Nõukogude modernism on ilus

Vana maja on nagu koer, kes tahab sügamist: nõukogudeaegsed majad on juba vanad ning vajavad väärtustamist ja hoolitsust nagu kõik varasemate perioodide ehitised.

LAURA INGERPUU

Nii mõnelegi toob mõte nõukogudeaegsest arhitektuurist kohe silme ette Lasnamäe hallid paneelmajad, lagunenud linnahalli või hüljatud põllumajandushooned. Nõukogude aja ehitisi tajutakse tavalise, väärtusetu või ka ebameeldivana. Visalt on hakanud kaduma vanema põlvkonna veendumus, et kõik okupatsiooniaegne sümboliseerib toonast režiimi ja ideoloogiat ning tuliseid tundeid tekitavad mõne tipp-poliitiku halvustavad kommentaarid selle ajastu arhitektuuri suhtes.1 Enamjaolt on hukkamõistva hoiaku taga siiski asjatundmatus, vähene huvi või maitse-eelistused. Selle ajastu arhitektuuri väärtuse mõistmiseks on vaja tunda üldist olukorda ning pöörata kohalikule arhitektuurile süvendatud tähelepanu.

Teise maailmasõja järgsetel aasta­kümnetel kerkis Eesti linnades ja maapiirkondades rohkem hooneid kui kunagi varem. Sel perioodil ehitati hulgaliselt kortermaju ja tööstusrajoone, arendati infrastruktuuri ning püstitati monumente. Kerkisid suured uhked ühiskondlikud ehitised, haigla- ja kontorihooned, kooli- ja kultuurimajad, spordi- ja puhkerajatised. Nii mõndagi hoonet kiideti üle liidu ning need pälvisid tähelepanu ka väljaspool. Kuigi praegune majanduse areng on hoogu andnud ulatuslikule ehitamisele, eelkõige linnades, moodustavad XX sajandi teise poole ehitised valdava osa meie elukeskkonnast ning nendega tuleb tegeleda, hakkama saada või uutele vajadustele sobivaks kohandada.

Huvitaval kombel seostatakse okupatsiooniaja „hirmsat“ ehituspärandit hilissotsialistliku, s.t nõukogude modernistliku ja postmodernistliku arhitektuuriga. Seevastu stalinistlikesse hoonetesse, mis peegeldavad Nõukogude aja võikamat ja kannatusrohkemat perioodi, suhtutakse soosivalt. Nende puhul annab küll aeg-ajalt kõneainet dekoori ideoloogiline külg ja sotsialistlik sümboolika. Nii tekitas ka Saku endise põllumajandustehnikumi hoone rekonstrueerimisel Saku gümnaasiumiks vasturääkivaid tundeid fassaadi- ja saali laekaunistuste säilitamine. Üldjuhul suhtutakse stalinistlikku arhitektuuri kui väärtuslikku, kuna sammaste ja uhke dekooriga hooneid tajutakse ilusana. Seevastu nõukogude modernism on paljude meelest monotoonne ja hall.

Nõukogude ehituskunsti eripära

Uued tuuled Nõukogude Liidu arhitektuuripoliitikas hakkasid puhuma pärast Jossif Stalini surma, kui Nikita Hruštšov 1954. aastal oma kuulsas kõnes üleliidulisel nõukogude ehitajate, arhitektide ja ehitusmaterjalitootjate konverentsil kuulutas senise liialdatud ja priiskava ehituskunsti valeks. Uueks suunaks sai standarditud industriaalehitus, mis oli eelkõige ajendatud vajadusest suurendada elamuehitust. Tõsi on see, et nõukogude arhitektuuri üksluisus on tingitud tüüpprojektide kasutamisest. Need kujundasid suuresti meie elukeskkonna. Standardprojektid ei olnud ainult Nõukogude Liidule ainuomased, nende kasutamine oli tavaline kogu XX sajandi ehituskunstis, kuid nõu kogudeaegsetes kortermajade piir­kondades nende monotoonsus kahtlemata domineerib. Siiski kavandati korrusmaju ka individuaalprojektide alusel. Näiteks Kuldse Kodu korter­elamud Pärnus (arhitekt Toomas Rein, 1970. aastad) olid osa Pärnu KEKi tootmis- ja elamukompleksist, mida omal ajal utoopiliseks peeti, kuid mille sära ei ole veel kustunud. Tüüpprojekti järgi ehitati ka avalikke hooneid. Üks neist, kino Kosmos Tallinnas (valmis 1964) on arhitekt Ilmar Laasi modifitseeritud kinohoone variant. See on muinsuskaitse alla võetud kui modernistliku tüüpprojekteerimise parimaid näiteid.

