Millal sai normaalsusest luksus?

Keskmisest kallimad korterid on mõeldud mõistagi keskmisest jõukamatele. Kuhu peaksid aga kolima keskmisest vähem jõukad?

Liina Soosaar

Arhitektide liidu konverents „Eraldatud ruumid“ Kumu auditooriumis 14. XI 2019.

Ma räägin sellest, mida „meie“ peame „oma“ probleemidega ette võtma. Aga võib-olla ei ole sellist asja nagu „meie“ olemas. Võib-olla on „meie“ suurim probleem, et eri inimrühmade tulevik on täiesti erinev. Võib-olla mõnel pool maailmas peaksite õpetama oma lapsi arvutikoodi kirjutama, samal ajal kui mujal oleks targem neile õpetada, kuidas relv haarata ja täpselt sihtida.“1

Pole kahtlustki, et Tallinnas valitseb ehitusbuum – iga nurga peal käib kibe ehitus. Püstitatavad hooned lasevad arvata, et meil on kõvasti ruumi puudu ja hulganisti on vaja juurde ehitada uhiuut keskkonda. Uued kortermajad ja uusarenduspiirkonnad lisanduvad hoogsalt. Iga järgmine piirkond on parem kui teine: rahulikum, mõnusam ja ilusam. Nii on reklaamtahvlitel kirjas. Peaaegu iga arendust tutvustatakse sõnaga „luksuslik“. Lähemal uurimisel selgub, et tegu on täiesti tavalise kompaktse elupinnaga, normaalse suurusega ruumiga koos rõdu, panipaiga ja lisatasu eest ka parkimiskohaga. Luksuskorter on see üksnes hinna poolest. Kuidas on normaalsusest saanud luksus, tavalist elustandardit ületav toredus, toretsemine ja pillavus?

Mõistagi loeb kinnisvara puhul eelkõige asukoht. Kinnisvaramaaklerid väidavad, et pole suurt vahet, kas korter on äsja remonditud või vajab kiiresti remonti, hinna määrab see, kus see asub.

Arendaja kujutab kortermaja kavandades ette imaginaarset ostjat, tegelaskuju, kes võiks olla huvitatud selles piirkonnas elamisest. Milline inimene kolib Uude Maailma, Kalamajja, Koplisse või siis mereäärsetesse piirkondadesse, mis jäävad küll kesklinnast kaugemale, aga on unistustele lähemal? Milline inimene otsib taskukohast lahendust ega pelga pooletunnist sõitu kesklinnast? Keskmisest kallimad korterid on mõeldud mõistagi keskmisest jõukamatele. Kuhu aga võiksid elama asuda keskmisest vähem jõukad? Mida toob õigupoolest kaasa turu nn luksusega üleüllastamine?

Segregeerunud Tallinn

Luksushinnaga korterite kerkimise taustal korraldas arhitektide liit novembri keskel konverentsi „Eraldatud ruumid“. Põnevale teemapüstitusele vaatamata täitus Kumu auditoorium vaid pooleldi. Kas tõesti on linna ehitamisega nii kiire, et arvatakse: küll hiljem juttu puhuda ja mõelda jõuab?

Intrigeeriva teemapüstituse ja konverentsi algallikas oli Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafi Tiit Tammaru kaasabil toimetatud uuring, millest selgub, et Tallinn on Euroopa kõige kiiremini segregeeruv pealinn. See tähendab, et jõukad ja vähem jõukad inimesed asuvad elama eri piirkondadesse ning kaugenevad teineteisest aina rohkem ja kiiremini.

Tähelepanuväärne tõdemus leidis uurimuse avaldamise aegu väga vähe meediatähelepanu ja vastukaja. On mõneti vastuoluline, et teema läheb enim korda arhitektidele, kes ise paratamatult paljuski kinnisvaraäri kaudu segregatsioonile kaasa aitavad, saamata siiski suurt suunata, kellele ja miks ruume ehitatakse. Segregatsioon on otseselt seotud planeeringuliste küsimustega, mida lahendab ja kureerib linna juhitud linnaplaneerimise amet. See asutus peaks julgema teha esmapilgul ebapopulaarseid otsuseid, selle asutuse käes on võimalused ja vahendid olukorda muuta.

