Muusika- ja teatriakadeemia uus kontserdisaal – kõrge ja ülendav

EMTA juurdeehitus ei ole sotsiaaldemokraatlikult tasapaks ruum, kus kõik on võrdne, vaid meenutab pigem barokset Kadrioru lossi, soosides inimeste vaimset ülendamist.

HEIE MARIE TREIER

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kontserdi- ja teatrimaja juurdeehitus, Tatari 13, Tallinn. Arhitektid Toivo Tammik ja Mart Rõuk (arhitektuuribüroo Ansambel), sisearhitekt Aivar Oja (Fra Disain), akustik Linda Madalik. Peaprojekteerija AS Resand, ehitas AS Nordlin Ehitus. Avati 28. IX 2019.

Kolmel Eesti kõrgkoolil on valminud hiljuti uus õppehoone või juurdeehitus. 2020. aasta jaanuari lõpus avati järjestikku Tartu ülikooli (TÜ) digitehnoloogiakeskus Delta Emajõe kaldal ning Tallinna ülikooli (TLÜ) juurdeehitusena loomemaja Vita. 2019. aasta septembri lõpus avati laialdase meediakajastuse saatel ka EMTA uus kontserdi- ja teatrimaja, millega tähistati kõrgkooli 100. aastapäeva. Nende kõrvale võiks panna ka Eesti Kunstiakadeemia (EKA) kolimise 2018. aastal nüüdseks juba sisse elatud ja premeeritud hoonesse. Kõrgkoolide uutes ehitistes võib leida üksikelementide osas teatud arhitektuurilisi sarnasusi ja üksteise mõjutamist, ent ilmselt on tegemist ka praeguse aja ühtmoodi vajaduste ja nõuetega. Näiteks on EMTA ja TLÜ juurdeehituse mitmel argiruumil akustilised laepaneelid, mitte ripplaed, et neelata heli. Samuti on mõlemal hoonel kitsas välikoridor. TLÜ Vita hoones säilitati viienda korruse väliterrass kokkuhoidu trotsides just EKA hoone mõjul jne.

Sellele, et muusika- ja teatriakadeemia juurdeehituse puudumine põhjustas kaua hingelisi kannatusi eriti muusikutele, osutab EMTA kodulehe uut maja tutvustava artikli alapealkiri „20 aastat kestnud ootus“.¹ Muusikute rõõmu selle valmimise üle võib seega suuremakski pidada, kui seda võis täheldada TÜ või TLÜ lisapinna puhul. Seda oli näha ka paljudes avakontserdiga seotud teleintervjuudes. Heameele võib kokku võtta professor Toomas Siitani maja avamise kommentaariga ETV2 saates „Plekktrumm“: „Tõnu Kaljuste käis huvitava paralleeli välja, et EMTA maja on olnud nagu ujumiskool ilma basseinita. Nüüd siis laupäeval lastakse vesi ka sisse.“²

Vaade tänavalt

Akadeemia asub USA saatkonna lähedal kõrgelt hinnatud miljöös, n-ö kuldses ringis: asukoht on küll kesklinnas, kuid eemal liiklusmürast ja -tossust. Näib, et selle kandi kuvandis on omajagu Tallinnale üldiselt võõrast glamuuri.

Otsus ehitada EMTA-le nüüdisaegne kontserdisaal tehti juba 1996. aastal, hoone loodeti valmis saada 1999. aastaks. Juurdeehitus jäi aga oma aega ootama, kuni eelmise aasta septembris see lõpuks ka ehitati.

Kalvi Voolaiu projekteeritud EMTA peahoone on saanud asjaliku täienduse. Toivo Tammiku ja Martin Rõugu projekteeritud must juurdeehitus ei konkureeri valge peahoone arhitektuuriliste ja muusikale viitavate kaunistustega. Koolikompleks avaneb nüüd laialdasemalt kolme suunda: Rävala puiesteele ning Sakala ja Tatari tänavale.

