Olla arhitektide jaoks olemas Intervjuu UIA presidendi Louise Coxiga

Triin Ojari

1948. aastal Šveitsis sündinud Rahvusvaheline  Arhitektide Liit ehk UIA on üks mitmest sõjajärgses maailmas tekkinud hiidorganisatsioonist, mille eesmärk oli koondada ja esindada võimalikult paljusid, olla globaalne ja ühtne, tegutseda valitsusvälise sõltumatu jõuna toonases külma sõja aegses maailmas. Esindusorganisatsioonina pole UIA arhitektuuriajaloo silmis olnud kaugeltki nii atraktiivne kui kahe maailmasõja vahel samuti. Šveitsis loodud moodsa arhitektuuri ühendus CIAM – revolutsioonilistest ideedest ja juhtfiguuride ambitsioonikusest pulbitsenud Euroopakeskne ühendus, kelle iga kongress edastas programmilise sõnumi ja kes lagunes sõja järel just nendesamade ideede tõttu. Kui üldse, siis teatakse UIA-t rahvusvaheliste arhitektuurikonkursside korraldajana alates 1970. aastatest: nende „tähtlapsukesteks” on Sydney ooperimaja, Pariisi Pompidou keskus või siis Aleksandria raamatukogu uuemast ajast. Pikaaegne  traditsioon on ka UIA arhitektuuriauhinnad. Ehkki moodsalt väljendudes tundub UIA formaat pea hõlmamatu ja eesmärk esindada rahvuslike alaliitude abil kõiki maailma arhitekte küsitav, siis taolise ühenduse tugevus on just tema vahendajarollis, oskuses olla vajalik hääletoru või neutraalne läbirääkija. Ühtlustuvas maailmas on aina sarnasemad ka probleemid ja nii on näiteks aktuaalne UIA sekkumine arhitekti kutseproblemaatika ning loomulikult  arhitektuurihariduse kvaliteedi teemal. Eesti on UIA liige juba täpselt kakskümmend aastat, ometi toimus nüüd esmakordselt Tallinnas UIA komitee istung. Siinses vestluses kirjeldab Tallinnas viibinud UIA president Louise Cox põgusalt nii siin nähtud arhitektuurset keskkonda kui oma eesmärke maailmaorganisatsiooni juhina.   

Seda, et tegu on eesmärgikindla ja jõulise naisega, tõdetakse enamikus kahe aasta tagustes portreelugudes, kui Coxist sai teise naisena UIA president, „naine, kes leidis enda jaoks arhitektuuri vähem glamuursema poole – probleemide  lahendaja organisatsioonilises labürindis”. Ka omavahelises vestluses jääb kõlama tegudeinimene, kes tahab aeglaselt toimivat organisatsiooni muuta nooruslikumaks ja interaktiivsemaks, nii et hakataks teiste maailmaorganisatsioonidega rohkem suhtlema. „See on nagu suure laeva pööramine,” ohkab Cox, kes austraallannana evib rohkem Uuele Maailmale omast tõhusat elluviimiskunsti kui vanaeuroopalikku alalhoidlikkust.  Esmalt pärin Louise Coxi tausta kohta. Jah, ta on 25 aastat tegutsenud ka praktiseeriva arhitektina haiglaid ehitades, ent administratiivtöö tegemise oskus ja huvi rahvusvaheliste suhete vastu viis ta peagi UIAga kokku. Pealegi – naljaga pooleks, ent Louise Coxi abikaasa Philip on Austraalia tuntumaid arhitekte, „kellega poleks olnud võimalik võistelda”.   

Millised olid need eesmärgid, millega te UIA presidendina alustasite?

Üks eesmärke oli organisatsioone laiendada nii palju kui võimalik, minna seni kõrvale jäänud  riikidesse kohale ja luua sinna liikmesorganisatsioon. Teiseks tahtsin meie tegevusse rohkem kaasa haarata arhitektuuritudengeid, keda seni üldse organisatsiooni hõlmatud ei ole. See on naeruväärne! Just neil on suurepäraseid ideid. Tahan üles ehitada tõhusa ja interaktiivse arhitektuurikoolide andmebaasi. Kui Pariisi peakontorisse tagasi jõuan, hakkan vastavaid pabereid koolidesse laiali saatma, et neilt tagasisidet saada. Loodetavasti paneme  nii maailma üksteisega rääkima. Kolmandaks on mul plaan rajada maailma katastroofide infobaas, ka see tuleb interaktiivse andmebaasi vormis. Usun inimeste ja arhitektide võrdsusesse ning minu eesmärk on UIA abil panna iga maailma arhitekt uskuma, et ta on kõigi teistega võrdne. Mäletan, et alguses kohtasin väga negatiivset suhtumist Aafrika päritolu arhitektide suhtes – mis nüüd nemad ka teavad ja oskavad … Tegelikult on neil kõigil Suurbritanniast või mujalt pärit haridus ja Aafrikas käies olen aru saanud, et nende põhieesmärgiks on see, et ka riik neid märkaks ja koostööd teha sooviks, kasutaks kohalikke, mitte ei palkaks välismaiseid arhitekte projekte tegema ja juhtima.       

Aga ikkagi – kuidas on muutunud arhitekti roll ja profiil kiirelt teisenevas maailmas?

Kliimamuutus on hea võimalus igaühel oma  tegevuse üle järele mõelda. Usun, et mõned nn staararhitektid tuleks peatada, kuna nende looming on tegelikult vastupidine maailma tegelikele vajadustele, liigne luksus. Loomulikult maailm vajab staare, ent nad võiksid olla viisakamad. Tegelikult ei ole need kallid hooned inimestele ka enam taskukohased, majanduslangus on selles mõttes päris hea selekteerija olnud. Arhitektid peaksid olema vastutustundlikumad. UIA on välja töötanud  jätkusuutliku projekteerimise strateegia, kus kümnest küsimusest koosneva ankeedi vormis on uuritud kõigi liikmesmaade praktikat, seda, kas riigi valitsustel on olemas vastav poliitika või ei ja milline on arhitektide roll selles. Vastused on alles saabumas. Järgmise aasta Tōkyō konverentsiks on kavas koostada ka näitus rohelisest lähenemisest arhitektuuris, eksponeerida keskkonnatundlikke lahendusi.       

Ilmselt on ka arhitektuuriharidus muutlikus maailmas UIA üks võtmeküsimusi?

Absoluutselt. Tuleks üle vaadata, mida ja kuidas me õpetame. Miinimum peaks olema vähemalt viieaastane arhitektuuriõpe. Oleme koos UNE SCOga välja töötanud harta, mille ülikoolid peaksid aktsepteerima ja seda rakendama. Kui meie poole pöördutakse akrediteerimissooviga (see ei ole muidugi kohustuslik), siis me  nõuame oma tingimuste täitmist. Arhitektuur annab hea alushariduse, paljud lõpetanud ei lähe iial oma erialal tööle. Saab siit ju väga laia skaala kunstidest tehniliste teadmisteni, mida ükski teine eriala ei paku.     

Tahes-tahtmata kerkib üles küsimus, kui suur võim ja mõjujõud UIA-l tegelikult üldse on.

Ei mingisugust. Me ei saa otseselt mõjutada valitsusi, seda saavad teha liikmesorganisatsioonid. Aeg-ajalt mul ikka tuleb käia riikide ministeeriumides ja olla kohalike arhitektide ja ametkondade vahendaja. Meil ei olegi võimalik suuremat jõudu omada, UIA koosneb  124 kultuuriruumi esindajast ja igaüks ajab asju omamoodi. Meie ainus jõud on 1,5 miljonit maailma arhitekti. Maailmas on praegu ka pool miljonit arhitektuuritudengit ja seega on viie aasta pärast arhitekte juba kaks miljonit! Kõik, mis me saame UIAs teha, on kindlustada, et oleksid ette valmistatud arhitektidele vajalikud ning kasulikud dokumendid. Näiteks, on meil dokumendid selle kohta, kuidas töötada teistel maadel, meil on kvaliteedil, mitte  eelarvel baseeruv arhitektide valiku juhis. Meil on sidemed Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ja me püüame arhitektide rolli ka nende poliitikasse sisse kirjutada. See ongi meie ülesanne – käia maailmaorganisatsioonides ja standardeid tõsta. Näiteks olen suhelnud maailma terviseorganisatsiooniga spordi- ja puhketeemadel: pidevalt kurdetakse, et pole spordiväljakuid ja -hooneid. Samal ajal on Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel suur probleem:  kui kuskil on olümpiamängud, siis ehitatakse suurejooneline kompleks, mida enamasti hiljem harva kasutatakse. Ma käisin Pekingis pärast olümpiamänge ja kuna kergejõustik pole Hiinas kuigi populaarne, siis oli suurem jagu hooneid kasutamata. Marmorpõrandaga lasketiirus peeti mingit koolilaste võistlust! Ka minu kodulinna Sydney olümpia peastaadion on meile liiga suur, jalgpalli- ja kriketiväljakud on meil juba olemas ja need asuvad pealegi linnas, mitte kuskil eemal. Nii toimubki seal aeg-ajalt vaid mõni kontsert või ragbimatš. Seega tuleks selliste rajatiste püstitamisel mõelda, kuidas neid hiljem kasutada annab.       

Kui mõjuvõimust rääkida – kas arhitekte  peaks olema rohkem?

Sõltub riiklikest regulatsioonidest, enamikus riikides peab teatud suurusest alates hoonetel olema arhitekt. Austraalias näiteks majadel,. mille eelarve on suurem kui 450 000 Austraalia dollarit. Euroopas valitseb ilmselt arhitektide üleküllus, Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias on neid jälle liiga vähe. Majanduslanguses on nii, et meie, arhitektid, vajume põhja esimestena ja tuleme taas pinnale viimastena. Inimesed  lihtsalt ei usu, et meid vaja on, kõik ju oskavad ehitada! Rumalus! Austraalias näiteks üldse vihatakse arhitekte – nemad ju panevad kõik hooned vett läbi laskma, nemad on süüdi meie elutingimustes jne.       

Üks teie südameasju on pärandi ja muinsuskaitse temaatika. Kuidas tuua kultuuriline pärand XXI sajandisse? Kuidas me oma kultuuri austame?

Reeglina taandub uue lisamine vanasse keskkonda arhitekti andekusele, oluline on uue ja  vana vahel õige suhe leida. Kui vaadata arhitekt I. M. Pei loodud klaaspüramiidi Louvre’i õuel Pariisis, siis minu meelest võiks see asuda Egiptuses Gizas, päris sfinkside ja püramiidide lähedal. Pärand ja säästlik areng on ju väga seotud, me peaksime rohkem kasutusele võtma olemasolevaid hooneid, suur osa neist on ehitatud väga vastupidavaina. Minu ajal oli pärand ja ajalooliste hoonete kaitse osa õppekavast, tänapäeval see nii enam pole ja asjad  on kontrolli alt välja läinud. UIA tegi juba avalduse vastava aine taastamiseks õppekavas.     

Enne meie vestlust käisite vaatamas Tallinna uuemat arhitektuuri. Mis siin silma torkas?

Rotermanni kvartal meeldib mulle väga – mitte niivõrd hooned ise, kui ruum nende vahel. Mulle meeldib see, kuidas tuli künkast üles minna ja siis alla laskuda, sealjuures eelistasin  minna kaldteed pidi, mitte trepist, see tundus mugavam piisavalt krobelise munakividest sillutise tõttu. Trepp seevastu oli liiga väike ja madalate astmetega. Meil oli juttu kvartalit kesklinnast ära lõikavast kinost. See tuleks valge asemel mõnda soojemat, pruunikamat tooni värvida ja seda ei märkagi enam. Alati polegi vaja otse läbi saada, see on õnnestunud lahendus, kui kuskilt kitsast kohast läbi minnes leiad eest ootamatult suurepärase ruumilise  üllatuse. Projektid on edukad siis, kui need inimestele meeldivad. Selles mõttes mõjus väga positiivselt ka Vabaduse väljaku ruum, seal oli hea olla, sõbralik atmosfäär. Seal on muretu jalutada, kui tead, et pole ohtu auto alla jääda.