Tallinnas areneb Kopli kant jõudsalt: ajalooliste asumite tühjadele kruntidele on ehitatud uued kortermajad ja segregeeritust on seal vähem.
Kopli liinidel kerkivad uued elamud, mis pole väiksema sissetulekuga inimestele ilmselt siiski taskukohased.

Liina Soosaar

Muutuv standard

Kohe konverentsipäeva alguses sõnastas sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kruuse teemad, millega tuleb tegeleda tänapäeva Eestis ja kogu maailmas: vananev ühiskond ja majanduslikust toimetulekust, aga ka kultuurierisusest tingitud ruumiline segregatsioon. Oma ettekandes tõi ta välja eesti- ja venekeelsete ruumilise eraldatuse, kuid mainis positiivsena Lasnamäe avatust muudele teiskeelsetele elanikele.

Oluline on märkida, et Eesti üks peamisi erinevusi teiste Euroopa riikidega on meie ühiskonna orienteeritus isiklikule edule, majanduslikule sõltumatusele ja kinnisvara omamisele. Kinnisvara soetamine, olgu siis oma kodu ostmine või vaba raha paigutamine kinnisvarasse, on enamikule elu suurim investeering. Selles nähakse endiselt majanduslikult stabiilset investeeringut, usutakse kivi ja betooni püsivusse.

Aja jooksul on kujunenud teatav edu ja hea elu standard ning kinnisvara omamine on kindlasti osa sellest. Seesuguse elatustaseme saavutamine ja hoidmine võib aga tähendada üle jõu elamist. Liisingute ja laenude najal elamisest on saanud norm, kuigi see toob psühholoogide hinnangul paljudele kaasa nii majanduslikke kui ka psühholoogilisi raskusi, suhete halvenemise lähedastega ja elustiilipõhised tervisehädad.

Tekkinud uus elustiil kujundab siiski ümber ka seisukohti: osa noori näeb vara omamises takistust ja liigset kohustust, elupinna omamisse suhtutakse paindlikumalt. Leibkonna väiksus, tänapäevane pereplaneerimine, ajutine tööhõive, sellest tingitud liikuvus ja pidev liikumine, enda mitte sidumine mingi kindla kohaga, võiks isegi öelda juurtetus, toovad suhteliselt väikesel Eesti üüriturul kaasa suured muutused.

Kui veel mõni aasta tagasi oli mikrokorter uus mõiste, siis viimastel aastatel on valminud üsna mitu hoonet, kus osa kortereid on just kompaktsed väikesed eluasemed. Suurimad ainult üürikorteritega hooned valmisid tänavu kevadel Põhja-Tallinnas Manufaktuuri tänaval.

Ruumid vananevas ühiskonnas

Rait Kruuse mainis ettekandes ka vananeva elanikkonnaga kaasnevat ruumi ülejääki ning tõi teisest küljest välja eaka elanikkonna vajadustele vastava ruumi puudujäägi. Seejuures mainis ta, et eakaid ei peaks invaliididena käsitlema, mida tihti tehakse. Eestis on hoolde- ja vanadekodud liidetud, kuigi hooldekodu ja vanadekodu on mõeldud täiesti erinevate vajadustega inimestele. Eakate eluruumi puhul peaks rääkima pigem ligipääsetavusest, sellest, kuidas kohandada ruumid liikumise kiiruse ja terviseseisundiga. Kehtib reegel, et kui ruum sobib kõige haavatavamale ühiskonnagrupile, sobib see kõigile.

Vananevas ühiskonnas sobiliku eluaseme lahendusi otsivad julgemad kinnisvaraettevõtjad. Ilmselt on neil silme ees pilt oma vanadusaastatest sellises asutuses. Piritale ja Viimsisse on kerkimas luksuslikud (sic!) eakate kodud. Tõstatub taas elitaarsuse küsimus. Kui vanuri hoolekanne jääb enamasti lähedaste kanda ja majanduslikult toetada, sest avaliku sektori hoolekanne on marginaalne, siis on see lisakoormus tööealisele elanikkonnale.

Kuid ka Tallinna linn tegeleb eakatega. Just seda rahvastikurühma on silmas peetud rajatava Kopli munitsipaalmaja Maleva tänav 18 puhul. Hoone arhitektuur on üsna tagasihoidlik, kuid sinna on projekteeritud ühiskasutusega ruumid ja tugiteenused. Koplis asub veel mitu sotsiaalmaja. Seni kahtlase mainega piirkond areneb jõudsalt. Kopli liinidel kerkivad uued elamud ja lähikonnas tõstab endises Põhjala kummitoodete tehases pead uus loomelinnak. See kõik teeb piirkonna järjest atraktiivsemaks. Praeguse üsna räämas keskkonna ja suvalisuse tõttu on see piirkond alles omamoodi võluv avastamata maa.

Oma koha otsimine

Konverentsil tutvustas Tiit Tammaru koostöös teiste teadlastega toimetatud raamatut „Sotisaal-majanduslik segregatsioon Euroopa pealinnades. Ida kohtub läänega“, millest võetud tsitaadiga algab ka mu artikkel. Tammaru tõi välja, et Tallinnas kohtab segregatsiooni eelkõige uusarendusaladel, vanemates asumites on seda vähem. See on nii seetõttu, et vanemate asumite vabad krundid on väikesed. Sinna saab ehitada vaid mõne kuni mõnekümne korteriga hooned. Uusarendused on seevastu aga sadade elamispindadega kvartalid.

Tammaru ettekandes oli ka palju arve ja fakte selle kohta, kuidas Tallinn segregatsiooni poolest naaberriikide pealinnadest erineb.2 Sotsiaaldemokraatlikus Rootsis ja Norras kontrollib riik elamupoliitikat rangelt. Helsingi erilisus seisneb selles, et kesklinnas on maa suuresti linna oma ning linn on väga jõudsalt asunud arendaja rolli. Tallinn ja Riia on küll vabamajandusliku turu mõttes võrreldavad, kuid lõunanaabrite pealinn pole nii segregeeritud, ilmselt linnaehitusliku eripära tõttu.

Kuidas saaks paremini, on keeruline öelda. Kui linn ise ei suuda praegu konkureerida väga tiheda kinnisvaraturuga, tuleb leida teised võimalused ja koostöövormid. Vabaks lastud ehituspoliitika üks tagajärgi võib olla üha kasvav liikluskoormus, sellest tingitud õhusaaste ja ebameeldiv autostunud linnaruum. Nende kitsaskohtadega on avalik sektor sunnitud seega tagantjärele tegelema.

Oma ettekandes vaatles Tammaru, kuidas näevad elanikud oma naabruskonda ning milline roll on selle tajuruumi kujunemisel lastel ja nende tegevusel. Samuti tõdes inimgeograaf, et kuna sarnased inimesed koonduvad, on ruumiline segregatsioon ja sissetuleku ebavõrdsus tugevas seoses.

Kuidas lõimida?

Uusarenduse ja kinnisvarabuumi eduloo taustal võiks ikkagi küsida, mida inimesed tegelikult tahavad. Ei osteta ega üürita ju pelgalt ruumi, oluline on veel miski. Kas need on inimesed, naabruskond või selle kuvand?

Sellest, mida mõtlevad ja soovivad suurlinna sotsiaalkorterite elanikud, kõneles konverentsil Londoni ülikooli õppejõud Paul Watt. Ta tõi välja, et kui Londonis maa hind tõuseb, paigutatakse sotsiaalelamud teise kohta. See tähendab sotsiaalelamute lammutamist ja uute hoonete ehitamist enamasti kesklinnast kaugemale. Mõnes majas paigutatakse sotsiaalkorterite elanikud küll uute korteriomanikega kokku, kuid võrdsete võimaluste loomise asemel planeeritakse hoonesisene hierarhia ja erisused ning kohati kirjutatakse ette, milliseid ruume keegi kasutada võib.

Paul Watt jõudis seisukohale, et vaesem elanikkond soovib elada ja sobib elama koos omasugustega. Nii tuntakse ennast hästi ja püüe ühiskonnagruppe siduda võib viia veel suurema meie ja nende eraldatuseni. Õhku jäi küsimus, mismoodi vältida enklaavide ja getode teket, kuidas lõimida jätkusuutlikult.

