Pealelend – Irina Raud, Viljandi Ugala arhitekt
Ugala teatrihoone sulgeb juulis pea aastaks renoveerimistööde tõttu uksed. Missugused muutused maja ees ootavad?
30 aastat pärast valmimist oma hoonele rekonstruktsiooniprojekti teha on väga põnev. Olemasolevat hoonet rekonstrueerida on palju töömahukam kui uut projekteerida. Tuleb mõelda, mida säilitada, mida uut lisada. Siin on vaja iga nurk üle mõõta. Hea kordategemine tähendab märkamatust. Maja taasavatakse 2016. aasta sügisel. Külastajad astuvad siis värskesse, mitte mingil juhul uude majja.
Tehakse siiski palju. Vahetatakse välja terve fassaad. Läti tellis, millest Ugala fassaad laotud on, oli omal ajal küll päris hea kvaliteediga, aga siiski mitte sajandi vastupidav klinkerkivi, millest meie hoone kaasautori Inga Oravaga unistasime.
Ugala sisearhitektuurilise kuvandi loovad Mait Summataveti fuajeeistmed ja jalutusruumide valgustid restaureeritakse. Publikuruumides üldpilt palju ei muutu, tänapäeva nõudmistele vastavaks ehitatakse abiruumid. Kõige keerulisem on tehniliste süsteemide – küte, ventilatsioon, elekter, side, valgustus – uuendamine. Praegu on meie võimalused ju suuremad kui maja ehitamise ajal. Ajakohase tehnilise taristu majja paigutamine on päris keeruline. Seadmed ei tohi hoone ilmet rikkuda, näiteks ventilatsioonikaste ei tohi panna katusele. Katusemaastik on üks osa arhitektuurist, reljeefist ja pargist.
Suurele saalile lisandub uus saal. Suure proovisaali asemele ehitatakse 160–180 inimest mahutav black box, mille olemasolu on justkui tänapäevase teatri tunnus.
Keldrikorrusele tulevad uued jalutusruumid, publikuruumid. Oleme ette näinud ka võimaluse, et teater saab sinna tahtmise ja vajaduse korral mänguruumi juurde. Kasutame ära olemasolevat ruumi nii palju kui võimalik. Tellitakse uus lavatehnoloogia.
Viljandi on väike linn, aga tal on suur teater. Oleks mõistlik, kui seda maja saaks kasutada ka konverentside ja näituste korraldamiseks. Üks ei sega teist. Maja on võimalik mitmekülgselt kasutada. Ma loodan, et teatri ja meie koostööst sünnib keskkond, kuhu publik tahab tulla ja kus teatriinimestel on põnev.