Pritzkeri auhinna 2011. aasta laureaat

Emil Urbel

Pritzkeri auhind on maailmas üks mainekamaid arhitektuuriauhindu, mida antakse alates 1979. aastast kaasaegsele (tegutsevale) arhitektile, kelle ehitised on suuresti mõjutanud nii keskkonda otseselt kui selle mõistmist ja mõtestamist laiemalt. Auga kaasneb ka rahaline preemia 100 000 US A dollarit ja pronksmedal ladinakeelse tekstiga: ... firmitas, utilitas, venustas... (tugevus, kasulikkus, ilu). 29. märtsil kuulutati välja, et 2011. aasta Pritzkeri auhinna on pälvinud portugali arhitekt Eduardo Souto de Moura. Kui teatasin uudisest ühele nooremale kolleegile, siis tõdes viimane, et ... preemia anti siis praktikule. Tõsi see on, et de Moura pole kirjutanud pakse teooriaraamatuid, aga tema referentsis puuduvad ka maailma metropolidesse püstitatud „märgilised” hooned. Enamik tema kavandatust  on ehitatud Portugalis ja valdavalt sünnilinnas Portos.    

Eduardo Souto de Moura on õppinud skulptuuri ja arhitektuuri Porto ülikooli kunsti- ja arhitektuurikoolis, mille lõpetas 1980. aastal. Juba õpingute ajal tekkisid tal head kontaktid arhitektide Fernando Távora ja Álvaro Siza Vieiraga, kes olid lähedalt seotud ulatusliku  sotsiaalehituse programmiga SAAL, mis käivitati diktatuuri alt vabanenud Portugalis pärast nelkide revolutsiooni 1974. aastal. Ehitati hulgaliselt elamuid vaestele, koolimaju, haiglaid ja taristuobjekte. Sisuliselt tehti seda, mida muu Euroopa tegi pärast suurt sõda. De Moura töötas aastatel 1974–1979 Siza büroos ning viimane innustas teda pärast õpingute lõpetamist looma oma büroo. Kahe olulise arhitekti kontorid on täna samas majas Douro jõe põhjakaldal  Portos (muide, ka Álvaro Siza on pärjatud Pritzkeri auhinnaga – 1992. aastal). Koos Távora ja Sizaga on Eduardo Souto de Moura oluline järjepidevuse kandja nii Portugali arhitektuuris kui Porto arhitektuurikoolis, kus ta on professor.     

1970. aastate postmodernismi ideed huvitasid omal ajal portugali arhitekte vähe – olud olid täiesti teistsugused kui mujal Euroopas ja Ameerikas. Lahendada tuli terve hulk väga suuri ja väga konkreetseid ülesandeid. Koolis oli tegeldud teooriatega, mis seisid arhitektuuri kõrval, arhitektuuri enese roll oli aga selgelt defineerimata. Seda meenutades on de Moura tänulik Aldo Rossile, kelle loengusari  Santiago de Compostelas 1975. aastal teda tugevasti mõjutas ja veenis arhitektuuri kui iseseisva distsipliini võimalikkuses. Teda võlus Rossi idee, et maja on sõltumatu ja abstraktne vorm, mille loomisel kõlbab eeskujuks kas või kohvikann. Samuti seisukohad, et ajaloo tundmine, linna tunnetamise kogemus ja selle elementide püsivuse ja muutumise adumine aitavad arhitektil mõista skaalat ja annavad tööriistad oma maailma loomiseks.   

Alustanud oma bürooga, tegi Eduardo Souto de Moura aastaid põhiliselt eramuid ja elamuid. Ta töötas välja isikupärase müüride ja õuede süsteemi, millega sidus ruumiliselt uued  tehnoloogiad ja kohalikud traditsioonid. Ometi pole ta nõus, kui ta lahterdatakse nn kriitilise regionalismi esindajaks. 

