Surnud ehitised Eestis.ee ehk SEE ehk „Pauluse väravad”

Enriko Talvistu

Uku Põllumaa ja Tõnu Nooritsa fotonäitus Tartu laulupeomuuseumis kuni 6. XI,  kuraator Talvo Pabut.  Arhitektide ja ka arhitektuuri korrastatud maailmast innustunud fotograafide silm on mõnevõrra teistmoodi ehitatud. Nad näevad äraseletatust ka motiivides, mis vaatajates tavaliselt pigem tülgastust ja tüdimust esile kutsuvad. Arhitektidest fotograafid on meil tuntud juba varasemast Eesti kunstiloost. Unustagem lihtsalt oma kallite Leicadega uhkustavad ehituskunstnikud viimase sõja eelsest perioodist ja meenutagem näiteks Jüri Okast, kes harrastab  tänini oma ühte lemmikut kõrvalharrastust, veidrate (nõukogude) ehituskunsti kõverpeeglite pildistamist. Tema selleteemalised näitused 1970ndail ja arvukad justkui pooleldi süstematiseeritud fotokataloogid andsid toona mingisuguse äraseletatuse tunde. Ignar Fjuki analoogilised elektri-alajaamade vaated graafilistel lehtedel lisasid äraseletatutele veel oma juurde. Hilisemast ajast nimetagem vaid kunstnike Signe Kivi ja Eve Kase bussijaamade ning Madis Jürgeni välikemmergute projekti. 

Kõiki neid ühendab teatud ajaline kaduvik: kui pole ilmunud raamatuna, siis need ununevad. Ja raamatunagi muutuvad need teatud aja jooksul rohkem arhiivimaterjaliks, mis pole süstemaatiliselt üldistatud ning mida hilisemad arhitektuuriloolased-etnograafid peavad kuidagi töötlema. 

Bioloogist välja kasvanud multi-militaarfotograaf Tõnu Noorits on oma erinevates žanrites  kutselise pildistajana jõudnud ka täiesti abstraktse elik dekoratiivse värvipildistuseni, aga pole temalgi kindlat käekirja, välja arvatud see, et kasutab vähe arvutitöötlust ning et tal on silma avastada kadreeringuid, millest tänased arvukad loodusfotograafid vaid und näevad. 

Tema „alltöövõtja” arhitekt Uku Põllumaa on selline vanderselli tüüpi profikaamera asemel  mobiiltelefoniga pildistaja. Sealjuures on tal arhitektuurivallas rohkem silma detailidele, mis jäävad aeg-ajalt üldplaanis märkamatuks. Loomulikult võib selline visuaalne materjalihulk tänapäeva tehniliste võimaluste juures kuhjuda lõputuks mäeks. Loojate duo on selle vältimiseks leidnud Eesti olukorra kirjeldamisel lahenduse nädala vormikus: mõlemad on ühe nädalapäeva kajastamiseks pildistanud kahte seda päeva justkui iseloomustavat erinevast eluvaldkonnast objekti, ühelt paremas kvaliteedis üldvaade ja teiselt samast pärit omapärane detail arhitekti „kõõrdsilmse” mobiilikaameraga. Ehk on selle tervikuks koondanud Uku Põllumaa koolivenna, näitleja Talvo Pabuti organiseeriv hing, kes näituse idee uustestamentlikus vaimus ka avamisel ette kandis, pole teada.       

Nii on laupäeva märgiks külapood ning pühapäeva tähistavad kirik ja kõrts. Muudele päevadele jagunevad koolid, sillad, meiereid, vabrikud jms. Tänapäev koosneb ent millestki muust kui neist sajandivanustest hõllandustest. Nii fotograafidele kui ka arhitektidele meeldivad aga surnud ehitised, kus justkui enam elu ei ole. Nooritsalt muidugi Kiipsääre viltune majakas, tema firmamärk, õnneks seekord ilma palja Volkonskita ja tüsedama daamita. Põllumaalt jällegi haruldased kivilao näidised või lagunevad trepid.         

Miks vaimustab ent pildistajaid selline lähenemine, omamoodi sepulkraalarhitektuur teiselt poolt Hadese jõge? Loomulikum oleks ju pildistada seda, mis elab ja mis tuleb. Selleks, et õppida minevikust, on vähe pildistada lihtsalt Colosseumi Roomas. Arhitektuuri tuleks pildistada elavas keskkonnas, nii et oleks aimatav ka igapäevane tarve. Huvitav on see, et isegi romantilisi varemeid armastatakse pildistada ilma turistideta või isegi uusi  superehitisi pühapäeva hommikuti inimtühjas päikesevalguses.       

Kindlasti on seda tüüpi meeleolunäitustel kohta meie igapäevases kunstikülastuses. Iseasi, kas Tartu äärelinna tundmatus laulupeomuuseumis või mõne kaubamaja aknal. Siiski ilma trükitud kataloogita kipuvad need jääma unustuse hõlma nagu autorite eelminegi elavate  ehitiste väljapanek.