Tellis kivist

Peeter Pere

Wienerbergeri telliseauhind 2012 3. mail autasustati Viini raekojas pidulikult Wienerbergeri telliseauhinna 2012. aasta võitjaid. Sündmus, tellisehitiste biennaal, toimus viiendat korda ja nagu nimetus viitab, toimub see kaheaastase intervalliga. Ehitisi hindasid arhitektid Bulgaariast, Hiinast, Horvaatiast, Saksamaalt ja Taanist. Erilist tähelepanu pöörati sellele, kuidas tellistest lahendus on sobitatud kohalikku konteksti, samuti geomeetrilisele lahendusele, unikaalsusele, individuaalsusele, materjalitundlikkusele, valguslahendusele, hoone kestlikkusele, energiatõhususele – kõigele sellele, mis kokku moodustabki arhitektuurivaldkonna levinumate märksõnade loetelu. Võistlusel osalemise tingimus oli tellise kasutamine arhitektuuris, aga tellis võis olla ka näiteks käsitsi kohapeal valmistatud, põletatud, üle krohvitud vm lahendus, mitte vaid Wienerbergeri toode. Sellist lähenemist peaksid kaaluma võistluse „Balti tellis” („Baltic Brick”) korraldajad. Lõppvalikusse kvalifitseerus kokku 50 tööd. Baltimaadelt jõudis lõppvooru vaid Leedu büroo Kanĉas Studio kavandatud büroomaja. Seekordsed võitjad jagunesid viide kategooriasse. Ühiskondliku hoone kategoorias võitis Šoti arhitektuuribüroo Nord Londonis East Endis asuvasse olümpiaparki 2012. aasta olümpiamängude jaoks ehitatud elektrialajaamaga, mille rajamisel kasutati rikkalikku süsimusta telliskivitekstuuri. Fassaadil ei puudu ka kontrast soklimassiivi ja ülemise osa „lahtisematest” tellistest müüri vahel. Tegu on vana hea igihalja geomeetrilise arhitektuuriga. Elamu kategoorias võitsid Lissaboni arhitektid Francisco ja Manuel Aires Mateus eakate hooldekoduga Alcácer do Salis. Loodud oli eluruum, mis on nii funktsionaalne kui mugav ning vastab elanike vajadustele. „Tahtsime hooldamist vajavatele elatanud inimestele tagada tasakaalu nende eluvõimaluste ning privaatsuse austamise ja kaitsmise vahel,” märkisid arhitektid. Projektiga on loodud ruumid, mille lõpliku kasutuse kohta teevad otsuse elanikud ise. Portugali arhitektid ei ole arhitektuurihuvilistele tundmatud, nad kuuluvad Euroopa tipparhitektide hulka ning osalesid ka viimasel Veneetsia arhitektuuribiennaalil.

Kohandamise kategoorias valis žürii võidutööks slovakkia arhitekti Pavol Paňáki nädalavahetuse ateljee. Pavol Paňák, kes tegi suurema osa rajatisest valmis oma kätega, kohandas kümne aasta jooksul tellistest põletusahju Karpaatide jalamil Čachtices isiklikuks tellistest pelgupaigaks. Ehitis on põnev ja emotsionaalne. Huvitav on see, kuidas ta sulandub ühte loodusliku ümbrusega, milline ruum on loodud. Stuudio põhimahu moodustab endine telliste põletamiseks loodud ahi. Kuna arhitekt on veendunud, et arhitektuur nõuab korda, traditsioonilisust ja evolutsiooni, tugineb stuudio peaaegu täies ulatuses rangelt analüütilise geomeetria reeglitele. „Stuudios ülistatakse traditsioone, järjepidevust, kohalikku keskkonda ja telliste valmistamist. Tellisepõletamine on eriti keeruline töö, mis nõuab keskendumist, kannatlikkust ja oskusi,” kirjeldas Pavol Paňák oma lähenemist. Intiimne, pieteediga lahendatud nädalalõpuateljee tundus olevat arhitekti ülejäänud loominguga võrreldes pigem erandlik – kannapööre või huvitav vahepala klaasist anonüümsete suurhoonete projekteerimisele. See annab tunnistust meis kõigis peituvatest salahoovustest, mis võivad sobivate tingimuste kokkulangemisel esile tõusta mis tahes hetkel. Pavol Paňák on koos Martin Kusý ja Peter Baueriga ka Slovakkia rahvusteatri uue maja autor, samuti on tema loodud riigipanga hoone (koos Martin Kusýga).