Siiski ei piirdunud nõukogude arhitektuur üksnes tüüpelamutega. Pärast sõda kasvas üha linnastunumas ühiskonnas vajadus ühiskondlike hoonete järele, millest paljud ehitati originaalprojekti järgi. Hruštšovi sulaaeg avas Nõukogude Liidu rahvusvahelistele kultuurimõjudele. Arhitektidele tähendas see suuremat ligipääsu lääne arhitektuurisuundadele ja -stiilidele, mida liidu eri osades rakendati piirkondliku eripära, kohaliku pärandi ja rahvuslike mõjutustega. Näiteks Eesti kultuuriloos märkimisväärset osa mänginud laulupidude traditsioon sai monumentaalse väljundi just Nõukogude perioodil: 1960. aasta laulupeoks valmis modernismi võidukäiku demonstreeriv Tallinna laululava (arhitektid Alar Kotli, Henno Sepmann ja insener Heinrich Laul). Laulu­lava arhitektuuriväärtuses ei kahtle praegu keegi. Ka tartlastele armast, heade mõtete linna sümboliks kujunenud kaarsilda (arhitekt Peeter Varep, 1959) ei samastata okupatsiooniajaga.

Eestis oldi stalinismijärgsetel kümnenditel vaimustatud Põhjamaade ja eriti Soome arhitektuurist, kust võeti meile üle laiad karniisid, lamekatus ja lihtsad täisnurksed hoonemahud, mis domineerivad nii avalike nõukogude hoonete kui ka elumajade juures. Põhja­maade modernismi mõjutuse näitena on tuntud Tallinna kohvik Tuljak (arhitekt Valve Pormeister, 1966), aga ka väike­asula hilismodernismi esindaja, Tamsalu kultuurimaja (arhitektid Peep Jänes ja Tõnu Mellik, 1980). Rahvusvaheliste mõjude tuules jõudis 1970. aastatel Eestisse postmodernism. See oli periood, mil Nõukogude Liidus algas stagnatsioon. Sotsialistlikele vabariikidele tõi see kaasa suurema majandusliku vabaduse ja paremad võimalused autonoomseteks arhitektuuri- ja planeerimisalasteks otsusteks. Eri ajastute stiile kombineeriv, mänguline ja kujundirikas postmodernism on tänapäeval ehk isegi vastuvõetavam kui konkreetne ja lihtne, aga jäik modernism. Postmodernistlik rahvusraamatukogu (arhitekt Raine Karp, 1985–1993) on oma monumentaalsuses ja rahvuskivi pae kasutamisega võrreldav modernistliku linnahalliga (arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe, 1980). Esimene ei ole linnahalliga võrreldavat halvakspanu siiski pälvinud.

Tihti öeldakse, et maapiirkondi risustavad koledad paneelmajad ja tühjad põllumajandushooned tekitavad õõva. Tegelikult on nõukogude modernismi eripära just erakordne maa-arhitektuur. Seda iseloomustab küll kollektiviseeritud suurtootmine, kuid ilmestavad unikaalsed ühiskondlikud hooned, puhke- ja spordikompleksid, samuti eramud. Omaette nähtus oli ühis­majandite keskusehoonete ehk kontor-klubide ehitamine, mis peegeldab nii nende jõukust ja võimu kui ka paindlikumat arhitektuuripoliitikat maaehitiste projekteerimisel. Nii mõnigi ühismajandi keskusehoone või asula andis silmad ette linnaarhitektuurile ning kogus üleliidulisi preemiaid. Ahhetama panid ühtviisi nii välismaisena mõjuv Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone (arhitekt Valve Pormeister, 1966), kiiskavvalge fassaadiga Tsooru kolhoosi kontor (arhitekt Toomas Rein, 1977) kui ka kelmikas viltuse aknaga Laekvere sovhoosi kontor-klubi (arhitekt Vilen Künnapu, valmis lõplikult 1990. aastate alguses).

