Majad ei kesta igavesti, küll aga materjal

Marija Katrīna Dambe: „Jah, ehitamine pole keskkonnasõbralik, kuid majadeta ka ei saa. Kasvav nõudlus tuleb igal juhul lahendada kõige kestlikumal viisil.“

MERLE KARRO-KALBERG

Tartus sai eelmisel nädalavahetusel sihitult ringi kondamine põhjuse. Peeti linnafestivali „Uit“. Festivali rikkalikus eeskavas oli muuhulgas installatsiooni­programm „Parasiitarhitektuur“. Selle käigus püstitati linna kümme väikest, kuid täpset ja vaimukat arhitektuurilist väikevormi, mille eesmärk oli esile tuua unustatud või märkamatud nurgatagused ja -pealsed, majade vahele jäävad kitsad avaused või mahajäetud majad. Märkamatud praod tõid rambivalgusse kunstnikud ja arhitektid Eestist, Hispaaniast, Lätist ja Portugalist.

Ilmselt tuli paljudele tartlastele üllatusena, et Tähe tänava alguses on bassein. Festivalipäevadel sai seal kummipaadiga sõita (Nuno Pimenta „Basseiniklubi“). Selgus, et Kastani tänaval on kitsas seinapragu, mis on just ideaalne arhitektuuriliseks parasiteerimiseks (Arhitektuurikooli „Parasiidid Aparaaditehase seinapragudes“). Emajõge kui tegevusruumi tõi linlaste teadvusse jõe betoonist kaldakindlustuse peale sätitud saun (Roland Seer ja Carol Schults „Mudil“).

Toomemäe külje all, vanalinna vahetus läheduses leidis hea peremeesorganismi Nomad arhitektide (Nomad Architects) Marija Katrīna Dambe ja Florian Betati installatsioon „Linna-aarete raamatukogu“.

Lätist pärit Marija Katrīna ja Saksamaal sündinud Florian tutvusid õpingute ajal Viinis ning läbisid koos kestliku arhitektuuri magistriprogrammi Norras Trondheimis. Nüüd tegutsevad nad Lätis ning lähtuvad oma töös jätkusuutliku ehitamise ja arhitektuuri põhimõtetest.

Nende „Linna-aarete raamatukogu“ pajatab loo kestliku arhitektuuri võimalustest ja loomisviisidest. Näiteks on installatsiooni rajamiseks kasutatud puit laenatud, see antakse pärast tagasi. Materjal on kinnitatud kahjustusi, näiteks auke, tekitamata. Purkidesse koguti ja eksponeeriti kohapealt leitud materjale, millest mõnda saab taas ehitamiseks kasutada, mõnda mitte. Marija Katrīna ja Florian selgitasid, et näiteks ehituses laialt levinud kipsplaat on segu eri materjalidest, mida pole hiljem võimalik eraldada. See teeb selle taaskasutamise peaaegu võimatuks, samal ajal tellist ja puitu peaks võimalikult kaua ja eri vormides ringluses hoidma.

Vestlesime Tartus linna-aarete raamatukogus arhitektidega nende installatsioonist, põhimõtetest ja jätkusuutlikust ehitamisest.

Arhitektuuri ja ehitust peetakse üheks kõige suurema CO₂-jalajäljega valdkonnaks. Kõigest hoolimata tähendab maja või väliruumi loomine uusi materjale, transporti ja masinaid. Mida jätkusuutlik arhitektuur teile tähendab ja kuidas te selleni jõudsite?

Marija Katrīna Dambe: Loomulikult võib arutleda selle üle, mil määral on jätkusuutlik arhitektuur võimalik. Kas lennujaamahoone CO₂-jalajäljevaba ehitamine tuleb üldse kõne alla? Lennujaam on juba oma olemuselt üks kõige enam saastet tekitavam taristuobjekt. Kardan, et lennujaamad ei jää siiski ehitamata ning seega on ikkagi natuke parem mõelda sellele, kuidas rajada hoone võimalikult väikese ökoloogilise jalajäljega.

Florian Betat: Arhitektuuris ja ehituses ei saagi ilmselt jõuda täieliku nullenergiakuluni. Siiski ignoreeritakse praegu väga paljusid võimalusi, mis aitaksid kaasa CO₂-jalajälje vähendamisele.

