Mida andmed ei avalda

Veronika Valk

On tähelepanuväärne, et seekordse „Ars Electronica“ festivali teema on mälu: selle evolutsioon, areng ja kadumine, nii tehnoloogias, looduses kui tulevikus.¹ Austrias Linzi linnas 5. kuni 9. septembrini aset leideval meediakunsti aasta olulisimal suursündmusel on otsustatud uurida nii arvutiinseneridelt, filosoofidelt kui kunstnikelt, kuidas tulevik hindab ümber andmehulgad, mida toodame, kogume, salvestame, taaskasutame ja kokku segame, et uuesti andmeid juurde toota, koguda, salvestada, taaskasutada, kokku segada jne? Mida on mälu väärt? Või mida on andmehulkade salvestamine väärt, kui teadlased on arvukate eksperimentidega tõestanud, et meie mälestused on kõike muud kui objektiivne kajastus sellest, mis tegelikult juhtus. Kui aju pole andmepank, vaid liides või filter indiviidi ja tema elukeskkonna vahel, siis on nii meie teadvus kui ka mälu pidevas taasloomes. Linnaruumi taju ja mälu mõjutavad otseselt meie loovust. Siinkohal „meenub” intervjuu uusmeedia propagandisti, kultuurianalüütiku, ajakirjaniku ja kuraatori José Luis de Vicentega, kes on kultuuri ja tehnoloogia kokkupuutepunkte uurinud mitmeti: ta on asutanud kultuuri­innovatsiooni uurimiskeskuse ZZZINC ning juhib Prado meedialaboris Madridis nn andmehulgakultuuri programmi Visualizar.² Ta on uurinud raadiotehnoloogiaid, andmekogumite visualiseerimise võtteid, olnud sonarifestivali („Sónar”)³ kaaskuraator, nn tulevikukunsti festivali („ArtFutura”)⁴ asedirektor, Barcelona arhitektuurinädala resident-kuraator ja Barcelona disainerite liidu⁵ juhatuse liige.

Mis on loovus ja kuidas on see seotud kogemuse ja linnaruumiga?

Loovuse roll on muutunud, sest tajume seda tänapäeval teisiti. Vaba aeg ja väljendusvajadus on põhilised mootorid, mis ühiskonna käivitavad, seega nähakse neis majanduslikku väärtust. Loovuse roll on muutunud viimastel aastakümnetel esile kerkinud uute arusaamade tõttu, sh tänu nn loovate linnade teemale ja mõistmisele, et loovklassi olemasolu pole luksus, mida ainult teatud linnad endale lubada võivad. Loovus on hoopis põhielement, mille rakendamisel on ühiskond edukam ja igaühe igapäevaelu parem. Anne annab võimaluse teistest eristuda. Loovust tuleb ärgitada, sellesse investeerida, aga mitte sellepärast, et see on luksus, mida kenad inimesed saavad endale pärast tööd lubada, või et see elavdab teatrimaastikku, muusika- ja filmitööstust, vaid seetõttu, et loovuses nähakse põhikapitali, mida ühiskond iseendale pakub ja mida iga ühiskond õitsenguks vajab. Mis on uue kursi hea külg? Võib-olla see, et suurt rõhku pannakse teadmistepõhisele majandusele ja teadmise enda tootmisele. Immateriaalne töö tõusis ühtäkki XXI sajandi maailma tähelepanu keskmesse ja põhjustas linnades suuri muutusi, sest ikka soovitakse ju paista silma millegi originaalsemaga kui järjekordne nn staararhitekti tehtud moodsa kunsti muuseum. See pole siiski nii lihtne. Nii ongi katsetatud erinevaid võimalusi ja püütud läbi mõelda, milline on kultuuri ja loovuse tegelik väärtus inimeste igapäevaelus. Ligitõmbav majanduskeskkond ja turism peab põhinema mõistmisel, et loovus on elukeskkonna arendamise põhialus. Vaid meeleheitel ühiskonnas eiratakse loovuse tähtsust ja inimese arengut isiksusena. Loovust ei seostata meie kaasajal enam mõistega „lõbu” – loovus on see väärtus, mistõttu näeme end ühiskonnana unikaalsena. Loovus pole tarbitav kogemus, see on investeering.

Kui mõelda tänastele andmehulkade visualiseerimise võimalustele, siis mis köidab teid selles valdkonnas?

Varem peeti andmehulki teadusliku, majandusliku ja tehnoloogilise protsessi tulemiks, kuid nüüd nähakse neis kollektiivset teadmiste koondit, mis koondub kokku kogu ühiskonnast, igaühelt, sest me kõik toodame andmehulki. Näiteks uurimisgrupp SENSEable⁶ ehk Massachusettsi tehnikainstituudi linnalabor USAs kogub mobiilivõrgu kasutamise andmeid ja visualiseerib need nii, et hakkame linna tajuma elusorganismina, sest näeme, kuidas inimesed liiguvad – linnas aset leidvad protsessid rulluvad meie silme ees lahti. Varem olid need käitumismustrid meile nähtamatud. Teame juba ammu, et oma silm ei ole kuningas. Eriti teravalt teadvustas selle kvantrevolutsioon. On olemas väga palju asju, mis mõjutavad meie käitumist ja elukeskkonda, mida palja silmaga ei näe, nagu näiteks elektromagnetlained jpm. Niipea kui tekkis võimalus muuta andmehulgad nähtavaks, s.t visualiseerida need nii, et mõistame nende tähendust, tekkis ka selline omaette nähtus nagu seda on nn visualiseerimismeedia. See on visualiseerimiskultuur, mida ühiselt toodame.

Kuidas neid arusaamu linnades on rakendatud?

Igaüks meist kasutab liideseid, et oma igapäevaelus toime tulla ja keskkonnas orienteeruda. Kuid ma ei tea ühtki tervikprojekti, kus vaadataks kogu linna andmehulkade mõttes sidusana ja proovitaks mõista, kuidas me seal navigeerime, ning arvestataks kõigega, mis igapäevaelus ette tulla võib. Seni on uued visualiseerimistehnikad veel lapsekingades ja kui mõelda linna kui terviku asemel tema ühele osale, infrastruktuurile, siis huvitavad mind inimeste käitumismustrid, mille abil linna kui nähtust paremini mõista. Näiteks, kui jälgime linnarataste liikumist, saame samal ajal targemaks ka selles osas, kui suur osa linlastest on nõus teisega jalgratast jagama. Süstemaatiline andmekogumine tähendab ka seda, et linn muutub nn andmekarjääriks, kus on võimalik „kaevandada”. Infotehnoloogilise taristu tõttu on üsna lihtne saada infot näiteks selle kohta, kus meeldib 24aastastele kell 18.25 reedeõhtuti väljas käia. Teistpidi on oht, et andmehulkade visualiseerimine muudab meie teadmist ümbritseva kohta sedavõrd, et hakkab mõjutama meie endi käitumist („ma ei lähe sinna, kus kõik käivad”), mis omakorda mõjutab taas andmehulki jne.

Kas kusagil rakendatakse neid meetodeid teadlikumalt, terviklikumalt?

Nn nutilinna (smart cities) kontseptsioon on käivitanud teatud tehnoloogiate massilise juurutamise. Linnu nähakse üha enam kui tooteid ja linnu kiputakse arendama kui tooteid. Kagu-Aasias kerkib tühjalt kohalt miljonilinnu, kus ettevõtted nagu IBM ja Cisco püüavad eesotsas olla, et arendada seal informaatikapõhist taristut. Kui kogu taristu – jäätmekäitlusest foorituledeni – on operatsioonisüsteemiga juhitav, siis jõuame linlikust kaosest peatselt üsna steriilsesse ja totaalse kontrolli all ühiskonda. Arvan, et automatiseeritud, optimaalsusele ja ülimale tõhususele orienteeritud visioonidega tuleb olla ettevaatlik. Kui paljude liiklusõnnetuste põhjus on see, et inimesed loodavad liiga palju näiteks GPSile (või mõnele muule seadmele) ega pane teisi asjaolusid ja ümbritsevat tähele? On juhtumeid, kus GPSi abil orienteerunud autojuht on sõitnud järve ja uppunud, sest järv polnud õigesti kaardistatud. Kuidas vältida nn Microsoft-linnade teket? Võib-olla leidub kesktee, kus tulevikulinna ei kasutata Google’i otsingumootorina, mis aimab ette, mida ja millal täpselt soovitakse leida ning mis meid nurga taga ees ootab. Arvan, et tulevikulinnas võiks säilida üllatusmoment.

Kuidas leida linnade arendamisel tasakaalu ülalt alla võimupüramiidi ja nn rohujuuretasandi algatuste vahel?

Viimasel aastakümnel on mõistetud, et osale inimestest pakub suurt naudingut pidevalt võrguühenduse abil andmeid edastada: neile meeldib avaldada arvamust virtuaalmeedias, laadida üles pilte ja videosid jne, selle asemel et lihtsalt infot tarbida. Muus vallas valitseb aga tarbimiskultuur ja nii võetakse ühiskondlikust elust see-eest järjest vähem osa. Oleme avaliku ruumi kaotamise äärel, kui jätkub selle hõivamine, erastamine ja tükeldamine. Veeb pakub meile võimaluse end ise ühiskonna asjadesse kaasata, toimuvas osaleda: võimaluse anda endast midagi ühiskonnale nii, nagu kunagi tehti seda agoraal, kus vaieldi tõekspidamiste üle ja mis polnud teab mis kontrollitud ega ülalt alla reglementeeritud. Paistab, et infokanalite maastikul on meil jätkuvalt vaja teatud „agoraasid”, keskseid platvorme Amazonist Vimeo ja You Tube’ini, kus nn rohujuurest saab avaliku elu tegelane. Kuid see, mis võrgustumisest ja online-kultuurist õpitud, võiks linnadesse, füüsilisse linnaruumi ja reaalsesse inimkooslusse üle kanduda, et kodanik saaks üle igatsusest osalusdemokraatia järele, mis on vahepeal kaotsi läinud või mida pole olnudki.

Kas loovuse väärtust on võimalik „andmehulgana” visualiseerida?

Paradoks on selles, et me teame, et oleme rikkamad siis, kui meil on võimalik oma loovust arendada ja väljendada, kuid kriisivalus kärbitakse samal ajal kultuurisummasid. Minu kodumaal Hispaanias põhjustas Guggenheimi kunstimuuseum Bilbaos omal ajal loovuse vääritimõistmise, sest see muuseum tõi endaga kaasa turismibuumi ja kaks miljonit külastajat aastas, mistõttu seda peeti heaks äriks, loomemajanduseks. Loovus pole aga kultuuri tarbimine lõbu eesmärgil. Loovuse sidumine majandusliku tuluga on ohtlik, targad linnad nii ei tee. Ajad, mil loovust peeti luksuseks, on lõplikult möödas.

1 www.aec.at/totalrecall/en

2 http://medialab-prado.es/visualizar

3 http://www.sonar.es/en/2013/

4 http://www.artfutura.org/v2

5 http://www.fad.cat

6 senseable.mit.edu