Unikaalsed hooned said sageli ka ainulaadse sisekujunduse ning nõukogudeaegsete silmapaistvate arhitektide kõrval kerkisid esile sisearhitektid ja kunstnikud. Juba 1950. aastatel lõpus hakati avalike hoonete eksterjööri ja interjööri lisama monumentaalkunstiteoseid. Igasugune kunst on maitseküsimus, seega ajastuomane stiil, abstraheering ja lihtsus ei saagi kõigile meeldida, kuid tegu on tolle aja kunstiga, mis on osa meie kunstiajaloost ja väärib hoidmist. Paraku paiknevad nõukogudeaegsed pannood, metallkompositsioonid ja sgrafiitod sageli hoonetes, mis on lootusetult amortiseerunud või ootavad lammutamist. Näiteks ootab oma saatust üks suurepäraseid ühismajandi keskusehoone kunstiteoseid – Eeva Jänese sgrafiitotehnikas monumentaalmaal peaaegu hüljatud ja lagunevas endises Põdrangu sovhoosi administratiivhoones.

Oma saatust ootab üks ühismajandi keskusehoone suurepärasemaid kunstiteoseid – Eeva Jänese sgrafiitotehnikas monumentaalmaal Põdrangu sovhoosi administratiivhoones.

Laura Ingerpuu

1960. aasta laulupeoks valmis modernismi võidukäiku väljendav Tallinna laululava, arhitektid Alar Kotli, Henno Sepmann ja insener Heinrich Laul.

A. Palu / Wikimedia Commons

Tamsalu kultuurimaja esindab väikeasula hilismodernismi, arhitektid Peep Jänes ja Tõnu Mellik, 1980.

Laura Ingerpuu

XX sajandi teise poole arhitektuuri- ja kunstiteosed on ohus

Nõukogudeaegsete materjalide ja ehitamise kehv kvaliteet, hoonete algse funktsiooni kadumine, hooldamatus, uued nõuded, kahanevad asulad, kinnisvaraturu surve ja ignorantsus on peamised põhjused, miks selle aja ehitised kaovad ja hävivad. Kõige suurem põhjus on siiski nõukogudeaegse arhitektuuri alaväärtustamine. Sakala keskuse (arhitekt Raine Karp, valmis 1985 ja lammutati 2007) lammutamise plaanid tõid nii asjatundjate kui ka avalikkuse ette tõsiasja, et XX sajandi teise poole, isegi kogu sajandi arhitektuuri ei ole piisavalt uuritud ja kaitstud. Sakala keskus lammutati, kuid sajandi jooksul ehitatud keskkond uuriti läbi, kaardistati sadu nõukogudeaegseid hooneid ja rajatisi.2 Muu hulgas tehti ettepanekuid ka tähtsamate ehitiste riikliku kaitse alla võtmiseks. Praeguseks on arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud ligi nelikümmend objekti. Need pärinevad 1950. aastate lõpust kuni 1990. aastateni ning neid võib lugeda varase nõukogude modernismi või hilissotsialismi esindajateks. Sealjuures asub pool neist Tallinnas ning vaid üksikud esindavad nõukogudeaegset maa-arhitektuuri.

Kõiki hooneid ei olegi riigil võimalik kaitsta ning peale Sakala keskuse on juba lammutatud, ümber ehitatud või lagunemas ehitisi, mis oleksid väärinud säilitamist. Näiteks lammutati hiljuti muinasjutuloss, Kirovi-nimelise kalurikolhoosi lasteaed Haabneemes (arhitekt Ado Eigi, valmis 1983 ja lammutati 2018). Rekonstrueerimise tagajärjel moondus tundmatuseni üks väheseid brutalistlikke ehitisi, Tallinna peapostkontor (arhitektid Raine Karp ja Mati Raigna, valmis 1980, rekonstrueeriti 2013). Kinnisvaraarendusele jäi jalgu ka omas ajas erandlik hoone, akendeta kaubamaja Turist (arhitektid Peep Jänes ja Heino Sepmann, 1982), mis pidi kauba eksponeerimise asemel seda kodanike eest varjama. Endine valuutapood võeti küll 2011. aastal kaitse alla, kuid kohtuvaidluse võitis hoone omanik ja seejärel eemaldati maja samal aastal kultuurimälestiste nimekirjast. Poehoone seisab veel praegugi, kuid selle asemele kerkima pidanud kõrghoone ehitamise plaan ei ole silmapiirilt kadunud.

Kui linnas ähvardab Nõukogude aja ehitisi kinnisvaraarendajate surve, siis maal on ennekõike probleem see, et kahaneva ja vananeva elanikkonnaga väikeasulates ei leita kogukatele hoonetele uut funktsiooni, nende hooldamine on vaevarikas ja kulukas. Kasutuseta on jäänud suured põllumajanduslikud tootmiskompleksid ja ka osa paneelelamuid, kuid veelgi kurvem on omaniku poolt hüljatud ja hääbuma jäetud arhitektuuripärlite saatus. Näiteks on saanud tondilossiks juba eelnevalt nimetatud Tsooru kolhoosi kontor-klubi. Keeruline on ka Laekvere sovhoosi keskusehoone olukord, kuna see ehitis on jagatud kahe omaniku vahel ning eraomanduses olev pool on hooletusse jäetud.

Nõukogude aja ehitusmaterjal kui väärtus

Nii linna- kui ka maa-arhitektuuri säilitamise ja konserveerimise vastuargumendid on enamasti sellised: nõukogudeaegsed hooned on halva kvaliteediga ega vasta aja nõuetele, mistõttu lammutamine, rekonstrueerimine või materjalide asendamine on vältimatu. See on kahtlemata õige ja alati ei olegi võimalik spetsiifilisi materjale taastada. Näiteks Kalevi spordihalli (arhitektid Uno Tölpus, Peeter Tarvas ja Olga Kontšajeva, 1962) fassaadi lagunenud kärgtellised ei olnud taastatavad ning need tuli asendada. Ka Ugala teater (arhitektid Irina Raud ja Inga Orav, 1981) sai uued fassaaditellised ning rekonstrueeriti nüüdisaegseks teatrimajaks. Hoolimata vajalikest ja möödapääsmatutest muudatustest on võimalik hoone ajakohastada sel moel, et säilib autentsus. Sagedasti ei seisne kitsaskoht selles, et nõukogudeaegsed ehitusmaterjalid on halva kvaliteediga, vaid selles, et neid ei peeta väärtuslikuks, kuigi materjal on eriline osa hoone väärtusest. Näiteks Tallinna raadiomaja (arhitektid Ado Eigi ja Jüri Jaama, 1972) renoveerimisel asendati fassaadi raudbetoonribid alumiiniumribidega. Selle tõttu kadus ka tükike arhitektuuriajalugu.3

Keegi ütles hiljuti, et vana maja on nagu koer, kes tahab, et teda sügataks. Ka nõukogudeaegsed majad on juba vanad ja kahtlemata vajavad hoolitsust, nagu kõik varasemate perioodide ehitised. Kui hoonet ei hooldata ega kasutata, jääbki see ebameeldivana rääma. Kenasti restaureeritud hilissotsialistlik ehitis on hinnas. Selleks et hoone saaks korda ja ilusaks, tuleb see juba enne restaureerima asumist väärtustada ning uskuda, et tegemist ei ole inetu nõukogude modernismiga.

1 Indrek Kiisler, Helme laseks lammutada nii Maarjamäe memoriaali kui ka linnahalli. – ERR 24. VIII 2020. https://www.err.ee/1126753/helme-laseks-lammutada-nii-maarjamae-memoriaali-kui-ka-linnahalli

2 Eesti 20. sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs. Eesti Kunstiakadeemia, 2012.

3 Maris Mändel, Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris. Kasutuslugu ja väärtustamine. Doktoritöö, Eesti Kunstiakadeemia, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht