Tartus esimese avaliku istungiga raekoja saalis. Kohtumaja küsimus rippus alles õhus. Pärast Nõukogude Liidu sõjaväe lahkumist oli Ülikooli tänavas garnisoni staabihoone tühjaks jäänud. Valitsusel tekkis mõte anda just see riigikohtule. Tollase linnavolikogu esimehe, advokaat Aino-Eevi Lukase hinnangul aga ei oleks see endine korterelamu kuidagi riigikohtule isegi koos juurdeehitusega sobinud. Samal ajal seisid Toomel tühjana endise haavakliiniku hooned. Minu selgitused linnavalitsuses ja valitsuses (peaminister M.Laar, justiitsminister K.Kama, kantsler M.Oviir, riigikohtunik R.Maruste) osutusid veenvaks ja nii otsustati, et riigikohus paiknegu Toomel. Kahjuks aga hinnati kõrval asetsev veneroloogiadispanseri puithoone riigikohtule üleliigseks ja hoonekompleks tervikuna liialt suureks. Ülikooli tänava majadesse rajati hotell ja Vallikraavi tänava nurgale Hansapanga hoone. Koostöös linnaga korraldati juurdeehitise arhitektuurikonkurss, mille võitis AB Kalle Rõõmus.

Tartu kunstikool oli keerulises seisus, sest tegutses üliõpilaskorporatsioonide Ugala ja Sakala hoonetes, mida korporatsioonid tagasi soovisid. Oli küll toimunud arhitektuurikonkurss kunstikoolile uue hoonekompleksi ehitamiseks Supilinna Emajõe ja Oa tänava vahele (võitis Emil Urbel), kuid selle teostamiseks ei leitud raha. Kergem oli leida vahendeid hoonete rekonstrueerimiseks. Tartu aparaaditehas Tolstoi tänavas oli kavas lülitada erastamisnimekirja. Käisime neid hooneid vaatamas kunstikooli direktori Krista Roosiga ja leidsime, et sinna sobiks kool päris hästi. Veensime haridusala aselinnapea Jüri Sasiga ära kultuuri- ja haridusministri P.-E. Rummo ja aparaaditehase hooned arvati erastamisnimekirjast välja ning anti üle haridus- ja kultuuriministeeriumile kunstikooli väljaehitamiseks. Neis hooneis on nüüd kodu leidnud nii Tartu kõrgem kunstikool kui ka Tartu kunstikool.

Oli välja kujunenud põhimõte, et kehtivas õigusruumis langetatud linnaehituslikud otsused viiakse ellu ka õiguse muutumise korral. Nii üldjuhul ka toimiti. Kahjuks vaidlustas 1995. aastal Tartusse ametisse asunud muinsuskaitseinspektor Mart Siilivask Eesti Rahva Muuseumi 1993. aasta asukohavaliku (Toomemäe serv) komisjoni (minister P.-E. Rummo, muinsuskaitse­inspektsiooni peadirektor J. Tamm, ERMi direktor T. Lukas, linnaarhitekt M. Preem) otsuse ja sellele järgnenud arhitektuurikonkursi tulemused (võitis Tanel Tuhali ja Ra Luhse töö märgusõnaga „Põhjakonn“). Siilivask nõudis detailplaneeringut, millegipärast ei suudetud selles küsimuses sirget selga hoida ja kogu protsessi venitamise tagajärjel nihkus ERM kesklinnast äärelinna.

Avaturu likvideerimine Turu tänava äärest ja selle viimine Emajõe äärde, Statoili bensiinijaama ja McDonald’si ehitamine panid aluse kogu piirkonna arengule ja nüüdseks on sinna lisaks tekkinud Zeppelini ärikeskus, Aura veekeskus, Tasku keskus, teaduskeskus Ahhaa.

Esimese planeerimisseaduse aruteludel aastatel 1991–1992 juhtis vabariiklike linnade arhitektide ja maakonnaarhitektide kogu seaduse koostaja Jüri Lassi tähelepanu mitu korda sellele, et seaduses ei arvestata Eestis väljakujunenud planeerimis-projekteerimispraktikat, eriti omandireformiga seotud probleeme ning et seadust ei tohi nii mehaaniliselt üle võtta Skandinaaviast, kus põhimõtted ja väärtushinnangud on välja kujunenud pika aja jooksul. Ka arhitektide liit tõi välja, et sellise seaduse korral arhitekti osa linnaplaneerimises väheneb. Hoiatavatele märkustele ei pööratud tähelepanu ja võib täheldada, et arhitekti kui linnaplaneerija roll ongi üldises planeerimisprotsessis vähenenud ning erialaasjatundjate pädevat arvamust ei peeta enam nii tähtsaks kui XX sajandi lõpus.

Artikkel ilmub järjena 12. VI Sirbis ilmunud Margit Mutso artiklile „Isamaa ilu hoieldes“.