Renessanslik pärandehitus

Priit-Kalev Parts: „„Karu maju“, reguleerimatust ja segadust on väga palju.“

Merle Karro-Kalberg

Keegi ei tea tegelikult, kui palju Eesti maamaastikul laguneb vana pärandit. Kümnendi eest ei osatud ka selle laguneva pärandiga palju peale hakata. Majad, mille palgivahed on täis makrofleksi ja millele on ette surutud odavmüügi plastaknad, on kurb vaatepilt nii esteetiliselt kui ka ehitustehniliselt. Nüüdseks tegeletakse ehitatud rahvusliku pärandiga mitmel tasandil, on loodud uurimiskeskusi, tekkinud on vabakonna võrgustik, mis pakub nõustamisteenust ja koolitab omanikke. Rahvuspärandi ehitusspetsialiste koolitatakse Viljandis kümme aastat. Milles seisneb pärandehitus, kui lai on tööpõld ja kuidas seda tänases päevas mõtestada, räägivad Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse õppekava hoidja Priit-Kalev Parts ning kooli vilistlane ja praktik Andres Ansper.

Priit-Kalev Parts, rahvusliku ehituse eriala on sinu loodud ja üles ehitatud. Kust tekkis mõte ja vajadus selle eriala järele?

Parts: Ühel hetkel üle kümne aasta tagasi tuli Anzori Barkalajaga jutuks, et tal on plaanis hakata kolledži direktoriks ja mõte selline eriala ellu kutsuda ning mina olevat sobiv inimene seda vedama. Vaatasin teda algul nagu kuutõbist, aga lõpuks nii see läkski: Anzorist sai direktor ja akadeemia rahvusliku ehituse õppekava. Koolitustellimuseni läks muidugi aastaid. Kui ministeeriumist viimaks koolitustellimus kätte saada õnnestus, siis alustasimegi 2005. aastal üliõpilaste vastuvõtuga. Algus oli muidugi raske. Palju oli skeptikuid, arhitektid nimetasid rahvuslikku ehitust fašistlikuks. Käibis ringargumentatsioon: kuna seni sellist eriala pole olnud, siis ei saa seda ka olemas olla.

Nüüdseks tundub vajadus ilmne. Linnastumine on ainult hoogustunud, maa ja ka linnad on täis hooneid ja sellist rahvalikumat, vernakulaarsemat ehituspärandit, millega peaks ka kuidagi tegelema, klientuuri ju oleks, aga traditsioonilise ehituse asjatundmist ja oskusteavet napib siiani. Ka riiklik tunnustus ja toetus on olemas – võtame kas või programmi „Maa-arhitektuur ja maastik“.

Milline on praegu seis? Pealtnäha kõik sujub: on õppekava, lõpetajad, kes on koondunud Rahvusliku Ehituse Seltsi, on uued õpperuumid töökodadega endises Vilma pagaritehases Viljandi turuplatsi ääres.

Parts: Jah, sujub küll. On riiklik tellimus, lõputööd ja teaduspublikatsioonid, vilistlased ja vilistlasettevõtted − enam pole põhjust kahelda selles, et rahvuslik ehitus on olemas. Sel aastal võtame vastu kuuenda lennu. Kodanikualgatuse korras ja erasektori toel oleme loonud Loodile puutöömõisa, mis toimib nii kooli praktikabaasi kui ka mitteformaalse ettevõtlusinkubaatorina.

Andres Ansper: Eriala ise on ju noor. Seda on õpetatud kümme aastat. Sel kevadel sõlmisime vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskusega lepingu traditsioonilise ehituse nõustajate võrgustiku loomiseks. Võib näha, et praegu hakkab tekkima kriitiline mass spetsialiste. Kui Viljandi kandis ja Lõuna-Eestis on teave kättesaadav, saartel mõningal määral, siis Põhja- ja Ida-Eesti ning Pärnu kant on tühjad. Kuid on näha, et huvi on. Alati ei jõua siit Viljandimaalt näiteks Loksa või Kuusalu kanti. Hea oleks, kui ka sinna mõned keskused tekiksid.

Mida siis ikkagi rahvusliku ehituse õppekava sisaldab? Mida teeb rahvuslik ehitaja?

Parts: Spetsialiseerumisi on olnud mitmeid, näiteks palkehituskonstruktor ja muuseumiehitaja, aga tüüpvastus on, et koolitame käsitööndusliku palkehituse töödejuhatajaid. Tehakse tellimustöid muuseumidele, restaureeritakse ja renoveeritakse, töötatakse palkehitusettevõtteis küll puusepa, küll objektijuhina, ollakse ise ettevõtjad või joonestatakse arhitektuuribüroos. Paar-kolm inimest on seotud olnud kutsekoolidega.

Ansper: Mina vilistlasena võin öelda, et rahvusliku ehituse õppekava on viimane renessanslik õppekava. Õppida tuleb nii filosoofiat, sotsioloogiat, ettevõtlust, keeli, dendroloogiat, puidutehnoloogiat, joonistamist, etnograafilisi aineid, joonestamist jne.

Õppekava annab hea ülevaate ehitusprotsessi kõigist tahkudest. Ega kellelgi polegi ambitsiooni kogu ehitamise protsessi ise läbi teha, lihtsalt peab teadma, millal ja keda kaasata.

Rahvusliku ehituse eriala lõpetanul ja erialal praktiseerival inimesel tuleb tegemist teha palkmajade ja sõrestikkonstruktsioonidega: ta renoveerib, uuendab ja ehitab ümber. Lagunevaid maju on Eestis väga palju. Kliendid konkureerivad töömeeste peale.

Parts: Kui rääkida õppekavast inseneriga, siis ta ütleb, et õpetama peab võimalikult palju inseneriteadusi, kui etnograafiga, siis too kaldub oma distsipliini suunas ja ettevõtja ütleb, et kõige alus on rohke praktika. Kõikidele distsipliinidele ei saa aga lõputult vastu tulla. Väga populaarne on öelda, see on ka tõsi, et hariduses peab olema rohkem praktikat. Aga kui õpetame ainult praktilisi oskusi, siis võib juhtuda ka nii, et inimene enam laia pilti ei näe, vaid keskendub oma kitsale töölõigule. Ta võib kümme aastat palkehituses olla töötanud ja ideaalselt osata koerakaelanurka teha, kuid see võib olla ka ainus asi, mida ta palkehitusest teab. Ta ei tea midagi näiteks palkseina vajumisest või puidu looduslike vigadega arvestamisest, materjali valimisest. Selliste asjade teadmiseks ja märkamiseks on vaja töökogemust, aga ka raamatutarkust ja erialakaaslastega suhtlemist.

Praegu anname tudengitele pärast nelja meil õpitud aastat rakenduskõrghariduse diplomi. Võimalus on ka kaheaastases pärandtehnoloogia magistriõppes detailselt uurida igapäevasest praktilisest tööst hinge peale jäänud teemat. Sinna tulevad küpsed inimesed, kes teavad, mida nad teha tahavad. Nende teemad on aga enamasti juba nii spetsiifilised, et koolina saame neid ainult metoodiliselt juhendada ja õigete inimestega kokku viia, erialaselt harima peavad nad end ise. Aga nii me vaikselt kasvamegi: rahvuslikule ehitusele näiteks on pärandtehnoloogia magistriõpe toonud maakiviehituse ja vahvärkehituse magistrid, keda õppejõududena kaasame.

Kui palju moodustab õppekava mahust uurimuslik osa, kui palju praktiline? Põhjalik uurimistöö on ju eeldus, et teada, millist tappi millise hoone juures muiste kasutati. Kas teadmised on kuskil juba olemas või peate kõik ise välja uurima?

Parts: Kuna Viljandi kool on ju tegelikult akadeemiline asutus, Tartu ülikooli osa, siis uurima me peame. Ega meil seda akadeemilist rasva kuskilt üle võtta palju pole. Nüüd sätime õppetöö selliselt, et seminaritööd ja lõputööd lisaksid kogu distsipliini uusi teadmisi. Mitme projekti raames oleme õppematerjale tellinud ja tõlkinud. Päris palju koostööd oleme teinud soomlastega. Arhitektuuriliselt on soome puitehitus muidugi teistsugune, kuid tehnilise poole pealt väga sarnane, eriti see, mis puudutab niiskest palgist ehitamist. Puiduõpetus on universaalne. Paljud palkehituse standardid on rahvusvahelised. Suur osa eestikeelset tõlkematerjali on kahjuks küll keeleliselt abitu ja raske lugeda.

Aga tegemist on ikkagi rakenduskõrgharidusega. Rahvuslikule ehitajale eluliselt esmavajalik teadmine pole sageli – noh, dissertaabel. Oskused, oskusteave, võrgustik, praktika. Ei saa kõikidele nõuetele vastata püüdes end lõhki rebida. Aga eks me pea end tasapisi ka akadeemilises maailmas arusaadavaks tegema ja eks see edeneb ka. Anname osakonnaga välja käsitööteaduslikku aastaajakirja Studia Vernacula, seal on ka rahvuslikku ehitust rikastavad uurimistööd ja aruanded.

Ansper: Vana maja lammutamine ja ülesehitamine annab väga palju väärtuslikku teavet. Maja lahti võttes on kohe näha, kust probleemid tulevad, teinekord võivad hädad alguse saada väga imepisikestest asjadest. Tüüpiliselt hakkab maja lagunema akende ümbrusest, sest vee­pleki ja akna vahele jääb paarimillimeetrine pragu, kust vesi sisse pääseb ja ära ei voola. Aastakümnete jooksul on vesi seina sisse voolanud ja kui see sealt välja ei pääse, hakkab maja mädandama.

Kui palju te lähtute vanadest, ammuilmastest võtetest ja kui palju on traditsiooniline ehitus tänapäevasemaks muutunud?

Ansper: Eks kogu palkehituse tehniline pool ole üle ilma viimasel ajal arenenud samas suunas. Tänapäevaseid tööriistu toodavad ja turustavad suured rahvusvahelised korporatsioonid. Stihli saega teevad tööd nii eestlased kui ka ameeriklased. Regionaalsed vahed on vähenenud. Eritellimusena tehakse ka puhtalt käsitsi, kuid enamasti siiski mitte. Iga päev kasutatakse mootorkäsitööriistu. Tehnikad ja nipid, kuidas kiiremini teha, levivad foorumite abil kiiresti. Tehnilise poole pealt ma ei näegi mõtet eripära säilitada. Arhitektuuriline erisus peab jääma. Ja see on ka palju raskem. Ma saan tellijale öelda, milline puu on ehitamiseks hea, milline tehniline võte maja püsivaks teeb, milline saag on hea. Aga kas nähtav post peab olema kandiline või kõver ja okslik, sest see on tellija ettekujutuses rahvuslik? Ehituses pole sellist materjali ajalooliselt kasutatud. Aga kui inimene endale sellist kodu tahab, siis kas mul on õigus olla maitsefašist ja talle see tegemata jätta?

Parts: Eks kohati on ju tänapäevaseid palkmaju nimetatud „karu majadeks“. Me mõistame küll, miks arhitektid palkehitust kardavad. „Karu majasid“, reguleerimatust ja segadust ongi palju. Ega ilma koolkonna arendamiseta ei saagi olukord paraneda. Rahvusliku Ehituse Seltsist loodame eriala arendamise organisatsiooni, ühistut, mis tasapisi suudab hõlmata kogu väärtusahela.

Ansper: Mulle meeldivad saunad ja kõrvalhooned, nokitseda detailide kallal, tegeleda materjali, vana vormiga. Kuid ka saunaehitusse tungivad sisse tänased mugavusnõuded. Traditsiooniliselt pole saunadel ulualuseid olnud. Täna tahetakse saunas käia tunde, sellest on saanud suhtlemise paik. Kuna sauna eesruumid on traditsiooniliselt olnud väikesed, siis on vaja varjualune traditsioonilisele saunale juurde pookida, nii et see üldilmet ära ei rikuks. Tuleb leida kompromiss.

Elumajade puhul tuleb järgida praeguseid nõudeid, mis seavad ka konstruktsioonile omad tingimused. Täna ei kujuta keegi ette elu majas, kuhu tuul puhub sisse, mida kütab reheahi ja mille muldpõrandal käiakse saabastega. Elukvaliteedi muutusest tingitult teisenevad loomulikult ka tehnilised võtted, sest maja tuleb saada energiasäästlikumaks.

Mil määral puit materjalina ehitamisele piirid seab?

Parts: Koostöö arhitektidega, kes jagavad meie põhimõtteid ja pole kinni modernistlikus vormikeeles, oleks mõlemas suunas arendav. Palkhoonesse nurgaavasid teha ei ole hea. Kui palkehituse tehnilist loogikat ja keelt väga eirata, siis võib-olla ei peakski palgist ehitama. On ju teisi häid materjale ka. Kindlasti peab meie kliimas arvestama ka puidu säilitamisega. Puitmajal peavad räästad olema. See on palkehitajate globaalne mure. Arhitektid tahavad teha lühikesi räästaid. Vastutustundlik ehitaja ei saa lühikeste räästastega puitehitusele garantiid anda, sest sellise maja juures on mädanemise märke näha juba viie aasta pärast. Sellised juhtumid määrivad kogu palkehituse sektori mainet. Puitehitise kestlikkuse saladus on pikk räästas. Tegelikult tuleb see kasuks mis tahes materjalist hoonele, tõdes hiljuti üks USA rahvuslik hoonete kestvust käsitlev aruanne.

Ansper: Ameerikast käis suurem palkehituse laine üle 1970ndatel. Ehitati nii traditsiooniliselt kui ka arhitektide visiooni järgi. Palju tehti suuri avatud rõdusid. 1990ndatel saadi aru, et sel viisil katmata puidust ehitatud hoone mädaneb kiiresti. Eestis hakkab ka nüüd paarkümmend aastat esimesest palkehituse buumist saama. On vigu, mis avalduvad juba praegu. Olen parandanud 10–15 aasta taguseid ehitusvigu. Tuleb aru saada, et kõiki konstruktsioone ei saa puidust teha.

Nurgaavasid on tehtud püstpalkmajadele, mida kohtab linnas. Maal sellist konstruktsiooni ei kasutatud. Maapiirkonna taluehitised olid rõhtpalkmajad.

Parts: Kõige rohkem püstpalkmaju ehitati pärast Teist ilmasõda, kui ehitusmaterjalide tööstuses oli kriis. Selline ehitus oli kergeim viis olemasolevat materjali taaskasutada. Aga konstruktsioonina on püstpalklahendus väga halb, ka sajanditaguste soojapidavuse kriteeriumide valguses.

Ansper: Kui puit kuivab, siis ta kahaneb. Pikisuunas on see peaaegu olematu muutus. Ristisuunas võib puit kahaneda 6–8%. Rõhtpalkmaja puhul peab sellega konstruktsiooniliselt arvestama. Suuri nurgaaknaid ei saa sellistele majadele teha, sest täpset vajumist ei ole võimalik ette ennustada, arvesse võtta ja konstruktsiooni sisse paigutada. Püstpalkmaja puhul selliseid vajumisi ei ole. Kuid rõhtpalkmaja kuivab sooja- ja õhutihedaks, gravitatsioon hoiab palke koos. Püstpalkmajas saab palgid küll kiiluga üksteise vastu peksta, aga kahtlemata on inimene ja kiil kokku nõrgemad kui pikaajaline gravitatsioon.

Hiljuti avaldati selleaastase tehasemaja konkursi tulemused. Võitjaks tuli vabaajamajade arendusprojekt Lõuna-Norras Ognas, kus majad olid täiesti räästata. See kriipis kohe silma. Põhja-Norras võib selline asi toimida, sest kliima on seal külmem ja kahjurite elutsükkel on ainult paar kuud. Lehis peab vastu ka paremini kui meie männimalts või kuusk.

Parima käsitööpalkmaja auhinna sai eramu Otepää lähistel. Fotode järgi võiks oletada, et hoone põhiosa lõunaküljele oli tehtud pikaks venitatud räästas ja põhjaküljele napim. Hea, et arhitekt leidis sellise kompromissi  ühele poole peaaegu ei teinud räästast ja suuremas ohus küljele tegi pikema. Lõunapoolset hoone seina mõjutavad keskkonnatingimused kõige rohkem, ultraviolettkiirgus on üks olulisemaid puidu kahjustajaid.

Rahvuslikku ehitust õpetatakse rahvusliku käsitöö osakonnas. Ehitus ja arhitektuur on ju pigem mahuline, mitte käsitöönduslik. Kui palju on sel erialal vaja käsitööoskust, kui palju ruumilist mõtlemist?

Parts: Meil on arhitektuuriline projekteerimine ja kompositsioon õppekavas olemas.

Ansper: Siin on palju mõistetes kinni. Mõni aeg tagasi Viljandimaal tehtud uurimusest selgus, et üldine hoiak on: naised teevad käsitööd, mehed lihtsalt tööd. Aga tegelikult tehakse nii ahi kui ka maja kätega valmis. Mõni saab valmis lihtsalt suurema asja.

Parts: Mõiste „meeskäsitööline“ ei ole tõesti massidesse levinud. See on tegelikult rahvusvaheliselt nii. Pottsepa- või puusepatööd käsitööks ei peeta. Eks me asetume tööstusele vastanduvasse käsitöönduslikku, arts and crafts diskursusesse. Piiri käsitöö ja masinatöö vahel on otsitud juba sajandeid. Ja ka tänapäeval tehakse palju tööd ära mootori jõul. Palk­ehitaja Andres Uus on öelnud, et tema arvates on niikaua tegemist käsitööga, kuni mees ise jaksab tõsta masinaid, millega töötab.

Ansper: Eks ole ka tapi tegemine väike kolmemõõtmeline käsitöö, pisikestest detailidest suure terviku konstrueerimine.