Konverentsil tõstatati ka tehnoloogilise lõhe teema. Internetiühendus ja tehnoloogia on mõeldud inimesi üle maailma ühendama, kuid tegelikult on internetiühendus ja digiteenused kättesaadavad vaid väikesele osale inimestest. Lõhe on tingitud arenenud maailma kiire tehnoloogilise arengu ja ülejäänud piirkondade mahajäämuse süvenemisest. Kuna info pole kõigile ühtmoodi kättesaadav, siis ebavõrdsus vaid kasvab.

Ebaatraktiivsed sihtgrupid

Elamud ja eluruumid on keeruline ja mahukas valdkond, sest kõik saab alguse väga isiklikust mõõtkavast ning puudutab paljusid elukorralduse aspekte. Eesti viimasest rahvaloendusest selgub, et 80 aastaga on leibkonnad väiksemaks jäänud ning üksi elavaid täiskasvanuid, vanureid ja üksikemasid, samuti kärgperesid on rohkem kui enne.

Leibkond on statistikaameti määratlusel samal aadressil elavad isikud, keda seob ühine kodune majapidamine, eelarve ja toit. Üksinda leibkonna moodustavaid inimesi ja üksikvanematega leibkondi on järjest rohkem.3 Üksinda elavad peamiselt vanemaealised naised, keda on meestest neli korda rohkem. Oluline on siinjuures, et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem.

2011. aasta loendusest selgus, et üksikvanemaga leibkondi on 23% (eelkõige on need last üksi kasvatavad emad), seega varasemast peaaegu kaks korda enam. Kõigile neile n-ö mittestandardsetele leibkondadele pole veel hakatud eluasemeid kavandama. Kui suur osa ühiskonna n-ö vähem mainekast osast on sunnitud linna äärealadele? Kas see on koormus keskkonnale, ühiskonnale, transpordisüsteemile ja mõjutab eelkõige inimeste rahulolu? Kas peaks võimalikku turgu märkama ja n-ö ebaatraktiivsete sihtgruppidega tegelema erasektor, kui linnal pole jõudu neid küsimusi lahendada?

Kesk-Euroopas on üksikvanemluse ja kärgperede trendi märgatud ning neile suuremaid ja jagatud ruumidega elupindu loodud. Ehk oleks ka meil selleks aeg küps, vähemalt katsetamisekski.

Selle kohta, kuidas mujal Euroopa riikides sotsiaal- ja munitsipaalkorterite või taskukohaste elamispindade (need mõisted erinevad riigiti) küsimust käsitletakse ja lahendatakse, olekski arhitektide liidu konverentsil kuulda tahtnud. Millised on võimalused, kui linnal pole jõudu erasektori kinnisvaraarendusega võistelda?

Abi oleks ehk avaliku ja erasektori koostööst, mille näide on Lasnamäe Meeliku ja Raadiku munitsipaalelamud. Munitsipaalelamute ehitamine on pikk protsess, kuid äärmiselt vajalik turu tasakaalustamiseks. Uued munitsipaalkvartalid Lasnamäel on osa 2002. aastal algatatud Tallinna 5000 eluaseme loomise programmist, mille põhieesmärk on lahendada abivajajate, enamasti sundüürnike eluasemeprobleem.

Raadikul elab näiteks 1200 korteris kokku ligi 3000 inimest. Kuivõrd on Lasnamäe kasvatamine mõistlik, on eraldi küsimus. Kui vaadata uusi munitsipaalkorterite piirkondi uusarendusena ja mõelda loodud korterite arvu peale, tekib tahes-tahtmata küsimus, kas mitte Tallinn ise segregatsioonile kaasa ei aita.

1 Yuval Noah Harari, 21 õppetundi 21. sajandiks. Tlk Anu Põldsam, Tallinn 2018.

2 Tiit Tammaru, Sako Musterd, Maarten van Ham, Szymon Marcińczak, Socio-Economic segregation in European capital cities. East meets West. 13 cases from European cities. Routledge, 2015.

3 1934. aastal oli Eestis ligi 346 000 leibkonda, kusjuures üksi elas 22%. 2011. aastal oli leibkondi ligi 600 000 ja üksi elas 40%.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht