Tehniline ilu ja Norra maastik

Margit Mutso

Eesti arhitektid Toomas Tammis ja Paco Ernest Ulman (Allianss Arhitektid) saavutasid Norra elektrifirma  Statnett uue kõrgepingemasti kavandi rahvusvahelisel võistlusel kolmanda koha.  Tehnilised installatsioonid meie ümber mõjutavad tugevalt nii linna kui loodusmaastike väljanägemist, kuid harva kaasatakse nende kujundamiseks disainereid või arhitekte. Maapealsed torud, elektrikapid, kanalisatsioonikaevud, raudteerööpad, trolliliinid jne katavad tiheda võrgustikuna avalikku ruumi meie ümber. Oleme sellega harjunud ja enamasti ei tule pähegi küsida, kas keegi seda kõike ka esteetilise külje pealt analüüsib. Kõige võimsamad  loodusmaastikke läbivad tehnilised rajatised on kõrgepingeliinid. Need viitavad tsivilisatsiooni kohalolule, on inimese igapäevaeluks väga vajalikud ja ilu küsimus tundub justnagu kohatuna. 

Norra võrguettevõte Statnett valmistub asendama kõrgepingemasti looduskaunis saamide elu- ja kokkusaamispaigas Põhja-Norras Balsfjordis. Põhjamaade heaoluühiskonnas on arutatud selle üle, et õigem oleks peita kõrgepingeliinid maa alla, nii ei rikuks need kaunist loodusmaastikku ja peaksid olema ka  ohutumad. Kuid lahendus pole nii lihtne, kui esmapilgul näib: see tähendaks, et maastikke hakkaksid läbima kiirteelaiused trassid, mille all kulgevad üliohtlikud kaablid, mida on raske hallata. Norra maastik on kivine ning kaljudesse kaablite paigaldamine on väga keerukas, pealegi ei pruugi kaljupindade lõhkamine olla sugugi loodussäästlikum kui õhuliinide riputamine. Et oma süütunnet looduse ees leevendada, otsustas Statnett teha vähemalt ühe  ilusa kõrgepingeliini masti, mis oleks ühtlasi saamide kokkusaamiskohale maamärgiks. Et leida parim lahendus, korraldati masti kujundamise võistlus, kuhu saabus õigeaegselt 57 tööd valdavalt Euroopast, teiste seas ka Eestist üks, mis pälvis auväärse kolmanda koha. Võistlusega otsiti tõelist kunstiteost, pigem maastikuskulptuuri kui korduvkasutatavat disainmasti projekti.       

Toomas Tammis: „Meie eesmärk oli leida ruumiliselt ja staatiliselt võimalikult lihtne tugi, vormiliselt omanäoline ja mugandatav vastavalt maastikule. Teisisõnu, me otsisime kohaliku kultuuri kontekstis lokaalse iseloomu ja postindustriaalse võimaluste paljususe väljendust. Kui tööstusajastu masstootmine eeldas suurt hulka korduvaid detaile, mis väljendus tihti mehaanilises sümmeetrias, siis postindustriaalse aja toode võib olla ökonoomne ka spetsiifilise lahenduse korral. Meie ambitsioon oli muuta kindlatele nõuetele vastav toode uuesti kvaliteetseks. Konstruktiivselt on meie poolt pakutud lahend Šuhhovi tornist (hüperboloidne sõrestiktorn) edasi arendatud  kuueharuline hüperboloidne torn. Torni materjaliks on ilmastiku- ja tulekindlaks töödeldud minimaalse ristlõikega puitlatid.       

Mast koosneb justnagu kahest kokkupandud kolmejalgsest taburetist, mida on teineteise suhtes veidi keeratud, et kompositsioon liig sümmeetriline poleks. Meie mõte oli, et torn peaks olema nagu intelligentne robot, mis sobitub hõlpsasti Norra maastikku, kaljuservadele  või tasasele maale. Üks jalg võib olla lühem, teine pikem, vastavalt pinnareljeefile, aga nn käed hoiavad liine ühel kõrgusel. Me pidime venitama haarasid sedavõrd, et kõik normid oleksid täidetud, et liinid jääksid üksteisest piisavalt kaugele. Mõtlesime välja süsteemi, kuidas liine mitte riputada masti külge, vaid kinnitada need masti haaradele, nii et mast hoiab neid üleval. Liinid ei tohi kõikuda liiga palju, teiselt poolt peab aga arvestama  traadi soojuspaisumisega, mis on pika maa peale üsna suur (liine läbib 420 kV). Masti materjaliks oli meil pakutud küll puit, kuid ega siin suurt vahet ei ole, vabalt võiks selle ka terasest teha. Konkursitööd tehes tundus, et puit on loomulikum materjal sellesse keskkonda. Meie kavandatud mast on pigem mõeldud keskkonnaga kohalduva süsteemina kui skulpturaalse disainobjektina. Žürii hinnanguist jäi mulje, et seekord otsiti pigem märgilist kunstiteost. ”  Esimese koha ja 350 000 Norra krooni pälvinud töö (Bystrup Arkitekter, Taani) pakkus saamide kõrgepingemastile väga julge ja ootamatu lahenduse. See koosneb suhteliselt õhukesest peegelplaadist, mille ülaosas on ümarad avad, kust liinid läbi jooksevad. Peegelpinna võlu on selles, et fjorde peegeldades sulandub see täielikult maastikku. Kindlasti võiks aga küsida, kuidas seda hiiglaslikku peegelpinda puhtana hoida ja tagada, et linnud  end vastu skulptuurmasti surnuks ei lenda, kuid ilmselt on see kõik lahendatav. Kunstiliselt teise äärmuse pakkus teise koha pälvinud projekt (Lalaland Studio, Norra), mis näeb kõrgepingemastiks ette naturalistliku põhjapõdra, kes hoiab võimsaid elektriliine oma sarvedel. Norra elektrifirma on hakkamist täis ning lubab esikohatöö kindlasti realiseerida. Hiigelpeegel Norra kargel maastikul kesk saamide joigu on kindlasti vaatamist väärt.