Dambe: Jah, ehitamine kahjustab keskkonda, kuid majadeta ei saa me ka elada. Maa elanikkond kasvab ja kõigil on õigus peavarjule. Küll aga tuleb kasvav nõudlus lahendada kõige vähem saastaval viisil. Kõigepealt tuleb aru saada vajadusest, seejärel mõelda, kuidas midagi teha, ja lõpuks peab küsima, kas uue ehitamine on üldse mõistlik. Mõnikord selgub, et parem on tõesti jätta ehitamata.

Selliste aspektide peale on eriti hea ja vajalik mõelda lühiajaliste arhitektuuriliste sekkumiste kaudu nagu „Linna-aarete raamatukogu“. Näiteks ei tohiks pärast paaripäevast eksponeerimist materjalist saada prügi, see tuleb uuesti ringlusse lasta. Nii tuleks läheneda ka püsivamatele hoonetele – mõelda hoone kogu elueale, mis ei pruugi olla 60 aastat, nagu praegustes arvutustes ette kirjutatakse. Loomulikult on keeruline nii pikalt ette mõelda – lõpuks sõltub materjali ringlusesse tagasi toomine palju ka hoone omanikust –, kuid peame selle poole püüdlema.

Betat: Üks võimalus CO₂-jalajälge vähendada on muidugi ka energiatõhusa maja ehitamine. See on kõige levinum viis hoida energiakulu kontrolli all. Ka jätkusuutlike materjalide kasutamine peaks olema iga ehitusprojekti loomulik osa. Jätkusuutliku ehitamise kolmas ja väga oluline aspekt on materjalide kokkusobitamine. Ringmajanduse põhimõtete järgi tegutsemine tähendab seda, et kõik materjalid peab saama hiljem kergesti lahti monteerida ja hõlpsasti eraldi sorteerida.

Kuivõrd vähendab jätkusuutlikest materjalidest, näiteks puidust, ehitamine hoone eluiga? Betoonist hoone kestab ehk kauem kui puidust maja?

Betat: See pole siiski alati nii. Teame ka 600aastaseid puithooneid. Küsimus on hoolduses, säilitamises ja loomulikult konstruktsioonis.

Me ei peaks mõtlema, et loome igavikulisi maju. Pigem peaksime võtma hoiaku, et igaviku kestavad materjalid, mida kasutame – need võivad aja jooksul võtta lihtsalt mitmeid vorme.

Dambe: Arhitektidena tahaksime muidugi loota, et meie looming kestab ja kestab. Statistika näitab aga hoopis muud: nimelt seda, et hoone keskmine eluiga on umbes 60 aastat. Esimesi muutusi hakatakse hoone puhul tegema juba esimese kümne aasta jooksul, edasi on parandamine ja uuendamine tavapärased.

Mida tehakse Norras jätkusuutliku arhitektuuri vallas teisiti kui Lätis?

Dambe: Kõigepealt mõeldakse energiatõhususe peale. Seda osa puudutavad normid on palju karmimad kui siinkandis. Ka passiivmaja standard on palju kitsam ja rangem kui näiteks Saksamaa oma, mida tuuakse välja kui eeskuju.

Puidust ehitamine on jõudnud tasemele, milleni me praegu kindlasti ei küüni. Elasime tudengitena üheksakorruselises puitmajas, kus isegi liftišahtid olid puidust. Midagi sellist mujal ei näe. Lätis puuduvad seadused, mis lubaksid nii ehitada. Puudub teadlikkus ning tegelikult ka traditsioon.

Betat: Ka hoone eluiga, materjaliringlus ja selle maksumus on Norras iga projekti juures põhjalikult läbi mõeldud.

Seega on siinne mahajäämus pigem mõtteviis, kuna teemaga on vähe tegeletud. Kas Baltimaade puidutööstus saaks hakkama?

Betat: Loomulikult! Vastuoluline ongi see, et suurem osa puitelemente, mida Norras kasutatakse, on toodetud Lätis või Eestis.

Dambe: Keeruline on olukord vaid ringmajanduse seisukohast. Sellega tuleb tegeleda juba hoone kavandamise ajal: tunda materjali ja kvaliteeti, teada, millist materjali saab ja tohib taaskasutada kandvates elementides jne.

Ringmajanduse põhimõtete rakendamine ehituses aitaks kõvasti vähendada ehitussektori CO₂-jalajälge. Ainult energiatõhusate ehitistega me Euroopa kliimaeesmärke ei täida. Uute materjalide tootmist ja nende transporti tuleb vähendada. Lõppude lõpuks näitavad prognoosid, et peagi saavad mõned materjalid otsa – näiteks liiv, mida kasutatakse betooni tootmiseks. Betooni kasutamist ei saa alati vältida, kuid ehk saab seda taaskasutada.

Mil määral on üldse võimalik vanu materjale taaskasutada? Me kõik teame lugusid, kuidas nõukogude ajal materjali toodeti ja ehitati. Lasnamäel kukuvad hoonetel rõdupiirded küljest, Mustamäele on juba ammu hingekella löödud. Lätis on ilmselt samalaadseid näiteid. Kuivõrd saame üldse loota, et meil on kvaliteetset taaskasutatavat ehitusmaterjali?

Betat: Ligi 90 protsenti hoonest on võimalik taaskasutada, ülejäänud 10 protsenti on ohtlik või kasutamatu prügi, millest tuleb vastavalt vabaneda.

Dambe: Ringmajandust soodustavad ehituses materjalide vähesus ja lihtsad ühendused.

Vanu lammutatavaid hooneid ei tohiks lihtsalt purustada ja täitematerjalina kasutada. See oleneb muidugi juba tõesti sellest, millal hoone ehitati ja millisest materjalist. Näiteks on kohati telliste sidumiseks kasutatud tsementi, mida ei saa telliste küljest neid lõhkumata kätte. Võib juhtuda, et lammutamise käigus tellised hävivad, kuid mört jääb terveks.

Praegu ehitatakse väga palju nii, et materjalid kleebitakse üksteise külge, mis tähendab, et hiljem pole materjale võimalik puhtalt lahti monteerida. Hoone tuleks kavandada nii, et ühenduskohti on vähem – vähem naelu või kruvisid. Sellistele detailidele tuleb keskenduda juba projekteerimise ajal. Ei tohiks olla nii, et lammutamisele ja materjalide sorteerimisele kulub rohkem aega kui uue tootmisele. Vana purustamisele ja äraveole ei peaks kuluma rohkem raha kui uue ostmisele ja kohaletoomisele. Ka materjalide liigutamisel on märkimisväärne jalajälg.

Lammutamine on ilmselt väga pikalt käinud samamoodi. See, millest te räägite, eeldab ka lammutussektoris uuendusi.

Dambe: Siinkohal võib esile tuua Taani ja Hollandi. Seal on kogu lammutamine, taaskasutamine ja ehitamine korraldatud väga hästi ja eeskujulikult. Taani arhitektuuribüroo Lendager on näiteks kavandanud maja, mille fassaad on täielikult taaskasutatud tellisest.

Betat: Nendes riikides on ka arenenud taaskasutatud puidu ja muude ehitusmaterjalide turg ning poed, isegi veebis. Uusi rajoone ja asumeid ehitades kavandatakse tihti ka keskus, kuhu saab viia ja kust võtta ülejäänud ja lammutatud materjali.

Dambe: Selliseid materjalikeskusi peab olema palju üle linna, sest vaid nii tasub see end ära: materjali saab ära anda ja seda võtta kiiresti ja odavalt, selle transportimiseks ei kulu palju aega ega energiat.

Meie takistus ongi eelkõige see, et taaskasutatavat ehitusmaterjali ei ole kuigi lihtne leida. Meie töö osa on tihti see, et läheme prügilasse ja vaatame, mida saada on. Ringmajandust soodustav taristu on täiesti puudu.

See kõik tundub arhitektile palju ajamahukam kui tavapärane projekteerimine. Peate hoone valmimise juures olema materjali leidmisest projekteerimiseni, ehitaja otsimisest võtmete kätteandmiseni. Selline asjaajamine on ehituses kui äärmuseni standardiseeritud ja tõhustatud valdkonnas haruldane. Kui palju moodustab teie tööst arhitektuuri kui ruumikunsti loomine? Kui palju kulub materjali otsimise, ehitaja juhendamise ja muu sellise peale?

Betat: Väga palju aega kulub materjali otsimisele ja sellele just kõige parema uue kasutusviisi leidmisele. Samal ajal ütleb materjal päris palju ette, milline arhitektuurilahendus on lõpuks kõige parem. Me ei kuluta lõppkokkuvõttes poole rohkem aega – lihtsalt projekti osade ajakulu on teistsugune. Meie töö on rohkem nagu pusletükkide kokku sobitamine.

Dambe: Alustame loomulikult hoone asukohast, siis tuleb materjali leidmine ja seejärel disain. Ehitajaga on meil siiani väga vedanud: teeme koostööd ühe ettevõtjaga, kes on väga avatud ja mõtleb alati kaasa.