Pealelend – Ingrid Ruudi, „EV 100“ ja Eesti eesistumise rahvus­vahelise programmi avaliku ruumi loovlahenduste võistluse žürii liige, arhitektuuriteadlane.

MERLE KARRO-KALBERG

Augusti keskel kuulutati välja loovlahenduste võistluse tulemused. I preemia pälvisid Edward von Lõngus ja Kadri Uus tööga „Digi-tänavakunst“, II preemia Marceau Couve tööga „Pollen“, III preemia Alo Puustak, Margus Triibmann, Magnus Müürsepp, Kristo Rosenvald, Katri Gailit, Hendrik Kaljujärv ja Jüri Luud ideekavandiga „Muusika. Mets. Meri“ ning eripreemia Karli Luik, Eik Hermann ja Raul Kalvo võistlustööga „Tiiger“. Kuidas kommenteerid võistlus­tulemusi?

Selle võistluse põhiprobleem algas võistlustingimustest, milles polnud selgesõnaliselt väljendatud, mida siis lõpuks ikkagi saada soovitakse. Mis täpselt on loovlahendus, mida saada loodeti? Põhimõtteliselt otsiti kunstivormi pakendatud reklaami. Tingimustes oli kirjas, et lahendus peab olema avalikus ruumis tähelepanu tõmbav, atraktiivne ning möödujat kõnetav, Eesti vastu uudishimu äratav ning sellel peavad olema head eeldused ühismeedias levimiseks. Töö peaks olema hõlpsalt transporditav, sobima ükskõik kuhu, olema ohutu ja keskkonnasõbralik, teistesse keeltesse kohandatav ning sajatuhandese eelarve piiridesse mahtuv. Erinevalt esimese vooru tingimustest lisandus klausel, et kunstnikul on teose asukoha osas kaasarääkimise õigus.

Otsida objekti, mis oleks kunstiteosena lööv ja äge ning samal ajal reklaamiks Eestit, on mõneti vastuoluline soov. See oli ilmselt ka põhjus, miks võistluse esimene voor läbi kukkus. Praegune oli teine katse ning Eesti eesistumise aja ettepoole nihkumise tõttu tuli seekord kindlasti lahenduseni jõuda. Riigihange eeldas avalikku konkurssi ja välistas otsetellimused, kutsutud konkursid ja muud lahendused. Tingimusi täpsustati, et kunsti pool jääks rohkem kõlama. Ometi tuleb tagantjärele targana tunnistada, et ilmselt mitte piisavalt veenvalt. Ka sõnastuses kasutati jätkuvalt mõistet „loovlahendus“, mitte „avaliku ruumi kunstiteos“ ja see kallutas kindlasti kunstnikest rohkem osalema reklaamiagentuure ja disainereid-arhitekte.

Nüüd laekus võistlusele 25 tööd, mida sai üsna selgelt rühmadesse jaotada. Eesti-kogemuse originaalse mõtestamise või mingigi enesereflektsiooni asemel kasutati valdavalt end juba tõestanud klišeelikke sõnumeid, nt puutumatu loodus, digirevolutsioon ja e-riik, kuid üllatavalt ka isegi nii kulunud ja ainult eestlastele mõistetavaid sümboleid nagu suitsupääsuke ja rukkilill. Nii tegeles enamik töid kindla peale mineva narratiivi pakendamisega. Võib-olla kahes töös oli mingitki kontseptuaalset alget, mis jäid aga teostuslike probleemide taha. Mitmed tööd püüdsid tõlkida metsa või raba tajukogemust: panna püsti puud, levitada metsalõhna ja linnulaulu või ehitada tänavale laudtee, mille vahel on rabapiltidega ekraanid. Teise grupi moodustasid näitusestendid-installatsioonid infokildudega Eestist koos kõikvõimalike mobiilirakendustega. Kolmandaks oli väikesi sekkumisi, mis panid ette ühe selgepiirilise objekti asemel teha palju tillukesi asju, lüüa massiga ja olla argitasandil inimestele lähedal. Ja ka n-ö naljatöid, mis üldpildi klišeelikkuse taustal siis paljude poolehoiu võitsidki. Punkte lugedes osutus võidutööks grafiti, mis elustub animatsiooniks, kui telefoni laadida spetsiaalne rakendus ja sellega kunstiteost skaneerida. Leiti, et see on Eesti kuvandile sobivalt väike, nutikas ja odav sekkumine, monumentaalsuse asemel inimlähedane ja noortepärane. Kuigi: kui meil siin võib tänavakunst tunduda erilisena ja selle aktsepteerimine suur samm edasi, siis Euroopa suurlinnade tänavakunsti ja isetekkelisuse virvarris võib see jääda loodetud tähelepanuta. Seepärast tuleb hoolega läbi mõelda kommunikatsiooni pool.