Tartu Heino Elleri nimelise muusikakooli arhitektuurivõistlusest

Tiit Trummal, arhitekt, žürii liige

Üle hulga aja näib Tartu poolt Eesti arhitektuuriellu  jälle positiivseid uudiseid tulevat. Alles see oli, kui Emajõe luhal tehti algust Eesti ühe kõige innovatiivsema elamukompleksiga. Nüüd on Vanemuise kõrvale kerkinud esimene sõjaeelset linnakudet tõsisel moel taastav hoonemaht; hakka või unustama sealsamas kõrval asuvast omaaegsest kaubahallist alanud linnaehituslikku destruktsiooni või koguni hiljutist urbanistlikku katastroofi Tasku tagakülje linnaruumis. Tartu Heino Elleri nimelise muusikakooli  juurdeehituse arhitektuurivõistlusele laekunud tööde hulk ja arhitektuurne tase rõõmustas nii korraldajate kui hindajate silma ja näitas, et üldine masu ja ehituse madalseis võib mõjuda arhitektuurivõistluste tasemele ka positiivselt. Isegi soe suveaeg polnud meelitanud sedapuhku arhitekte, sealhulgas ka nooremaid ja hakkajamaid, projekteerimislaudade tagant ära ning oli päris palju tööd, et võistlusele esitatud tublist projektide hulgast  oma valik teha.    

Toomemäe nõlval ajaloolisel Lossi tänaval paiknev muusikakooli hoonestu on üsna arhetüüpne Tartu vaimu esindaja meie linnakultuuris: selgelt klassikaliste sugemetega ja raskesti tabatava, pisut iseäraliku mastaabiga kooslus, kus põimuvad nii ülikoolilinnale omane stiilide suursugusus kui Tartu provintsilinna staatusega seonduv kodune alalhoidlikkus ja käepärane ehitusskaala. Ega kogu Toomemäelgi midagi teistmoodi ole: tegelikult üliväikesel territooriumil on kirjus  kastmes koos kõnekas osa rahvuskultuuri kvintessentsist, mis avaldab mentaalselt oma tuntavat mõju ka muusikakooli linnaruumi ühikule. Sulandumine sellesse eripärasesse ruumimeeleolusse oli antud konkursi üks võtmeküsimusi ja läbivaadatud tööd demonstreerisid selles vallas üsna erinevaid tulemusi. Suhteliselt väiksemahulise ehitusprogrammi projektini viimisel osutus mõneti ootamatuks kariks paljudele osalejatele muusikakooli spetsiifikast  tulenevate erinõuete arvestamine ja programmi otstarbekas jaotamine praeguse ja lisanduva hoonemahu vahel. Väikese lisakomplikatsiooni tekitasid koolile arheoloogia erinõuetest tulenevad lisakulud. Mainitud keerukustele vaatamata demonstreeris piisav hulk võistlustöid head arhitektuurset taset, nii et žürii töö nõudis tõsist pingutust. Päris pikka ja järkjärgulist lähenemist kohaldanud arutelu lõpuks jäi sõelale töö, mille põhitrumbiks sai  kõigile ülaltoodud teemadele lahenduse leidmise kõrval ka, aga võib-olla isegi ennekõike, kooli väljapoole avalduv kuvand. Võidutöö märgusõnaga „Luluu” (Lea Järve-E ronen, Erik Joasaare) tugevaimaks panuseks oli just sealt kiirgav kooli olemust kandva meeleolu soe ja empaatiline pilt, mis eristab selle selgelt ka pühendamata vaatleja jaoks. Nii tehnoloogiliselt kui funktsionaalselt hästi valitud aknamuster oma väikese viiuldaja või flöödipuhujaga  iga eri suurusega akna taga annab kooli lihtsale ehituskehandile mängutoosisarnase muusikast pakatava imago. Lihtsad jaotamata aknaavad punasest savitellisest kuubilises algkujundis leiavad vahetu kontakti Toomemäe ajaloolise arhitektuurimaastiku romantiliste varemete tühjade aknaavadega. 

Toomemäe ja Lossi tänava vaimu tabas hästi ka pisut teisest, rohkem väikelinna meeleolust kantud võtmes ostupreemia saanud töö märgusõnaga „Viisipidu” (Andri Kirsima),  kuid iseenesest intrigeeriva ajaloolise fassaaditapeediga modelleeritud ehitusmaht ja komplitseeritud ruumigeomeetria takerdusid kuhugi poolele teele, jättes lahendamata Toomemäe harjalt hoonele avanevad vaated. Vähem panustas ajaloolisele kontaktile ja rohkem suveräänsele iseseisvale vormile II koha võistlustöö „Fagott” (Karli Luik, Maarja Kask, Ralf Lõoke). Puitribiline nihestatud plokkidega hoonemaht suhestub osavalt Toomemäe nõlvaga ja loob plokkide nihutamisega mugavad pinnad nii linnapoolsele avatud terrassile kui ka Toomemäe-poolsele kaetud kontserdiplatsile.       

Kuid kompromissitus vormiloogikas on ka omad nõrkused. Ühtlustatud fassaadikäsitlus toob ohvriks reaalsed aknad kuni selleni, et valgust murdev ribistus katab neid isegi põhjaküljel, kõige maalilisemate pargivaadete suunal. Ja programmikäsitluse ebakohaks on kindlasti mürarikka tantsustuudio paigutamine otse suure kontserdisaali kohale, mis teeks koolielu korralduse omajagu keeruliseks. See lihtne viga oli sisse lipsanud millegipärast  mitmes töös, mis viitab ehk pealiskaudsele võistlusprogrammi läbitöötamisele.       

Lõpunimineva vormikäsitluse peale mängis ka III koha saanud „Vedru” (Villem Tomiste, Ott Kadarik, Mihkel Tüür). Tänase arhitektuuri peateelt pisut kõrvale astuv ja eri kihistusi sünteesiv lahendus pakkus võistluse kõige suurejoonelisema ansambli ja asjatundlikult toimiva plaanilahenduse, mis ülikooli peahoone kõrval vähemalt uue Eesti muusikaakadeemia mõõdu võiks välja anda. Kuid siin lööbki sisse tegeliku asukoha ja programmi hoopis intiimsema kaalukategooria vastuolu. See lahendus oleks tingimisi sobinud näiteks Estonia vastu Solarise asemele, tõsisesse dialoogi Saarineni, Lindgreni ja teiste väärika ajaloolise arhitektuuriga. „Fagotiga” mõneti sarnasele massiloogikale oli rajatud ka ostupreemia saanud „Seller” (Andres Ojari, Toomas Adrikorn, Risto Parve, Juhan Rohtla, Raul Kalvo,  Markus Kaasik, Ilmar Valdur), mille puhul nähtavama dominandi moodustas orelivilesarnastest torudest väliskest koos sellest tulenevate probleemidega vaadete ja valguse osas ning mõneti ülevõimendatud kulminatsiooniga peasissepääsu kohal. Teatud literatuursusele vaatamata oli selle vormistruktuur kogu muusikakooli ala defineerimisel Toomemäe nõlval ja kooli jaoks olulise vabaõhulava ruumi väljajoonistamisel üsna leidlik, pakkudes ühtlasi  uusi võimalusi ka pargiteede suunamisel. Muidu selge joonega plaanilahenduses, kus muuhulgas oli ka teraselt märgatud ajaloolise sissepääsu potentsiaali hoone sisestruktuuris, jäi paraku pääs peasaali mõistetamatult pressituks ja saali abiploki seosed majaga lahendamata. Ostupreemia „Noot” (Ingrid Aasoja, Aleksander Zverev, Lia Karma) mängis mahu ja fassaadilahenduses mõneti samasuguse lähenemisega kui esikoha töö, ehkki pisut lahjemas  võtmes, kuid peasaali sidumine keskse fuajeega osutus projekti ootamatuks kitsaskohaks samuti nagu ka uue sissepääsu lahjendamine liigpragmaatilise autoparklaga.   

Keskeuroopalikus suvesoojuses „tARTuFFi”aegne Tartu, sumedas suveöös terve Raekoja platsi täis rahvast Lars von Trieri „Antikristust” vaatamas, mõjus poliitängis ja odavasse turismi tingeltanglisse vajunud Tallinna kõrval lausa maagiliselt, mis annab alust ka jutuks  olnud arhitektuuripöörde edasisse käekäiku uskuda.