Pidu elutoas

Tõnis Arjus: „Autovabaduse puiestee oli müüdimurdmise projekt. See näitas, et eestlane on sotsiaalne loom nagu kõik teisedki, ka linnakultuur on meis sees.“

MERLE KARRO-KALBERG

Tartu Vabaduse puiestee kavandati 1950. aastatel tribüüni ja alleega paraadide pidamise paigaks. Nüüdseks on idee ammu vananenud: paraade, mis sellist ruumi vajaksid, enam ei peeta. Selle tänavalõigu – Raekoja platsist kaubamajani – ümbermõtestamisest on räägitud kaua. Tehtud on analüüse, joonistatud lahendusi, üldplaneeringutes koostatud visioone. Puiestee on nädalavahetuseti ja mõne päeva kaupa autoliiklusele suletud olnud ennegi, sel suvel aga terve juulikuu. Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus, Autovabaduse puiestee üks eestkõneleja ja idee autor ütleb, et COVID-19 pandeemiast tingitud karantiiniaeg andis tugeva tõuke mõte teostada just nüüd, et tuua linlased taas kodunt välja ning toetada kriisist räsitud kultuuriettevõtjaid. Alljärgnevalt räägib Tõnis Arjus Autovabaduse puiesteest kui uuest avalikust ruumist lähemalt.

Tõnis, sa istusid pea kogu juulikuu Autovabaduse puiesteel, hingasid ja elasid koos puiesteega. Mida sa tähele panid? Mis sind üllatas?

Tõnis Arjus: See oli müüdimurdmise projekt. Esiteks murti müüt eestlasest kui töörügajast, kes ei tahagi kellegagi kohtuda ja otsib kohta teistest võimalikult kaugel. Ma nägin esimesest päevast peale, et see on jama. Eestlane on sotsiaalne loom nagu kõik teisedki: tahab kohtuda, leida uusi sõpru ja veeta mõnusalt aega heas linnakeskkonnas. Linnakultuur on ka eestlases sees. Kui anda talle võimalus linnas aega veeta, siis kasutatakse seda võimalust täiel rinnal.

Ma sain iga päev palju kiitvaid kommentaare. Tuldi näiteks ütlema: „See on just see Tartu, kus ma sündisin ja siia ma tahan elama jääda, kui sellised asjad jätkuvad“ või siis lihtsalt helistati üksteisele ja öeldi: „Ma olen siin, tead küll, siin põhikohas – Autovabaduse puiesteel.“ Üle Eesti sõideti kohale, et Autovabaduse puiesteed kogeda. Ööbiti siin, söödi siin, tarbiti siinset kultuuri.

Mina nägin, et kui luuakse keskkond, kus lastel on mõnus ja hea, see tähendab, abstraktne ja loovat kasutamist võimaldav keskkond, siis on ka kõigil teistel hea. Lapsed tulevad välja koos vanematega ja siis läheb lahti juba tõeline melu.

Me tõime siia lasteatraktsioone, nende vahendite kasutus oli ilmne, näiteks liivakast või karussell. Kõrvale tekitasime natuke abstraktsemat ruumi, näiteks veesilma. Arvestasime küll sellega, et veesilm tõmbab ligi, aga selle populaarsus üllatas meid. Lapsed tulid ja hüppasid täies riides vette. Selle peale ei osanud me küll tulla, kuigi tagantjärele on see loogiline. Ka lapsevanemad lasid end laste eeskujul vabamaks ega muretsenud. Ilmselt tõusis ümbruskonna rõivapoodide käive, aga kesklinna ettevõtluse ergutamine on olnud ju üks projekti eesmärk.

Me kõik peaksime mõtlema sellele, kuidas linnaruumi kasutame ning mitte jääma kinni stampidesse. Ehk polegi vaja lahterdada: on liiklusruum, vaba aja veetmise ruum, õhtul lähme koduruumi. Elu on orgaaniline tervik ning need tegevused ja ruumid ei pea üksteisest nii eraldatud olema.

Praegu on Vabaduse puiestee suur asfaltväli, mis on kasutuses ainult läbisõitmiseks. See ei anna keskkonnale mingit väärtust. Nüüd sattus siia kuu aja jooksul tuhandeid inimesi, kes tahtsid sellest ruumist osa saada. Siin oli ju võimalik kohtuda, koosolekuid pidada, mängida, süüa jne, jne. Ühtäkki andis see kohale väga kõrge väärtuse. Tulles tagasi laste juurde: lapsed on keskkonna suhtes äärmiselt tundlikud, nad näitavad kohe kätte, kas ruum on hea või halb, millised on nõrgad ja tugevad küljed. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Autovabaduse puiestee oli hea avalik ruum, mis leidis mitmekülgset rakendust, kõnetas kõiki inimesi sõltumata east või soost.

Tõnis Arjus ütleb, et Autovabaduse puiestee on olnud linnavalitsuse osakondade koostööprojekt: „See tõestas, et ka omavalitsuse sees on võimalik mulle või nn silotorne lõhkuda ja ühe asja nimel koos tööd teha.“

Ragnar Kekkonen

Esitan nüüd küsimusi, mis mulle seoses Autovabaduse puiesteega kõrva on jäänud või mida minult on küsitud. Esiteks küsimus liikluskorraldusest. Enne Autovabaduse puiestee avamist kardeti liikluskaost. Seda muidugi ei tekkinud. Kui palju samal ajal linnavalitsus jälgis ja mõõtis liiklust ja liiklustihedust muudel tänavatel ja ristmikel?

Selge on see, et liikumisviisid muutusid ja see oli ka üks selle projekti eesmärk. Liiklust monitoorisime enne Autovabaduse puiestee avamist, et oleks võrdlusmoment. Ennekõike vaatasime, milline on kiirem tee autoga Turu-Riia tn ristmikust Vabaduse puiestee teise otsa. Ka tavaoludes on nii mõnigi kord soovitatud vahemaa kiiremaks läbimiseks kasutada teisel pool jõge asuvat Narva maanteed. Kui Vabaduse puiestee kinni läks, siis esimene nädal kulus harjumiseks. Liiklus on suuresti psühholoogiline nähtus. Esimene nädal tekitas pikemaid seisakuid mõnel ringil või ristmikul. Nädal hiljem taastus endine liiklusrežiim, inimesed harjusid ära. Eks juulikuus on autoliiklust niikuinii vähem, rohkem liigeldi jala või rattaga. Liikluskaost Tartu-suuruses linnas nagunii tekkida ei saa. Siin on liikluskoormus praegu veel liiga väike, loodame, et see nii ka jääb. Lõplikud järeldused liikluskoormuse kohta saame teha mõne nädala pärast, kui kõik andmed on koos. Siiski teame juba praegu, et linn toimis, ligipääsetavus oli olemas, mingit kaost ei tekkinud.

Paralleelselt oli remondi tõttu kitsamaks tõmmatud ka linna tuiksoon Riia tänav. Ka see näitas, et ummikuid kui selliseid ei teki. On loogiline, et liiklus tipptundidel aeglustub, kuid need pole ummikud või kaos. Ka see tõstatab küsimuse, milliseks me oma tänavad kavandame ning kas on ikka tarvis ainult autoliiklusele keskenduda.

Minult on palju küsitud, kas Autovabaduse puiestee on linnavalitsuse algatus või on ettevõtjad oma jõud koondanud.

Kui see oleks olnud siinsete ettevõtjate initsiatiiv, siis oleksin ma veel rõõmsam. Ettevõtjate tagasisidet me veel ootame. Need reageeringud, mis me siiani saanud oleme, on tunnustavad ja neid on ilmselt mõjutanud peale Autovabaduse puiestee ka muud tegurid. Näiteks siseturismi kasv. On selge, et tänu Autovabaduse puiestee algsele kriitikale saime ka väga hea turunduse ja reklaami. See tõmbas inimesi üle riigi Tartusse.

Autovabaduse puiestee on olnud linnavalitsuse osakondade koostööprojekt. See tõestas, et ka omavalitsuse sees on võimalik mulle või nn silotorne lõhkuda ja ühe asja nimel koos tööd teha. Me alustasime koostööd karantiiniajal, ei kohtunud silmast silma, vaid ajasime asju ühises kiirsuhtlusprogrammi chat’is. Panustati oma vabast ja puhkuse ajast. Raske ongi näpuga näidata, kes mida tegi, sest meeskonnatöö oli väga sujuv.

On ka ette pandud, et osa Autovabaduse puiestee atraktsioonidest võiks aasta läbi olla Küüni tänaval ja seda elavdada. Küüni tänav on praegugi jalakäijate ala, kuid tegevuse poolest vaene.

Autovabaduse puiestee projekt on ikka mõeldud Vabaduse puiesteele. See on aga tõsi, et tegeleda tuleb ka ülejäänud avaliku ruumiga, sealhulgas Küüni tänava ja kesklinna parkidega. Küüni tänav kui jalakäijate tuiksoon ehitati omal ajal väga võimsalt välja, praegu vajab see ehk tõesti uuendust – värskeid ideid ja moodsaid lahendusi.

Praegu koostame eskiisi kaubamaja ees kaubitsevate lillemüüjate paviljonidele, see toob kindlasti Küüni tänavale uue hingamise. Pikalt oleme arutanud linnagaleriid: tuua linnaruumi rohkem kunsti ja kultuurisündmusi. Kesklinna pargid saavad loodetavasti uue hingamise kultuuripealinna projektiga „Kureeritud elurikkus“ ja ka teiste projektidega. Rõõm on tõdeda, et oleme kohtunud kunstiakadeemia arhitektuuri­teaduskonnaga ja alustame koostööprojekti. Järgmisest aastast alates püstitatakse muidu Tallinna ja Lahemaale ehitatud eksperimentaalsed varju­alused Tartusse.

Eelnevatel veergudel heidab semiootik Tiit Remm Autovabaduse puiesteele ette, et see eriti ei seostunud ega suhestunud ümbritseva linnaruumiga.

Autovabaduse puiestee polnud püsiva linnaruumi loomise projekt, see oli ajutine installatsioon, aktiviseerija. Sellisena toimis puiestee ideaalselt. Nii aktiviseeris see ka ümbritsevat.

Kui räägime sillast Emajõe ja vanalinna vahel, siis see ei tähenda konkreetset ülekäigurada. Mõte on esile tuua ruumipotentsiaal ja näidata, et see puiestee lõik ei pea olema katkestaja. Seetõttu ei pidanud me vajalikuks eraldi rõhutada ja välja joonistada liikumisteed pargist jõe äärde. Kui seda ei teki, siis see tähendab, et pargis polegi sihtkohti, mis selle liikumise võiksid tekitada. Nägimegi, et liiguti piki Autovabaduse puiesteed vanalinna. Inimesi meelitasid ka Raekoja plats ja Riia-Turu ristmik, sest selle ümber on kaubandusasutused ja turuhoone. Jalutamine piki jõekallast on atraktiivne niikuinii.

Kaubahoovi park ei ole tõesti paik, mis kohtumisi soodustaks ja rahvast välja meelitaks. See tähendab aga, et tegu on hea lõuendiga, potentsiaaliga, mida nüüd saame hakata teostama ja parki atraktiivseks kujundama. Pargiala kui avalik ruum vajab enam pargistamist ja tähelepanu. Kindlasti on selle üks osa kavandatav rahvusvaheline südalinna kultuurikeskus raamatukogu ja kunstimuuseumiga.

Autovabaduse puiestee otsad kaarsilla ääres ja siseturu ristis jäid tõesti harali. Jätsime sel aastal need meelega määratlemata. Soovisime ruumi, kus saab suuremaid üritusi korraldada, näiteks välikino või disainiturg. Puiestee otstega tegeleme järgmistel aastatel kindlasti edasi, et saabumisvärav oleks selge ja kutsuv.

Autovabaduse puiesteel olid omad kuraatorid, kes hoidsid silma peal, näitasid, kus on redel, kui seda vaja, vahetasid basseinis vett, teadsid, kust tuleb elekter ja kuhu läheb prügi. Kas see installatsioon ja üritus oleks ilma nendeta sellisena teoks saanud?

Joonistada on kõike väga lihtne, aga kui teostamiseks läheb, kui tuleb valida materjal, värv, tegeleda peendetailidega – ei kujuta ettegi, kui palju töötunde selleks kulub. Alles siis saadakse aru, kui töömahukas on sellise ajutise asja teostamine. Veel suurem töö on aga selle käigus hoidmine. Kui ala hakkavad külastama tuhanded, alles siis selguvad nõrgad kohad, mille peale enne tullagi ei osatud. Need on väljakutsed, mis vajavad lahendamist minutitega. See on veidi nagu kodus peo korraldamine: selleks et kõik sujuks, et külalised ennast hästi tunneksid, peavad perenaine-peremees kodus olema ja lahendama külaliste muresid. Ilma selleta pole selline ettevõtmine võimalik. Meil olid kohe suured ambitsioonid, ei tahtnud piirduda lillepottide, pinkide ja muude statsionaarsete väikevormidega. Me tahtsime üllatada, seepärast oli vaja ka võõrustajaid. Sel aastal olime siin kambakesi koos, ka puhkuse- ja vabast ajast. Peremehe ja perenaise kohalolek annab paigale kodusema, hubasema tunde. Kui on vaja kuskile näiteks midagi riputada, siis keegi tuleb ja aitab. See isiklik puude, mis meil siin platsil oli, aitas ka võimalikke kon­flikte vältida või siis need kohe selgeks rääkida. Üksteist aidati ja tunti üksteise käekäigu vastu huvi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht