Ostlema tõukav avalik ruum

Tarbimine pole mingil juhul parim viis oma aja sisustamiseks. Avalik ruum tuleks pigem vabastada kapitalismi rakkest ja anda see inimestele tagasi.

KRISTJAN PEIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Nagu teame, ehitatakse Eestis meelsamini maanteid ja suurejoonelisi ristmikke kui arendatakse vaba aja veetmise ja kergliiklemise paiku. Märkimisväärselt kuluka, ent sellegipoolest prioriteediks seatud tee-ehituse tõttu ei saa aga pühenduda muu otstarbega ruumide loomisele.1 Nõnda näib, et peaaegu iga avalikuks koosviibimiseks mõeldud uus koht võetakse vastu kiidusõnade saatel. Säärase reaktsiooni üle ei maksa hämmastuda: inimesi silmas pidava olemisruumi kitsikuses on uued alad kui hädavajalik sõõm värsket õhku, millest ära öelda pole lihtsalt mõistlik. Ent samavõrd ebamõistlik oleks vaadata tehtut läbi roosade prillide, kuivõrd seniseid olusid ja arengusuundi tuleb mõtestada kriitiliselt, et saaksime tuvastada potentsiaalsed ebakohad, mis on vaja kõrvaldada.

Kui suhtuda avalikult kasutatavasse ruumi konstruktiivse valvsusega, joonistub tõepoolest välja teatud muster või ühisnimetaja, mis lubab käsitada juba populaarseid piirkondi, nagu Telliskivi loomelinnak, Noblessneri ja Rotermanni kvartal, ent ka alles ehitatavaid paiku, nagu Porto Franco, kui sarnaseid. Viidatud nimetaja seostub tegevusega, mis neis paigus domineerib, teisisõnu sellega, mis on nende paikade peamine olemasolu põhjus ja sestap neile kõige omasem, isegi kõige õigemaks peetud kasutusviis. Jutt käib nimelt tarbimisest. Igasuguses ruumis ette nähtud tegevuste ampluaa määratleb mõistagi arhitektuur, õigemini toimib see ühe peamise tarbimisele suunajana. Seetõttu võib uskuda, et mängus on taotlus või vähemasti sotsiaalne inerts: arhitektuur, paikade kujundus, käib käsikäes äriliste sihtide või vähemasti nendest mõjutatud tegevusloogikaga. Kui nii, siis vajab kõigepealt vastust küsimus, kuidas on vahel selgesti väljendatud, vahel muude nüanssidega põimunud kapitalistlik perspektiiv2 tõusnud paljude siinsete avalike paikade peamiseks vormijaks.

Ühe põhjusena tuleb mainida tõsiasja, et Eestis pole avalik ruum selgelt defineeritud.3 Veel enam, meil puudub riiklik institutsioon, kus töötataks säärase definitsiooni kallal ja reguleeritaks koosolemispaikade loomet.4 Niisiis on läbi mõtlemata ja täpselt sõnastamata, milline peab avalik ruum olema, see tähendab, mida seal saab ja võib teha, kellele on see suunatud ning missuguseid arhitektuurivahendeid selle loomiseks tarvitada. Sellises määramatuses saab ruumist kergesti turumajanduse hoob. Kui avaliku ruumi definitsiooni puudumine võib näida vaba turu idee pooldajatele ainuõige, siis seepärast, et nõnda hoitakse toimimas neile meelepärast, pealtnäha olematut, kuid tegelikult üksnes vaikivat ruumikasutuse kokkulepet – niisugust, mis lähtub kaubandus- ja kasumikesksusest.

Et olla olemas vaikimisi ja mõjuda paljudele iseenesestmõistetavana, peab tarbimisest lähtuvatel ruumi organiseerimise põhimõtetel olema nii eestkõnelejaid kui ka kaasamängijaid. Rääkides kapitalistlikust ja neoliberaalsest korrast või ajavaimust, tuleb osutada konkreetsetele mehhanismidele ning tegutsejaile, ent seejuures ei pea eeldama, et kõik need kannavad ärisihti samal määral. Muidugi on ühel pool ehitusettevõtjad, kes juhinduvad teadlikult kasumist ega mõtlegi enamasti kaugemale. Nende kavatsuste realiseemiseks on vaja aga arhitekte, kelle väljaõpe, maitse või vähene autoriteet ei anna neile võimalust teha kvaliteetsemaid ruumilahendusi. Lisaks saab tarbimisele orienteeritud ruum sündida üksnes omavalitsusametnike heakskiidul. On tõsi, et tihtilugu lasevad viimased Eestis erahuvidel avaliku ruumi kvaliteedi arvelt vohada.5 Osalt, nagu öeldud, seetõttu, et puudub üldsuse huve teeniv avalikku ruumi puudutav õigusaktide kogum ehk turumajanduslikule jõule vastu seatav alternatiiv. Tundub, et sellekohase alternatiivi kehtestamine muutub ajaga üha keerulisemaks, sest vastaskurss aina süveneb. Tõestuseks toon juba veidi kulunud, aga endiselt ilmeka näite, Eesti kaubanduspindade rohkuse,6 mis loob mulje, et (linna)ruumis on tarbimine loogiline valik ja, veel enam, üks elu peamisi osasid. Siit saab aga minna veel sammu edasi: rohket kaubanduspinda iseenesestmõistetavaks pidades võidakse seostada ettevõtluse teenistuses ruum ühiskondliku heaolu ja arenguga. Nõnda teevad muuseas linnauurijad, kes on omaks võtnud majanduskasvu hädavajalikkuse mõtte. Sestap kinnitavad nad, et toodetele ja teenustele pühendatud ajaveetmispaigad on ainuõiged ja, nagu nad väidavad, mitte vaid majanduslikult, vaid ka sotsiaal-individuaalses plaanis: tarbimist kujutatakse naudingute, uute tutvuste ja lõimumise katalüsaatorina.7 Nagu näha, saab kapitalismi teenivat ruumitüüpi õigustada ning tugevdada mitmel viisil, oma osa on siin mängida valitsussektori juba sisse tallatud raja järgimisel ja ka akadeemilisel ringkonnal. Foucault’likult väljendudes ei toodeta ega põlistata niisugust nähtust mõnes strateegilises kontrollpunktis, vaid see sünnib hoopis paljude suhete koosmõjus, omamoodi ahelreaktsioonina ning sageli ebateadlikult.

Lavastatud fotod ja tegelikkus

Kuidas ikkagi tarbimiskesksus kohalikus arhitektuuris väljendub ehk mil moel ruumi omadused selle kasutusvõimalusi ahendavad ja ostma ärgitavad? Paslik on alustada Telliskivi loomelinnakust, kuivõrd selle kuvand ja nimetus lubab arvata, et tegu on võimalusterohke sundimatu kohaga. Sama mulje jätavad Telliskivi koduleht ning sealsete poodide-toitlustuskohtade ühismeediaküljed. Mida näeme aga siis, kui heidame need tööstuskeskkonna ja linnamõnude kontrastile üles ehitatud hoolikalt lavastatud fotod ning videod kõrvale ja usaldame enda taju? Meile silma jääv vaade on märksa trööstitum. Suure hulga tarbimiskohtade vahel laiuvad betoneeritud või asfalteeritud alad, mis on enamasti täitmata, otstarbeta. Haljastust on vähe, pärispuude asemel on eelistatud kuusepuid meenutavaid värvilisi puitkonstruktsioone ning kõige suurem istumisala kujutab endast kunstmurulappi. Kuumemate ilmade ajal, kui inimesi õue tõmbab, on raske leida ses kohas avalikku ja mõnusat päikesevarju ning kosutavat kraanivett, mistõttu suunab ruum külastaja kas kliimaseadmega varustatud poodi, baari õlut jooma või jäätisekohvikusse – enesetunde parandamine eeldab peaaegu eranditult raha väljakäimist. Jah, leiame ka toredamaid külgi, näiteks lauatenniselauad, kõigile avatud näitused ja isegi vabalt kasutatavad tasakaalulindid, kuid kohapeal pikalt ajaveetmiseks tingimata tarvilikule ehk juba mainitud joomiseks ja kätepesuks mõeldud kraaniveele ning tualettidele tasuta ligi ei pääse. Nii on tarbimine Telliskivi linnaku olemuslik osa ja kõik muu, sealhulgas spontaanne ajaveetmine, pigem isemoodi eksootiline, teisejärguline, võõram. Sinna tullakse ostlema ning selle kui põhitegevuse kõrvalnähuna veedetakse kohapeal ka veidi aega, mitte vastupidi, et tullakse välja ja selleks, et saaks kauem väljas olla, kinnitatakse kusagil kiirelt keha. Isegi suuremad, kogukondlikkuse auraga looritatud koosviibimisvormid keerlevad Telliskivis ümber toodete, näiteks menukas vanakraamiturg, mis tundub olevat kõige sagedasem sealset tühermaalikku keskväljakut täitev üritus.

Noblessneri sadamalinnakus väljendub kasutuseta ruumiga priiskamine veel selgemini. Nagu Telliskiviski on sealsed tõmbenumbrid eelkõige tarbimiskohad, nagu restoranid ja kohvikud, mis on koondatud piraka, kuid vaid mõne pingi ja silmatorkavate punaste tänavavalgustitega täidetud keskväljaku ümber. Nõnda on siin tegu modernistliku arhitektuuri suurushullustuse eheda väljendusega. Loodud on avar ruum, mis on visuaalselt võimas ja sisendab aupaklikkust, ent just seetõttu on seal raske leida hubast nurgakest.8 Teiste sõnadega on säärane ruum mõeldud vaatamiseks või äärmisel juhul sealt läbi jalutamiseks, mitte tegevuskohaks. Arvatavasti mõjub niisugune plats idealiseeritud eskiisil melurikka kogunemiskohana, elusuurusse tooduna aga pigem atomiseeriva „kõleda vaakumina“, nagu on sõnastanud Jane Jacobs.9 See tõsiasi ei pruugi Noblessneri arendajaid-omanikke sugugi morjendada, kuna kõigi linnakodanike kaasamine polegi usutavasti nende eesmärk. Huvi tuntakse ikkagi väliterrasse ja suurte akendega söögikohti hõivavate tarbijate vastu. Mainitud positsioonidelt saab keskväljakust samasugune (kommertsist kantud) vaatamisväärsus nagu teisel pool laiuv meri, mistõttu esimene täidetigi suvel massiivsete reklaamidega, küll iglusauna, küll verivärske automudeliga. Sealjuures lasti need samad saunad hiljaaegu käiku tasulise teenusena, mis on järjekordne märk soovist panna paik raha teenima. Kuigi väljaku säärane kaubastamine vähendab liikumispinda, leidus siiski neid, keda tasase maalapi täitmata osad ligi meelitasid, pean silmas rulasõitjaid, tõuke- ja trikirattureid. Avaliku ruumi egalitaarsuse põhimõtte järgi peaks ekstreemsportlaste kohalolu olema igati tervitatav, Noblessneris see nii aga pole. Varsti pärast trikitajate saabumist otsustati neist lahti saada, millest annavad tunnistust paigaldatud keelumärgid.

Aina laienevas Rotermanni kvartalis on jäetud tarbimisest lahus toimetusteks veelgi vähem võimalusi. Sealne avalik ruum pole muud kui paari ebamugava pasttooliga kaunikesti kitsaste poetänavate võrgustik, mille nii mõnigi sissepääs on pargitud autodega ummistatud. Hoopis mõnusam on istuda kvartali peamises välikohvikus, mis on hõivanud märkimisväärselt suure osa tänava liikumisruumist. Taas jääb silma kunstmuru, mis pigem süvendab kui leevendab tehisliku, kivise-metalse keskkonna külmust. Kui Telliskivis üritatakse köita klientidena tajutavaid inimesi boheemluse ja rustikaalsuse ning Noblessneris merega, siis Rotermannis on ruum täis pikitud eeskätt klantsi ja kitši: näha saab muu hulgas Lihavõttesaare moai ja Wall Streeti raevunud härja koopiat ning mitmeid teisi banaalsevõitu skulptuure. Seega on ka siin keskendutud peaasjalikult paiga visuaalsele tarbimisele. Kindlate ühiskonnakihtidega haakuvate sümbolite ja libaeksootika kaudu on katsutud luua õhustik, mis ärgitaks sihtrühma ostmistuhinat. Rotermanni kvartal meenutab kahest eelkirjeldatud kohast veelgi enam teemaparki, mille põhiatraktsioon poodlemine laseb külastajal end kujutleda glamuurse suurlinlasena.

Veel valmimata hiigelkomplekside Patarei merekindluse ja Porto Franco ruumikujunduses peegeldub väga selgesti samasugune tarbimiskesksus. Mõlema kavandilt leiame avarad tühermaad, tänavale venivad kohvikuterrassid ning hõreda ja sestap pelgalt dekoratsiooni staatuses haljastuse (üksikud puud-põõsad ja tillukesed murulapid). Linnulennult esitatud visioonid uusarenduste kodulehel kinnitavad, et detailirikka inimeste tasandi asemel rõhutakse vaadetele, mis lasevad eksponeerida ettevõtjatele meelepäraseid aspekte, näiteks anonüümsete ostlevate rahvahulkade kohalolu. Nii ei jää kahtlust, et Porto Franco ühes tutvustustekstis mainitud fraase „suurepärane keskkond“ ja „ajaveetmisvõimalusi nii täiskasvanutele kui ka lastele“ tuleb mõista üksnes kui osutust poodide ja teenuste paljusele ning mitmekesisusele. Ruum, mis on jutu järgi esmaklassiline, ei paku tegelikult kasutamisviiside kirevust: kvaliteetne ajaveetmine on taandatud siin ühest kauplusest teise käimiseks, söömiseks ja jalutamiseks või nende kolme sulamiks.

2020. aasta suvi Tartu Autovabaduse puiesteel. Kuna putkasid on vähe ning ruum on täidetud kõigile võrdselt kasutamiseks mõeldud elementidega, on kadunud poodlemise surve ja inimesed saavad ise oma ajaveetmisviisi leida või leiutada.

Piia Ruber

Sallivuse kasvatamine

Niisiis on tarbimisele üles ehitatud avalikud kohad täielik vastand ruumile, mida saab kasutada mitmeti, nii et see inimest arendab või aitab tal vältida turu tasandavat jõudu. Ruum, mis vallandab positiivseid tundeid ja vestluseid eeskätt toodete ja teenuste kaudu,10 on puudulik, sest see paneb unustama muud individuaalsed ja kollektiivsed rahast sõltumatud tegevused. Majanduskasvu teenimise tuhinas surutakse peale ostlemise ning täisväärtusliku elu ja kollektiivse õitsengu põhjuslik seos. Nõnda vaikitakse maha paljud inimeste vajadused ning süvendatakse jagatud probleeme. Tuletan meelde, et elame ületootmisest ja pillamisest tingitud kliima soojenemise, ent ka rasvumise, vaimsete häirete plahvatusliku leviku ning üksinduse ajastul. Julgen väita, et ruum, kus saaks lugeda, mõtiskleda, arutleda, kuulata taskuhäälingut, omale sobival viisil sportida, musitseerida, aga ka heli- ja stiimulirohkust vältida, aitaks kõvasti kaasa just loetletud hädade leevendamisele. Kasuks tuleks ka see, kui avalikes paikades säästetaks inimesi tundest, et oma kohalolu tuleb õigustada pideva raha väljakäimisega. Siinkohal peab kiitma edukat avantüüri, suvist Tartu Autovabaduse puiesteed: tarbimisputkasid oli seal vähe ning ruum oli täidetud kõigile võrdselt kasutatavate elementidega. Nii oli kaotatud poodlemise surve ja lastud inimestel ajaveetmisviis ise leida või leiutada.

Teiseks lahknevad kaks mainitud ruumitüüpi selle poolest, et hea avalik ruum soosib inimeste sotsiaalset lõimumist ja kasvatab sallivust,11 tarbimisruum seevastu eristab ja eraldab nad üksteisest. Kui paik seostub konkreetse kaubavalikuga, kiputakse inimesi nende riietuse ja oleku põhjal hindama selle järgi, kas nad sobituvad kohapeal müüdavate kaupadega või mitte. Teisisõnu kasutatakse toodete-teenuste hinna- ja prestiižihierarhiat üksteise sotsiaalseks positsioneerimiseks12 ehk lahterdatakse külastajad õigeteks ja valedeks ruumikasutajateks. Nõnda tajuvadki viimased enda kohalolu kohatuna ja hakkavad ruumist eemale hoidma, ilma et keegi peaks neid väevõimuga ära ajama, kuigi oma osa on siin muidugi ka kahtlustavatel pilkudel ja füüsilisel distantseerumisel. Selle asemel et lasta leida inimestes ühisosa ja süstida kõigisse vastastikkust austust, paneb kaubakesksus lähtuma pealiskaudsetest erinevustest ning säilitab või võimendab ühiskondlikke lõhesid.

Võib küsida, kas eespool kirjeldatud Tallinna avaliku ruumi killud esindavad kogu Eesti suundumusi. Näib, et nii see on, kuna teiste keskuste arvelt jõudsasti laienev pealinn paistab suuresti paika panevat ruumivõimaluste horisondi kogu riigis. Muidugi leiab mujalt häid näiteid, nagu mainitud Tartu autovaba puiestee, kuid kas või sama linna Aparaaditehase ruumiloome tõestab, kui varmalt kiputakse võtma Tallinnast eeskuju, näiteks jäljendama Telliskivi loomelinnakut koos selle kehvade kohaomadustega. Tarbimisele orienteeritud ruumi tekib Eestis üha juurde, kuna ühelt poolt peetakse seda majanduslikult tõhusaks, teiselt poolt aga tavapäraseks, loomulikuks. Kohtade kasutamisviisi ampluaa aheneb seetõttu pidevalt. Tarbimispaikadega harjunud inimesed peavad säärast keskkonda normaalseks. Nende jaoks on niisugused kohad tõepoolest maskeeritud turuplatsid,13 sest neid ei tajuta enam turuna, vaid kui kõige tavalisemat ruumi. Tarbimine pole aga mingil juhul parim viis oma aja sisustamiseks, samuti ei pruugi see paikasid ilmtingimata elvadada14 ega muuda neid sotsiaalselt hüveliseks, mistõttu, ei saa arvata, et oleme õigel teel. Pigem tuleks ruum vabastada kapitalismi rakkest ja anda see inimestele tagasi.

1 Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud, lk 92.

2 David Harvey, Between Space and Time: Reflections on the Geographical Imagination. – Annals of the Association of American Geographers 1990, nr 3, lk 420.

3 Eesti inimarengu aruanne 2019/2020, lk 109.

4 Samas, lk 113.

5 Samas, lk 111.

6 Cushman ja Wakefield, European Shopping Centre Development Report 2015.

7 Vt Andres Sevtšuk, Elu ja äri Londonis ja Annelinnas. – Vikerkaar 2020, nr 6, lk 66 jj.

8 Jan Gehl, Linnad inimestele. Eesti Kunstiakadeemia ja Yoko Oma, Tallinn 2015, lk 56-57.

9 Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities. Vintage Books, New York 1961, lk 90.

10 Scott Lash, John Urry, Economies of Signs and Space. Sage, London 1994, lk 296.

11 Eesti inimarengu aruanne 2019/2020, lk 105.

12 Pierre Bourdieu, Social Space and Symbolic Power. – Sociological Theory 1989, nr 1, lk 19.

13 John Hannigan, Fantasy City: Pleasure and Profit in the Postmodern Metropolis. Routledge, London 1998, lk 92.

14 Jan Gehl, Linnad inimestele, lk 25.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht