Oluline kivi Eesti arhitektuuriloo alusmüüris

Väärt koguteosesse „Eesti linnaehituse ajalugu“ on esmakordselt süsteemselt koondatud suurem osa meie praegusest teadmisest linnaruumi arendamise kohta.

Leele Välja

Eelmise aasta lõpus sain esimest korda käes hoida trükivärsket „Eesti linnaehituse ajalugu“ ja olin täiesti lummatud. Nii kaalukat arhitektuurilooteost pole juba tükk aega ilmunud, pealegi on tegemist valdkonnaga, mille kohta seni süsteemne käsitlus puudus. Eri aegadel ja väljaannetes ilmunud artiklites on küll talletatud üksjagu informatsiooni, kuid selle koondamine on olnud uurijalegi tõsine ettevõtmine, ajaloohuvilisele aga kippuski teave kättesaamatuks jääma. Nüüdsesse väljaandesse on koondatud suurem osa meie praegusest teadmisest (I maailmasõja eelsete) linnade ruumilise arengu kohta ja sellisena on see väga väärt teos iga arhitektuuriloohuvilise laual. Kuigi on koolkondi, kes leiavad, et nn suurte üldkäsitluste aeg arhitektuuriloo uurimisel on möödas ja uurimustes tuleb keskenduda rohkem üksikküsimustele, olen arvamusel, et nii nagu on majal vaja korralikku vundamenti, on ka ajaloo uurimisel aluseks fundamentaalsed üldkäsitlused, mille alusel edasi liikuda. Mis kasu on imelistest majaustest ja -akendest, kui puuduvad vundament ja seinad?

Aabits igale arhitektile

Muidugi võib siinkohal küsida, kellele ja milleks on seda raamatut vaja. Mis asi see linnaehitus üldse on? Linnaehituse ajalugu ehk siis linnaruumi kujunemislugu on interdistsiplinaarne valdkond, mille puhul on vältimatud nii ajaloo- kui ka arhitektuuriteadmised. Ilmselt just sellepärast on see valdkond siiani ka kahetsusväärselt vähe süsteemset käsitlemist leidnud – multitalente on meil aegade jooksul vähe olnud. Meenuvad vaid Riia arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann, kelle historitsistlikke hooneid leiab ka Eestist, hilisemast ajast Ernst Ederberg ja Rein Zobel, kes on mõlemad arhitektidena panustanud kõvasti meie arhitektuuriajaloo kui distsipliini arengusse. Lilian Hansar on nende järel kolmas, kes on andnud kahe valdkonna piirimail tegutsedes märkimisväärse panuse. Tuleme tagasi eespool esitatud küsimuse juurde, kellele seda vaja on. Vastus on lihtne. Seda raamatut on kõige rohkem vaja arhitektidele ja muinsuskaitsjatele, sest tulevikku suunatud otsuste tegemisel aastasadu tiheasustatud piirkonnas, on väga oluline tajuda ruumi neljamõõtmelisena.

Neljas mõõde on aeg. Selle jäljed linnaruumis on väärtus omaette. Kui praegu tundub üsna naeruväärne mõte kavandada läbi vanalinna lai magistraal, siis tegelikult polegi sellest kuigi palju aega möödas, kui seda tõsimeeli planeeriti (nii 1930. kui ka 1950. aastatel). Vanalinna nähakse meil praegu õnneks üksmeelselt väärtusena, paljuski tänu sellele, et see on olnud üle 50 aasta muinsuskaitseala. Mitmel pool n-ö väärtustamata piirkondades aga näeme, et näilise progressi nimel on ajalooline kihistus kaduvikuks saanud ja olnut ei meenuta enam suurt miski. Üks markantne näide on Tallinna keskturu kandis Mardi tänav: endisaegse õdusa puitmajadega tänava asemel on suurte korrusmajadega n-ö Keldrimäe jätk. Ka Kadaka küla on kadunud Mustamäe uute korrusmajade alla. Kuigi suhtumine ja teadvustamine on ajaloolise pärandi väärtustamisel ja uutesse plaanidesse põimimisel põhiküsimus, on ruumiotsuste elluviimiseks vaja ka teadmisi. Just siin on kõnealusest raamatust kõvasti abi nii arhitektuuritudengitele, kellel peaks linnaehituse ajalugu olema samaväärsete alusteadmiste hulgas arhitektuurilooga, aga ka juba tegutsevatele arhitektidele ja linnaplaneerijatele. Inimene näeb seda, mida ta teab, on öelnud Goethe. See kahesaja-aastane teadmine ei ole ajas muutunud: kui teame, kuidas linn on kujunenud, on selle tänavavõrk ja linnaruum hoopis inforikkam. Teisisõnu: linnaruum on nagu raamat, kust saab lugeda nii mõndagi selle ajaloo kohta, kui vaid tähti tunned. Raamat „Eesti linnaehituse ajalugu“ on siin aabitsa eest.