Kui läheneda akadeemiale Rävala puiestee poolt, võib kujutleda end jalutamas läbi triumfikaare, milleks on Indrek Allmanni projekteeritud kuldsete elementidega luksuslik kõrghoone aadressil Kentmanni 6. Kui läheneda Sakala tänavalt, joonistub välja lähiajal kerkinud elumajadega suurlinlik tänavafront, mida ilmestab EMTA juurdeehitusele väikese hilinemisega lisandunud neoonkiri. Hoone ise on pigem sissepoole pööratud, sest kontserdisaali Sakala tänava peasissepääsu uks avatakse vaid kontserdi ajaks – tegemist on ikkagi õppeasutusega.

Valge põhihoone ja musta juurdeehituse vastandus kajab vastu ka kontserdisaali sisekujunduses, samuti vastanduvad värvikoodi poolest suur hele kontsertsaal ning black box. Värvivalikut võib pidada õnnestunuks – ongi ju kindla peale mindud –, sest visuaalne müra ei ole sellise hoone vaimulaadile kohane.

Vaade siseruumist

EMTA juurdeehitus mõjub väljastpoolt igas mõttes tagasihoidlikult. Kuidas on võimalik, et sellisesse vaoshoitud hoonesse on mahutatud viis korrust, lisaks erakordselt palju teenindusruume? Ehitise keskmes on läbi mitme korruse ulatuv imposantne kontserdisaal – hoone dominant. Saal on ülikõrge laega pidulik ruum, kõik ümberkaudsed väiksemad ruumid aga saali tähtsuse rõhutamise teenistuses.

Suurele saalile sekundeerib väiksem black box. Nende ümber asuvad fuajeed, abiruumid, kahel korrusel väikesed helikindlad harjutamis- ja administratiivruumid. Erinevalt TLÜ Vita majast, mis on BFMi hoonega kokku sulatatud (arhitektid on ju samad), on EMTA juurdeehitus muust hoonest selgelt eraldi seisev maht. Nende vahele on mõttepausina projekteeritud õuekoridor, mis ärkab ellu ilmselt soojade ilmadega.

Suur kontserdisaal

Ehitaja hinnangul oli EMTA juurdeehituse puhul tähtsaim, kuidas saavutada nõuetekohane akustika.³ Muusikule tagab õnnestumise piano’de kadudeta jõudmine lavalt kõige tagumiste ridadeni. Avakontserdil esinenud noor muusik kiitis reporterile saali akustikat ülivõrdes nii Eesti kui ka rahvusvahelises pildis. Akustika timmiti paika tänu Eesti ainsale akustikule Linda Madalikule, kes tegi koostööd Taani spetsialistidega büroost Gade & Mortensen Akustik. Huvitav, millal on oodata ses vallas järjelkasvu?

Saali sisekujundaja Aivar Oja on panustanud monokroomsele beežile, millele sekundeerivad hajusad mustad aktsendid (klaver, lavatehnika). Värvivaliku vaoshoitus nii seinte, põranda kui ka istmete sametkanga puhul on tegelikult ülioluline. Nagu avapäeval demonstreeriti, saab ajutise värvimöllu vajadusel tekitada valguslahendustega.

Seinte hele puit – kohati on tunda puidu lõhnagi – loob turvatunde, mis juba tuttav Arvo Pärdi keskuse arhitektuurist. Oletan, et EMTA sisekujundajal oli see eeskuju või etalonina silme ees. Arvo Pärdi keskuse väikese saali arhitektuur pidavat tõstma kontserdiesituse kvaliteedi uuele tasemele: saal on nii nõudlik, et muusiku iga väärnüanss või n-ö valetamine võimendub. Võib vaid ette kujutada, kui suurt vaimset kontsentratsiooni ja vastutustunnet nõuab see laval esinejalt.

EMTA suure kontserdisaali seinakujundus aitab saalis toimuvale visuaalselt kaasa, voogavad tagasihoidlikud kujundid korduvad ka rõdupiirdel. Rangelt on hoidutud teravnurkadest. Ka koridori seintel on laineline tagasihoidlik muster, justkui helilainetus. Seejuures on hoolt kantud, et lainelisus liiga üheülbaliseks ei muutuks. Voogavusele vastanduvad rangelt teravad geomeetrilised kujundid suure saali istmete vahel, veelgi kontrastsemalt aga puitlaastudest seinapinnad, mida pole soovitav silitada, kui ei taha pindu näppu saada.

Lavaarhitektuuri ruumipoliitika

Prantsuse mõtleja Jacques Derrida arutles oma seminarides üliõpilastega Narkissose ja Echo mõistuloo, nägemise, kuulmise, kõnelemise ja järelekordamise keeruka suhte üle. Narkissos oli pime Echo armastuse suhtes, Echo aga suutis vaid kajana korrata armastatu lausete viimaseid silpe. Rääkida või helisid esile kutsuda tähendab teatud mõttes mitte näha (esitaja on pime), tähelepanelik vaataja võib aga hetkeks olla kõnevõimetu ja kurt.⁴ Kontserdil ei keskenduta küll vaatamisele, arhitektuurile, ometi on kvaliteetne keskkond esituse õnnestumiseks väga oluline.

Lavaarhitektuur on muusiku igapäevatöö taust, mille tegelikku tähtsust ei pruugita alati teadvustadagi. Seekord pole jutt akustikast, vaid ruumipoliitikast, millega seatakse paika muusiku asukoht ja publiku pilkude rakurss. Laias laastus võib lavaarhitektuuris täheldada kahte või kolme tüüpi.

Esiteks tõstetud lava, mis soosib klassikalist muusikat ehk muusikat suure algustähega. Muusikud asuvad kõrgemal poodiumil, publik istub põrandal toolidel ja jälgib kontserti alt üles vaadates. Rõdupublik jälgib toimuvat küll ülevalt alla, ent rõdukohti peetakse vähem väärtuslikuks – need piletid on tavaliselt odavamad.

Teine tüüp on Vana-Kreeka amfiteatri lava, mis soosib demokraatliku n-ö madala muusika esitamist ehk, nagu ütleks Rein Rannap, muusikat väikese algustähega. Muusikud asuvad kõige madalamal positsioonil ning publik vaatab neile ülevalt alla.

Kolmanda võimaluse pakub black box’i tüüpi teatrisaal, mille leiab EMTA teiselt korruselt. Selline kuubiku tüüpi eksperimentaalne ruum allub vastupanuta nii publiku kui ka esinejate kiiretele ümberkorraldusele.

Muusikud sel teemal avalikult palju ei räägi, ent ilmselt on Tallinnas ja võib-olla laiemalt Eestis kujunenud ideaaliks või etaloniks XX sajandi alguses ehitatud rohked juugendstiilis teatrimajad, eeskätt Estonia teater ja selle lavaarhitektuur. Amfiteatri tüüpi ruume seevastu eriti ei meenugi. Nimetada võib ehk kohandatud Püha Vaimu saali vanalinnas ja mõnda suuremat auditooriumi Tartu ning Tallinna ülikoolis ja kunstiakadeemias.

Publikule avanev rakurss on lava­arhitektuuri puhul oluline, sest võib kontserdielamuse ka ära rikkuda. Näiteks olen käinud kontserdil Estonias, kus John Cage’i kontseptuaalset, n-ö madalat muusikat (veevalamine, raadiokruttimine, lasteklaver Pille jms) mängiti kõrgelt lavalt ülevalt alla. Tulemus: kontsert ei mõjunud nii, nagu pidi, ning külalismuusikute kimbatus oli tajutav. Lõpuks oleksin tahtnud küsida: „Miks see Cage siis ometi nii kuulus on?“ Vastupidist kogesin aga Poolas amfiteatri tüüpi saalis, kus Cage’i vaimukus ületas kõik ootused.

EMTA juurdeehituse kaks eri tüüpi saali peaksid seega võimaldama ka eri tüüpi muusikat esitada sellele sobivas keskkonnas.

Kunstiteosed

EMTA uues kontserdimajas on eksponeeritud ka kunsti: välja on pandud mõned statsionaarsed tööd, kuid on ka vahetatav näitus. Kunst on parimal juhul maja hing, mis aitab ruumides toimuvatele põhitegevustele kaasa.⁵

Esimese korruse fuajees avastasin pooljuhuslikult Maret Sarapuu 2019. aasta geomeetriliste kujunditega klaasvitraaži „Esimene keel“. See protsendikunsti taies on majale sobilikult tagasihoidlik, kuid vajaks ometi paremat valgustust. Õrn klaasist töö jääb siseruumis peaaegu nähtamatuks, ärkab aga korraks ellu, kui vaadata seda trepikojast ehk n-ö selja tagant, kui valgus lööb töö värvid ootamatult särama.

Kõrgeima korruse laastuvaip on suurepärane valik, et anda anonüümsele seinale juurde pehmust ja soojust. Vaiba juures puudub aga kunstniku nimi ja töö pealkiri. Arvatavasti on tegemist Kadi Pajupuu autoritehnikas tööga.

Vahetatavaid näitusi kureerib kunstiajaloo õppejõud Harry Liivrand, kes otsustas maja avamise puhuks Rootsi popkunstiklassiku Enno Halleki näituse kasuks.⁶ Esimese korruse seinal on sobivaks aktsendiks suurte geomeetriliste kujunditega värvirikkad tööd, mis kommenteerivad vaimukalt kaubanduslikku reaalsust väljaspool kunstitemplit. Hallekiga on mõttelises dialoogis Eesti popkunstiklassiku Leonhard Lapini assamblaaž, mis toob kokku nii muretuse kui ka muremõtted.

Kokkuvõte

EMTA juurdeehituses on panustatud ühe keskse dominandi rahulikule esiletõusule: see on rahvusvahelisele tasemele timmitud akustikaga suur kontserdisaal. Taotletud pole sotsiaaldemokraatlikult tasapaksu ruumikujundust, mille puhul on kõik ruumid võrdsed ja ühesuguse madala laega. EMTA juurdeehitus meenutab pigem barokset Kadrioru lossi, mille arhitektuur soosib inimeste vaimset ülendamist.

Üks märkus ka peavoolumeedia pihta: aastakümnete jooksul pole ära õpitud, et hoonest rääkimisel on oluline ka arhitekti või arhitektide nimetamine. Mitte üheski EMTA juurdeehituse avapidustusi kajastavas ülekandes ei nimetatud hoone arhitektide Toivo Tammiku ja Mart Rõugu nime. Tegemist on kroonilise hädaga, millega sugereeritakse vaatajale, et majad on justkui taimed, mis kasvavad iseenesest keset linna, ilma mingi vaimse või füüsilise pingutuseta. Jacques Derrida mõistujuttu jätkates tuleb tõdeda, et peavoolumeedia vaatab pidevalt peeglisse, kus näeb vaid iseennast. Ja veel: loodetavast annab EMTA uus ehitis eesti muusika­haridusele uue hoo.

1 Üldinfo, EMTA kontserdisaali ehitus. https://eamt.ee/uldinfo/emta-kontserdisaal/

2 „Plekktrumm“, ETV2, 24. IX 2019. https://kultuur.err.ee/983716/toomas-siitan-lopuks-lastakse-vesi-ka-sisse

3 Nordlin Ehitus: suurim väljakutse EMTA juurdeehitusel on ainulaadsed akustikanõuded. – Äripäev 20. V 2019. https://www.aripaev.ee/sisuturundus/2019/01/01/nordlin-ehitus-suurim-valjakutse-emta-juurdeehitusel-on-ainulaadsed-akustika­nouded

4 Videoloeng „Speech is Blind – Jacques Derrida on „Echo and Narcissus“. https://www.dailymotion.com/video/x2ngm3p

5 Mai Levin, Enno Halleki elurõõm ja mängu­lisus. – Postimees 27. II 2020. https://leht.postimees.ee/6910275/enno-halleki-eluroom-ja-mangulisus?fbclid=IwAR2CN80tKrp-pCqLXn-mqe4yGlybPYjvNEFxDIUd16-Fhed7Rjo5e6-Nbo0

6 Samas.