Peatun pikemalt kahel nominendil, kes on oskuslikult ära kasutanud kohalikku ehitustraditsiooni, seda, mida me siin kohapeal arhitektidena ei kipu piisavalt väärtustama: peaauhinna ja ühtlasi ka telliskividega teostatud erilahenduste kategooria võitjal Lõuna-Aafrika arhitekt Peter Richil ja tema võiduobjektil Mapungubwe külastuskeskusel Lõuna-Aafrikas ning ühepereelamu kategooria võitnud Belgia arhitektil Bart Lensil. Mõlemad on tööd, millest võiksid õppida ka meie tellijad ning kohalikud omavalitsused, ka kõige väiksemad. Just tavalisuses võivad peitude erilisuse juured.

Arhitekt Bart Lensi projekt „Jäneseurg” valmis Belgias Gaasbeekis. Tellistest ehitatud ning pooleldi kokku varisenud talumaja renoveeriti elamuks ja veterinaariakliinikuks. Kahe maja vahele ehitati lehtrikujuline juurdeehitis. Peamine proovikivi oli vana talumaja ümberehitamine nii, et see vastaks tänapäevastele elumajadele esitatavatele nõudmistele selle maalähedust hävitamata. Bart Lens: „Tellist ei kasutata siin ainult kui ehitusmaterjali, vaid see toetab kontseptuaalselt olevat struktuuri. Sellest on saanud siduv element mineviku ja oleviku vahel.” Majas on töö- ja eluruumid veterinaarile ja tema perekonnale – igati sobiv uuskasutus maaelamule. Žüriid vaimustas iseäranis majadevaheline juurdeehitis. Kui vaadata Lensi töid ja tegemisi laiemalt, siia tema peateema ongi vana ja uue arhitektuuri väga tundlik ühendamine. Arhitekti sõnul pole arhitektuur pelgalt ilusate piltide, ruumide ja tehniliste lahenduste joonistamine, vaid tervikprotsess, kus tuleb lahendada eri mõõtkavas ülesandeid linnaehitusest kuni pisidetailideni. Idee muutmine käegakatsutavaks ja üllatavaks terviklikuks lahenduseks on arhitektitöös peamine.

Igal projektil on rääkida oma lugu ja resultaat peab andma oma spetsiifilise atmosfääriga aimu sellest loost. Oma loominguga tõestab Lens, et tunneb end kodus nii puidu, metalli, betooni kui tellise maailmas, nii suurte hoonete kui mööblidisaini kavandamise protsessis. Vahetu käetunne, mõtestatus, läbitöötatus ja väga isiklik suhe konkreetse projektiga ilmestavad Bart Lensi loomingut.

Peaauhinna võitjate, Lõuna-Aafrikast pärit Peter Richi, Michael Ramage’i ja John Ochsendorfi eesmärk oli luua ruum, kus saaks eksponeerida arheoloogilisi leide nende loomulikus keskkonnas – maastikukaitsealal. Mapungubwe kultuurmaastik on kuulunud UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja 2003. aastast saadik.

Külastuskeskuses on tõlgendatud iidset võlvimistehnikat uuel moel ning kasutatud keerukaid ning teaduslikult põhjendatud ehitusmeetodeid. Koostöös Cambridge’i ülikooli ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudiga analüüsis Peter Rich projektile alusepanemiseks Vahemere-äärseid kuppelehitisi ning uuris lisaks arhitektuuriga seotule ka Ndebele, Bantwane ja Tswana elanike asulaid. „Ma vaatasin nende tube ning lõin midagi, mille filosoofia juured on ehitise asukoha tunnetamises.”

Peter Richi meeskonnale oli oluline, et projekti elluviimisesse on kaasatud kohalikud inimesed. Peamiselt võlvlagedega eri suuruses paviljonidest koosneva uue kompleksi ehitamisel kasutati käsitsi tehtud telliskive ja plaate, mille olid savist, tsemendist ja veest valmistanud kohalikud töölised.

Peter Rich on arhitektina pühendunud eheda Aafrika moodsa arhitektuuri loomisele. Ta on deklareerinud: „Me püüdleme mõttekate, liigutavate ja meeliülendavate kohtade ja ruumide loomise poole kõikidele, kes seal viibivad. Iga projekt on meile eriline, iga projekt nõuab ainulaadset lahendust. Esialgsete mõtete staadiumis teeme tihedat koostööd klientide ja elanikkonnaga, uurime põhjalikult kohalikku konteksti ja tingimusi ning loome lahendusi, mis on unikaalsed kohalikus ruumis ja ajas. Oleme kõigis projektides innovaatilised, kasutame ainult kõige andekamaid konsultante ja seda protsessi algusest peale. Me usume, et tehnoloogia peab aitama kohalikke inimesi, panustama kohalike arengusse ja võimaldama teenida elatist. Oleme uhked, et pakume kvaliteetse disainlahendusega ainulaadsed hooned, mis vastavad ainulaadsetele kliendi ja keskkonna nõuetele, kohalikule kontekstile. 1970ndatel uuris ja dokumenteeris Peter Rich traditsioonilisi maa-asustusi Amandebele lõunapiirkonnas, seda vastureaktsiooniks LõunaAafrika põlisasustuse hävitamisele apartheidi ajal. Tema töö, mis koosneb käsitsi joonistatud dokumentatsioonist ja analüütilistest visanditest, toodi nii kohaliku kui rahvusvahelise avalikkuse ette läbi laialdase publikatsiooni, samuti on arhitekt sel teemal palju loenguid pidanud. Praktiseeriva arhitektina ja Johannesburgi Witwatersrandi ülikooli arhitektuuri professorina lõi ta kolmekümne aasta jooksul moodsa arhitektuuri sõnavara, mis põhines tema senisel uurimistööl. Tegu on vastuolulise seguga modernistlikest mõjudest (enim mõjutasid Loos, RM Schindler ja Guedes) ning ruumilistest mudelitest, mis olid tuletatud hõimude kohalikust „murdest”. Peter Rich alustas varakult põlisasukate hõimudega suhtlemist, oli ühtaegu arhitekt, korraldaja ja aktivist, uskudes, et tavalised inimesed vajavad tema teeneid kõige enam. Pärast demokraatia sisseseadmist 1994. aastal sai ta hakata tegelema mitme tähtsa kultuuripärandi projektiga. Kõiki neid projekte rahastas Lõuna-Aafrika valitsus, kes kasutas kultuuriturismi võitlemaks vaesuse vastu ja püüdis ajaloohaavu ravida. Rich, kes on arhitektuurile pühendanud terve oma elu, on loonud märkimisväärse kogu omalaadseid töid, mis on sündinud konteksti sügava analüüsimise ja mõistmise pinnalt.

Richi Mapungubwe külastuskeskus (mis sai auhinna maailma arhitektuurifestivalil aastal 2009) ja Alexandra pärandikeskus – mõlemad alles hiljuti valminud – on küpsed tööd, elutöö viljad, mis on sündinud kirest arhitektuuri ja aafrikaliku eheduse vastu. Peter Rich on pälvinud 2010. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi kõrgeima arhitektuuriauhinna, Lõuna-Aafrika Arhitektuuriinstituudi kuldmedali. Ka 2012. aasta Wienerbergeri telliseauhinna võidu tõi Peter Richile piiritu entusiasm ja kirg arhitektuuri, eriti aga põlisaafrika arhitekuuri vastu.