Erinevad linnad, autorid ja lähenemised

Raamatu puhul tuleb esile tõsta mitmekülgsete väärikate autorite kollektiivi: see koosneb arheoloogidest, ajaloolastest ja arhitektuuriloolastest. Autorite paljusus ja erinev taust tähendab paratamatult ka mõningast ebaühtlust nii käsitluste fookuses kui ka allikmaterjali kasutuses. See ei ole aga sugugi miinus, sest autorite mõnevõrra erineva lähenemise tõttu on raamat saanud lugejasõbralikult mitmekesine. Mõne linna puhul on küll tunne, et lugu ei jõua veel alatagi, kui on juba läbi, aga selge on ka see, et allikmaterjalide hulk ei ole võrreldav. Raamatust leiab palju huvitavaid detaile ning mõnel juhul tahaks nende kohta rohkemgi teada. Näiteks on Narva kohta öeldud, et 1845. aastal võeti vastu otsus säilitada linnuse ajalooline ilme,* aga ei selgu, milline institutsioon või isik oli selle taga. Arhitektile piisab ilmselt teadmisest, et see mõjutas edasisi linnaruumi puudutavaid otsuseid, aga ajaloolasena tundub mulle taust äärmiselt oluline, sest sellest sõltub otsuse kaalukus nii toonase ühiskonna kui praeguse muinsuskaitse ajaloo kontekstis. Selliseid näiteid leiab veelgi ja see ongi ehk ajaloolase ja arhitekti olulisim erinevus: arhitektile on olulised faktid, mis mõjutavad ruumilist arengut, ajaloolane tahab ehk sagedamini küsida, miks midagi on tehtud. Nii mõnigi kord on küsimused ja hüpoteesid olulisemadki kui lihtsalt faktid.

Raamatu väärikast autorite kollektiivist tahaks eraldi esile tõsta Oliver Orro. Staažikaid keskajauurijaid on raamatu autorite hulgas terve rida ja neilt tuleb ootuspäraselt puhast kulda. Tsaariaega käsitlevas peatükis on aga Orro ainuke, kes Lilian Hansarile sekundeerib. Orro on meie tsaariaegse arhitektuuri silmapaistvaim uurija, kelle põhjalikkus ja teadmiste küllus on raamatus muljetavaldava väljundi leidnud. Tema põhjalikkus ja rikkalik taustakirjeldus süvendab vaid mõningast ebavõrdsust pealinna ja teiste linnade vahel. Orro koostatud Tallinna peatükile on mul siiski ka paar etteheidet. Väga suurt puudust tundsin rohkematest vahepealkirjadest, sest sisu võimaldanuks tekstimassiivi hoopis enam liigendada. Teksti kasutamise mõttes oleks abi ka nimeregistrist, kuid kahjuks pole raamatus ka seda. Imetlusväärse ja inforohke Tallinna peatüki suurimaks puuduseks pean aga pealinna esimese generaalplaani koostamise väljajätmist. Juba 1901. aasta aruteludes kerkis üles vajadus linnaruumi arengut teadlikult suunata. 1912. aastal korraldatigi rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mille võitis Eliel Saarinen tööga „Suur-Tallinn“. See sündmus lõpetab suurejooneliselt tsaariaegse Tallinna linnaehitusliku ajaloo. Kuigi selle kohta on välja antud eraldi raamatud, on Tallinna käsitlev peatükk ilma selleta desorienteeriv. Suur-Tallinna plaanist ei jõutud küll enne Esimest maailmasõda midagi teostada, kuid paljusid seal toodud põhimõtteid on rakendatud kogu viimase aastasaja jooksul. Ilmselt on just see dokument mõjutanud siinseid linnaplaneerimisalaseid arusaamu ja printsiipe kõige rohkem ning vajanuks raamatus kas või lühidalt käsitlemist.

Raamatust on välja jäänud Tallinna esimene n-ö generaalplaan, 1912. aastal korraldatud rahvusvahelise arhitektuurivõistluse Eliel Saarineni võidutöö „Suur-Tallinn“. Sellega lõpeb tsaariaegse Tallinna linnaehituslugu.

Arhitektuurimuuseum

Väga tahaks esile tuua ka Oliver Orro kirjutatud peatükki tööstusasulatest, mis varem nii haarava käsitluse osaliseks pole saanudki. Raamatus kaetakse sellega üks oluline peatükk meie arhitektuuriajaloost. Oliver Orro ülimalt põhjalik ülevaade algab unustuse hõlma vajunud Meleski ja Rõika tööstusasulaga ja jätkub Räpina, Sindi, Pärnu, Kunda ja Aseriga. Peatüki lõpuosas olevat infot on osaliselt juba raamatus „Tallinna puitarhitektuur“ varem esitatud, kuid lisatud on hulgaliselt uut ja huvitavat informatsiooni.

Mulle kui Pärnuga palju tegelenule torkas vägagi silma Pärnu kuurordialast põhjendamatult kerge ülelibisemine. 1850. aastast teadlikult arendatud kuurordis ei piirdutud sugugi ainult parkide rajamisega, nagu raamatus võib kergesti mulje jääda. Arvestades asjaolu, et Pärnu on ainuke linn Eestis, kus kuurordiala väärtustatakse n-ö iseseisva kihistusena muinsuskaitseala koosseisus, on selle piirkonna kajastamine selle tähtsusega võrreldes ebaproportsionaalselt kasin. Tegelikult tundub, et kui eraldi peatükk on tööstusasulate kohta, mis ju enamasti on suuremate linnade koosseisus, siis väärinuks seda ka kuurordid. Praegu on eraldi tähelepanu osaliseks saanud vaid Narva-Jõesuu kui eraldi linn.

Illustratsioonid

Linnaplaanide kõrval, mida oleks isegi rohkem tahtnud näha, on raamatus esitatud vaid tänava- ja linnavaated mitte üksikhooned. Tunnustamist väärib mitmete seni avaldamata fotode reprodutseerimine, Raamatu fookust silmas pidades on seesugune valik igati loogiline, aga küsitav, kui lugeda teksti. Peaaegu kõigi linnade puhul on mainitud mitmeid märgilisi arhitektuuriteoseid koos arhitekti ja projekteerimisajaga, ent ühegi kohta ei ole pilti. Ühelt poolt ei ole ma üldse veendunud, et selle käsitluse puhul nende hoonete esile toomine vajalik olnuks, kuid pildi lisamine olnuks lugejasõbralikkuse ilming. Mulle arhitektuuriloolasena ei ole see probleem, kuid eeldada seda kõigilt raamatu sihtgrupiks olevatelt ajaloolastelt, arhitektidelt ja asjahuvilistelt on siiski palju tahetud.

Tunnen raamatu peatoimetajat ja suure osa artiklite autorit Lilian Hansarit aastakümneid ja tean, et sellise raamatu tegemise mõte mõlkus tal peas juba ammu. Kui mõte aga 2018. aasta alguseks küpseks sai, oli tempo hämmastav – ei läinud kahte aastatki, kui on kaante vahel aukartustäratav koguteos. Arhitektina on Lilian Hansar kiire ja konkreetne – ajaloolased oleksid meelsasti seda raamatut palju kauem teinud. Kuigi mõlemal lähenemisviisil on puudusi ja voorusi, on teada küllalt juhtumeid, kui lootusel teha kaua ja kaunisti ei olegi olnud õnne raamatuna materialiseeruda. Suurepärane alusteos on aga nüüd võtta ning paljudel uurijatel seetõttu edaspidi hoopis lihtsam tegutseda. Jääb vaid kirglikult loota, et kunagi ilmub ka järg, kus on kokku võetud linnaehituslikud suundumused aastatel 1918–1991.

* Lilian Hansar, Narva, lk 436.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht