Me kõik oleme erivajadusega

Kuhu saab minna ja kuidas pääseb liikuma, kui oled ratastoolis, vajad valge kepi abi, oled väänanud välja jala või lükkad lapsekäru?

MERLE KARRO-KALBERG

Aastakümneid pole ligipääsetavusele ei linnaruumi ega avalike hoonete kavandamisel mõeldud. See on jätnud oma jälje: meil on näiteks omajagu raamatukogusid, kus ratastooliga riiulite vahele ei mahu, hulgaliselt linnaruumi, kus justkui jalakäijate kaitseks kavandatud tänava äärekivi on tegelikult ületamatu takistus. Jää on siiski hakanud liikuma ning järjest kohandatakse elukeskkonda ümber nii, et see oleks kasutatav ja ligipääsetav kõigile. Mõned lahendused on lihtsamad, nt kaldtee lisamine või suurema ruumi jätmine, mõni nii võimatult kõikehõlmav, näiteks linnaruumi sidus lahendamine, et käed võivad jõuetult rüppe vajuda, enne kui tulemused käes.

Eestis on järjekindlalt ligipääsetavuse teemat vedanud Eesti puuetega inimeste koda (EPIK). Tehtud on koolitusi, antud on nõu. Alljärgnev vestlus ligipääsetavuse teemadega koja juures kaua tegutsenud Meelis Joosti ja Helen Kasega on ajendatud vastvalminud tervis­hoiumuuseumi auditist, kuid räägime ligipääsetavusest üldisemalt.

Alustame täiesti algusest ja räägime läbi, milline on kõigile sobiv keskkond.

Helen Kask: Tihti arvatakse, et kui hoonesse pääseb ratastooliga, siis sellega ongi ligipääsetavus lahendatud. Tuleb endale aru anda, et vähenenud liikumisvõimega inimesed on erinevad, rääkimata muust. Ligipääsetavus mõjutab väga erinevaid sihtrühmi: lastega pered, ajutise liikumisraskusega inimesed, eakad, puuetega inimesed jne. Nüansse on palju ja need kõik tuleb läbi mõelda.

Juba puudespetsiifiliselt on vajadused väga erinevad. Võtame liikumispuude. See on väga lai mõiste. Liikumispuue ei tähenda alati ratastooliga liiklemist. Inimene võib küll liikuda kahel jalal, kuid ta võib vajada liikumiseks abivahendeid.

Kuulmispuue võib tähendada, et inimene ei kuule üldse, aga võib tähendada, et ta ei kuule väga hästi. Sama nägemispuude puhul.

Intellektipuudega inimesele peab keskkond olema lihtne ja arusaadav, et orienteerumine ruumis ja viidad oleksid arusaadavad, ei tekitaks segadust. Näiteks tervishoiumuuseumi auditist tuleb välja, et eksponaatide info on kirja pandud liiga keeruliste sõnadega. Tegelikult aitaks lihtsam ja arusaadavam keskkond ja tekstid väga palju ka lapsi ja eesti keelt mitte emakeelena kõnelevaid külastajaid.

Meelis Joost: Muuseumides tuleb ekspositsioon läbi mõelda. Ratastooliga võib saada hoonesse sisse, pimedatele on ehk tehtudki põrandal taktiilsed juhtliinid, mis juhatavad infopunktini. Lõpuks aga on vaja ka näitusest osa saada. Et info oleks paljudele kättesaadav, kas siis QR-koodidega või kompides. Fotomaterjalil peaks olema juures kirjeldustõlge pimedatele. See peab olema professionaalne, et edasiantav info oleks adekvaatne.

Viipekeelsetele kurtidele on viipekeel emakeel, nad ei pruugi aru saada abstraktsetest terminitest. Eriti hea oleks see, kui ekspositsiooni juures on materjal, mis selgitab viipekeeles, mida vaadatakse.

Kask: Ligipääsetavus algab juba kaugemaltki. Vaadata tuleb, kus muuseum üldse asub. Muuseumis võivad olla ligipääsuks vajalikud eeldused, aga kui muuseumini ei pääse, siis on pingutustest vähe tolku. Tuleb vaadata, millised on ühissõidukitega lähenemise võimalused, kuidas on korraldatud parkimine, milline on kõnnitee. Ligipääsetavus algab juba sellest tasandist.

Joost: Unustada ei tohi ka internetti. Esiteks tuleb tähele panna, kas asutuse veebi­lehel on teave kuvatud selliselt, et ka nägemispuudega inimesed vajaliku üles leiaksid ja et seda oleks võimalik vastava vahendiga lugeda. Samuti ei tohi unustada veebilehele panna infot ka selle kohta, kuidas asutusele üldse ligi pääseb: kas jala, ühissõidukiga, autoga jne.

Kask: Ka virtuaalse ruumi ehitamisse oleks mõistlik sihtrühm kaasata juba algusest peale, et kõik nõuded ja vajadused oleksid täidetud. Hiljem on seda väga raske ringi teha.

Isegi kui kõik ligipääsetavuse lahendused on ideaalselt ellu viidud, ei tähenda see, et kohe muuseumisse tullakse. Selle võtab aega. Varem pole ju ligipääsetavusele mõeldud, inimesed ei tea hoobilt, et nad saavad tulla muuseumisse, et see on tore kogemus ja võimalus kunstist osa saada. Kõik see võtab aega, ka sihtrühm vajab aega, et kohandatud muuseumid ja avalikud ruumid üles leida.

Millist nõu ja kellele te peamiselt annate?

Kask: Me aitame asutusi mitmel moel. Meie poole pöördutakse nii põgusaks konsultatsiooniks, kuid on ka suuri projekte, kus aitame ruumi kohandada idee faasist kuni lõpuni.

Tervishoiumuuseumi audit pole midagi haruldast, selliseid ruumianalüüse oleme teinud ka varem. Hea on aga see, et muuseumile koostatud dokument on veebi üles laetud. On olnud juhtumeid, kus analüüsid jäävad kellegi sahtlisse tolmu koguma ning kui töö tellinud inimene oma ametipostilt lahkub, ununevad ühtlasi ka auditis väljatoodud kitsaskohad.

Esimese sellesarnase muuseumi auditi tegin juba 2012. aastal Eesti kunstimuuseumile ja selle filiaalidele. Meie poole pöörduvad peamiselt asutused ise, kui nad märkavad puudusi ja soovivad ligipääsetavust parandada.

Joost: Me ei koosta ainult auditeid, vaid lisaks ka nõustame. Juhtub nii, et kui mõnda keskkonda hakatakse looma, taaselustama või parandama, võetakse kasutajagrupid kokku ning palutakse esmast tagasisidet. Kõige parem on loomulikult see, kui saab kohapeal keskkonnaga tutvuda – plaanil ei ole alati võimalik kõiki kohti, kus paremini teha, märgata. Ruumis kohal olles märgatakse detaile, mille peale keegi paberil plaani vaadates pole tulnud.

Üks hea näide on rahvusraamatukogu ümberehitamine. Rekonstrueerimisprojekti koostamise käigus püüti juba eos selgeks saada, kuidas vana maja kõigile kasutajasõbralikumaks teha. Tegu on nõudliku hoonega: muinsuskaitsel on oma nõuded ja maja ise on samuti keerulise konstruktsiooniga. Lõpuks pidime tõdema, et kõike polegi võimalik lahendada ja ideaalseks teha. Tõsiasi on aga see, et võrreldes praeguse olukorraga paraneb keskkond eriti just ligipääsetavuse osas.

Me oleme nõustanud Haapsalu linnuse rekonstrueerimist, praegu anname nõu Kuressaare linnuse uuendamisprojektile. Vanad majad on vanad majad, mida ideaalseks polegi võimalik kohandada. Kuressaare linnuse laskeavade tagune ala on nii kitsas, et sinna näiteks ratastooliga tõesti ligi ei pääse, isegi ilma selleta on keeruline.

Kindlasti tuleb välja tuua, et meil mõeldakse küll tihti ratastooliga liikuja peale, kuid pimedate, vaegkuuljate, kurtide ja intellektipuudega inimeste vajadused jäävad tagaplaanile. Hea keskkond peab pakkuma võimalusi kõigile. Üks hea näide on meremuuseumi Paksu Margareeta uus muuseumikeskkond: vanas majas on suudetud saavutada väga palju.

Kask: Meremuuseum on tõesti hea näide. Muuseum pöördus meie poole juba siis, kui Paksus Margareetas toimiti veel vanas keskkonnas ja kõik uuenduskavad olid alles tegijate peas. Me tegime kaasa kogu protsessi ideede planeerimisest väljaehitamiseni. Paks Margareeta on üldse hea näide, kuna see asub vanalinnas, kus on palju muinsuskaitse nõudeid. Ometi on seal loodud eri puudegruppidele maksimaalsed lahendused, lisaks liikumispuudega inimestele ka nägemispuude ja kuulmispuudega külastajatele.

Kas ja kuidas on olukord aja jooksul paranenud?

Joost: Juba 2007. aastal tõime välja, et Euroopa Liidu toetusmeetmetest rahastatud projektid, nii üritused kui ehitamine, peaksid andma kõigile võrdsed võimalused, et kõigil kasutajatel oleks hea ja mugav. Oleme ise puuetega inimeste kojas seda teavet jaganud. Nüüdseks on sotsiaalministeeriumi juures kompetentsikeskus, kus jagatakse infot, kuidas ligipääsetavuse nõudeid täita. Meie hinnangul on infot hakatud rohkem küsima, teema tähelepanu all.

Riigikantselei juures käib teist aastat koos ligipääsetavuse rakkerühm, kus käsitletakse seda teemat väga mitmetahuliselt ja eri mõõtkavades. Loodetavasti töötatakse seal välja soovitused, mida konkreetselt on vaja muuta nii seadustes kui ka praktikas. See on tõstnud kogu valdkonna esile, ja see pole ajutine nähtus. Vaja on, et seadusi muudetaks ja täiendataks.

Mõnikord puutume kokku ka selliste projektidega, kus meie poole oli pöördutud algusfaasis. Tegijad arvavad, et nad on ühekorraga saanud vajaliku info kätte ja sellega on asi ants. Ma tahan rõhutada, et parima tulemuse saamiseks sellest ei piisa. Projekteerimise käigus ju mõeldakse ümber ja ringi, suured ideed ei pruugi ruumi jõuda ja nii võib juhtuda, et parima lõpptulemuse saamiseks pole selline nõustamine piisav. Kaasata tuleb kogu kavandamise ja ehitamise jooksul.

Kask: Minu põhimõte on alati olnud see, et ruumi peab järele proovima selle sihtrühm. Mina oskan anda põhimõttelisi suuniseid, kuid liikumis-, nägemis-, kuulmis- ja intellektipuudega külastajad peavad prototüüpe ka testima. Sellest üksi ei piisa, kui teooria võetakse teadmiseks, parima tulemuse saamiseks tuleb ruum ja lahendused ikkagi ka läbi katsuda.

Oleme rääkinud muuseumidest ja ajalooliste hoonete kohandamisest. Kas uusi maju ja ruume on lihtsam kõigile ligipääsetavaks luua?

Joost: Ligipääsetavus on väga keeruline teema, isegi vastuoluline. Mõned lahendused, mis sobivad liikumispuudega inimestele, ei sobi üldse pimedatele jne.

Ratastoolile sobib sile, mittelibisev pind, samal ajal on pimedatele vaja keskkonnamuutusega mõista anda, et midagi sai otsa ja nüüd on uus olukord. Näiteks tehakse seda taktiilsete sillutiskividega. Ratastooliga on sellisel pinnal aga pisut ebamugav liikuda. Mõnikord on vaja panna piirded, kuid need võivad takistada nägemispuudega inimese liikumist.

Kompromiss on olemas, kuid uue keskkonna planeerimisel tuleb samuti arvestada saja aspektiga ja see ei tee uue kavandamist lihtsamaks. Pole ka juhendmaterjali, kus oleks puust ja punaselt ette antud. On küll juhendid, kuid need on pikad ja lohisevad, neisse tuleb süveneda ja sealt endale vajalik välja sõeluda.

Ühe näitena tasub välja tuua Rail Balticu terminalid kõigis Baltimaades. Välja on töötatud ühtne viidasüsteem ja teabe edastamine. Lihtne ja arusaadav info on aga intellektipuudega inimestele ülioluline. Mõnikord satuvad ju kõik olukorda, kus vaatad silti ja see näitab justkui täiesti vales suunas ja hoopis midagi muud. Selliste olukordade vältimine on kaasamise ja empaatilise keskkonna loomiseks hädavajalik. Näeme isegi, kuidas kohaliku tähtsusega jaama juurde pääsemine võib osutuda probleemiks. Jaam ise on ehk lahendatud eeskujulikult, aga kuidas sinna saab, kui see asub suurtest asulatest ja ühissõidukite ühendusest eemal …? Jaama ja rongi kasutamise eeldus on ikkagi auto või rattaga sõitmise võimalus.

Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) juhitud riigimajade projekti tasub esile tõsta. RKAS võttis vedu aegamisi, alul arvati, et kuna standardid kehtivad niikuinii, siis nende järgimisega laheneb kõik iseenesest. Nüüd on nad ligipääsetavuse teema põhjalikumalt ette võtnud. Näiteks luuakse ühtne arusaadav ja visuaalselt selge identiteet. Uute majade ja ajalooliste majade kohandamisel on tähtis ka see, et sellest saab kellegi töökoht, et uut keskkonda ei looda ainult külastajatele, vaid ka töötajatele. Ei saa nõuda, et näiteks Valga riigimajas tohib töötada ainult inimene, kes igal pool iseseisvalt kahel jalal liigub.

Kask: RKASi teadlikkuse kasv mõjutab ka teiste teadlikkust ning väljatöötatud tõhusad kaasamismeetodid levivad ka teistesse projektidesse. Kui loome keskkonna puuetega inimestele, siis see on väga hea keskkond kõigile. Kaldteed ja trepiastmeteta ruumi sisenemised on mugavad teistelegi.

Joost: Me ei peaks mõtlema ainult erivajadustega inimestele, vaid kõigi eluetappide peale. Eakad, lapsed ja ka kipsis jalga inimene vajavad samuti täisväärtuslikuks toimetulekuks veidi teistsugust keskkonda. Keskkonnaloome sihtrühm peaks olema kogu rahvas.

Räägime natuke ka linnaruumi ligipääsetavusest. Hoonete puhul on lahendusi otsida lihtsam, linnaruumi puhul on aga osalisi nii palju, et tihti jäävad väikesed, aga üliolulised detailid kellelgi kahe silma vahele.

Joost: Kõige suurem probleem on see, et linnaruum on täis katkestusi: on ideaalseid lõike, aga need lõpevad järsult ja edasi ei tule justkui midagi. Liikumis- ja nägemispuudega inimesed peavad väga hoolikalt oma liikumistrajektoore kavandama ja mõtlema, kuidas sihtkohta kohale jõuda. Kahju teeb ka see, et kui üks võimalus saab selgeks, siis ehitatakse midagi ümber, mis laias laastus linnaruumi kvaliteeti ehk parandabki, kuid erivajadustega inimesele tähendab see, et ta peab taas oma liikumistee läbi mõtlema.

Väga oleks vaja mõelda terviklikult. Ehitades peab vaatama, kuidas ehitis keskkonda asetub, kas ühendused on loogilised ja järjepidevad. Sellist laia vaadet on väga vaja. Süstemaatiline lähenemine on puudu.

Lõpuks võib keskkond olla ideaalselt ligipääsetav, aga talvel jäetakse lumi lükkamata. Ka see mõjutab liikumisvõimalusi märkimisväärselt.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning sotsiaalministeerium avaldasid aasta tagasi uuringu transpordi sõlmpunktide kohta. Selles vaadeldi, kuidas asutuste ja kultuurihoonete juurde pääseb. Käidi välja ka summa, mida oleks vaja, et kehva olukorda parandada.

Kask: Tulen korraks veel tagasi tervikliku käsituse juurde. Mõned head näited meil siiski on: Tartu ja Pärnu korraldasid oma ühistranspordi süsteemi ümber just ligipääsetavust silmas pidades.

Ligipääsetavat keskkonda tuleb hakata nõudma. Kui ostame uue korteri, investeerime pikaajaliselt, siis kui palju me jälgime, kas see on ka ligipääsetav. Rohkelt on selliseid uusarendusi, kus kõik on hästi, kuid lõpuks on ikkagi kuskil üks trepiaste, mis liikumist takistab. Praegu ehk ei märkagi, aga mõne aasta pärast on see juba elutähtis. Näiteks sünnivad lapsed ning peame hakkama liikuma lapsevankriga. Ega kõike ei osatagi ennustada, mis vajadused elu jooksul tekivad.