Aja jooksul on koos suuremate tellimustega läinud keerulisemaks ka de Moura hooned.  Tänane keskkond on mitmetahuline, see nõuab ka arhitektilt kompleksseid ja keerukaid lahendusi. De Moura ei ole nõus lihtsustamisega, ta ei pea lugu ka halvas mõttes „minimalismist”, mis on sageli kommertsiaalne ja moekeskne. Arhitektile meeldib mõte, et linn ei allu lihtsustatud planeeringuotsustele, samuti peab ta ohtlikuks maja kui karbi ideed: „Karp ei ole maja, aga kujutlus karbist aitab maja luua ja majast mõelda”. Ta armastab mängida meelevaldsusega, isikliku kogemusega, mälestustega – kõik need osalevad süsteemis ja käänavadväänavad lihtsustatud loogikat. Eduardo Souto de Moura: „Mis on ehtsus? Ma olen pigem huvitatud süsteemidest, mis näivad ehtsad. Ma tahan leida kooskõla, mis on ehitatav. Aga see võib olla ka näiv ja iseenesest mitte ehtne.“ Luis Roho de Castro on ütelnud, et Eduardo Souto de Moura arhitektuur on loodud vahenditega, mille kooskõla ei ole ilmne, mille  loomulikkus on konstrueeritud ja mille ehtsus on simulatsioon. Aga ta küsib ka kohe retooriliselt – kas see võiks siis olla kuidagi teisiti? Siinkohal tahan kohe ka eneselt küsida – mis mind nii „küüniliselt” konstrueeritud majade ja keskkonna puhul võlub ja veenab? Vastata on keeruline. Esmapilgul on de Moura majad lihtsad, arusaadavad ja vaat et ilusadki, need on majad, mis annavad end kergelt kätte ka nn tavavaatajale ja kasutajale. Asi pole aga alati nii  lihtne.     

Tuleb meelde, kuidas Erkki-Sven Tüür proovis  kunagi selgitada oma loomingu populaarsuse saladust sellega, et orkestrantidele meeldib tema muusikat mängida. Arhitektidele meeldib de Moura majasid vaadata ja uurida. Ükski otsus pole seal tehtud põhjuseta, üks lahendus on tinginud teise. Ka seal, kus tavaliselt enam midagi pole, on temal mõni läbimõeldud nipp või detail. Kõik on kõigega seotud. Ta ei eksponeeri kunagi vahendeid, millega ta tulemuse on saavutatud, see tuleb  vaatajal ise välja uurida ja seejuures ei hakka kunagi igav. Eduardo Souto de Moura majad on intelligentsed, tehtud vaoshoitult, väärikalt ja, mis tänasel päeval üsna harv, ilma suurema visuaalse kisata.   

Eduardo Souto de Moura huvisfääris on olnud ka maastik ja loodus. Mitmed nagu valatult maastikku istuvad villad on tegelikult  tubli töö tulemus. Keskkond on arhitekti loodud majale võrdne partner ja de Moura kohtleb seda ka vääriliselt. Näiteks Casa en Moledo (1998) puhul oli terrasside, tugimüüride ja pinnasetööde eelarve suurem kui maja enda maksumus. Arhitekti vahest kõige tuntuma rajatise Braga staadioni (2003) ehitamiseks eemaldati suur osa Monte Castro mäest. Kõik selleks, et Peruu indiaani sillast inspireeritud staadion loomulikult mäe „embusse” istuks.  Aastatel 1989–1997 oli Eduardo Souto de Moura kaheksa aastat hõivatud XIII sajandist pärit ja kaua kasutamata seisnud Santa Maria do Bouro kloostri restaureerimisega. Praegu hotellina tegutsev kompleks meenutab esmapilgul varemeparki, alles terasemal vaatlusel ilmutavad end perfektselt välja töötatud detailid. Sama strateegiat on de Moura rakendanud ka Portugali fotograafiakeskuse juures: tundub, et ainsad elemendid, mida ta kunagise kohtuvangla restaureemisel kasutas, on graniitmüüritis, poole meetri laiused seedrilauast põrandad ja valged seinad.     

Paljude eksklusiivsete projektide kõrval on Eduardo Souto de Moura olnud kaasatud  ka mastaapsete taristuobjektide juurde: Porto linna kergliiklusvõrk Normetro, mille seitsmekümnest jaamast on tänaseks valmis seitseteist, Atlandi ookeani äärse satelliitlinna Matosinhose kaldapealne megasüsteem parklate, promenaadi ja maanteega, Casa da Musica metroojaam Portos (2004) jms. Samalaadsete tööde puhul Eestis poleks vastne premeeritu ilmselt end meie riigihangete kadalipust läbi hammustanud. Aga see on juba teine jutt. 

Nagu näha, on Euroopa Liidu valulapse Portugali suuruselt teine linn Porto moodsa arhitektuuri sõpradele tõeline maiuspala. Ja see teadmine on nüüd saanud ka kõige kõrgema kraadiga tunnistuse.