(T)uus kool

10 tähelepanekut Viljandi riigigümnaasiumis

Kadri Klementi

„On vahva, et paljud on mult küsinud, mis tunne on õppida riigi kõige lahedamas gümnaasiumis,“ ütleb Kamilla. Jutuks on 2013. aastal uksed avanud Viljandi gümnaasium. Ajaloolise maja renoveerimise ja uue juurdeehituse autorid on Salto arhitektid, interjööri kujundas Pille Lausmäe sisearhitektuuribüroo. Auhindadega pärjatud hoone tõuseb tõepoolest esile kui kooliarhitektuuri eeskujulik näide. Millest täpsemalt peaks siis aga eeskuju võtma? Ja millest mitte?

1.

„Siin võib julgelt paljajalu ringi kõndida,“ mainib Kerly. Ja see on väga hea tähelepanek, millega üleüldse koolimaja olemust illustreerida. Koolis on tegevus ja keskkond üks tervik, kooliarhitektuuri puhul ei saa üht teisest lahutada ega üht teiseta vaadelda. Selleks et maailma lõputute võimaluste seast realiseeruks paljajalu käimine, on vaja nii koolikorralduslikku kui ka arhitektuurilist pingutust: avatud meelega õpetajas- ja õpilaskonda, ootamise ja istumise ruumi asemel liikumise ruumi ning jala alla sobivaid põrandakattematerjale. Lisaks sellele, et see on üks toredamaid ja loomulikumaid viise arhitektuuriga taktiilselt tutvumiseks ning materjalide ja nende omaduste kohta oma kogemuse toel teadmiste omandamiseks – rääkimata paljajalu käimise tervislikust mõjust –, saab siin tavade ja nende tagamaade, esmapilgul ilmselge kohta küsimise, keha ja heaolu, mõtte- ja teovabaduse ning isikliku valiku õppetunni.

2.

„Uus hoone nagu Nova murrab koolirutiini oma olekuga,“ tähendab Kamilla. Koolikaaslastel ja õpetajatel on oma olek. Kuidas saab nii rääkida koolihoonest? Majugi võib iseloomustada samade sõnadega kui inimesi. Viljandi kooli kirjeldatakse avatud ja sõbralikuna. Selle kaugusse ulatuv ruum kutsub edasi astuma ning keskkond tõotab mitmekesist tegevust ja ajaveetmist. Ei ole tühja pikka koridori kinniste ustega, mis nõudliku kannatlikkusega ootavad, et sinna sattunu masinlikult õige numbri tuvastab ning suletud ukse taha kaob. Ei ole puuri moodi garderoobi, mis saabuja üleriided pandiks võtab, ega kaitsva klaasiga ümbritsetud valvurienklaavi. On pikku- ja laiupidi, ülevalt alla ja alt üles avanevad vaated, istmed ja astmed, suunad ja valikud. On koolimaja kui maastik, kool kui maailm.

3.

„Mina õpin loodussuunal ja meil on päris palju praktikume, kus on harva klassikalist „õpetaja klassi ees, õpilased pinkides“ tundi,“ ütleb Krislin. Identsete klassiruumide aeg on ümber. Senini on neid üksteisest eristada saanud vaid nurgas seisva tõmbekapi või klaveri poolest (või tulnud lihtsalt uskuda silti uksel). Nii nagu koolimajast ei saa mõelda kui ainuüksi vormist, unustades tegevuse, ei saa klassiruumi pidada vaid mahuühikuks. Koolihoone on vahelduv keskkond, kus ühed ruumilised omadused kerkivad esile ja teised taanduvad. Keemiat võib laulda ja muusikaga võib kahtlemata teha katseid, määrav on hoopis, kas ja kuidas tuleb seejuures harjutada omaette töötamist, meeskonnas tegutsemist või klassina toimimist.

4.

„Näiteks kirjanduse tundides, kus õpilased peavad midagi lugema või kirjutama, võivad nad seda teha, kus tahes,“ täiendab Monika. Seegi artikkel ei ole kirjutatud ühes kohas ja samas asendis ning vaevalt et kõik seda korrektselt ja liikumatult laua taga istudes loevad. Töötegemise eelistused erinevad inimesiti, hetkiti, keskkonniti. Töörõõmu ja -edu saavutamiseks ja säilitamiseks tuleb õppida tundma oma tugevusi ja nõrkusi. Keda aitab edasi-tagasi sammumine, keda omaette pomisemine, keda võimalus pilku kaugusesse suunata – selline on kõige harilikum ja inimlikum mõtlemise tugitegevus ning koolimaja kui mõtlemise õppimiseks loodud ruum peab selleks võimaluse pakkuma.

5.

„Väga mõnusad on suured aknad, kust saab jälgida poiste korvpallimängu või vaadata, mis Ugalas toimub,“ pöörab Kerly tähelepanu terve uue hoone pikkuses jooksvale maast laeni aknalindile. Paljudes koolimajades võib rõõmu tunda arvukate suurte akende üle – päevavalgust on alati hinnata osatud. Kuid aknast sisse pääseva valguse ja suurepärase vaatevälja kõrval mängib peaaegu sama olulist rolli akna kõrgus põrandast. Põrandani aken kaotab visuaalse barjääri sise- ja väliruumi vahel ning need tunduvad üksteisele lähemal. Kui esimene korrus on maapinna tasandil, on õueminek tõepoolest käeulatuses ja sammukaugusel. Värskes õhus viibimise ja aktiivse liikumise kättesaadavus ja köitvus on koolihoone puhul elementaarsed nõudmised ühiskonnas, kus istuv elustiil on üks peamisi terviseriske.

6.

„Me oleme sõbrannadega tihti näiteks garderoobi juures diivanitel pikali,“ toob Kamilla näite, millist olemist koolimaja võimaldab. Üks lihtsamaid viise oma koolimaja ruumilist lahendust hinnata on lugeda üle, mitut eri asendit on seal võimalik ilma suurema loomingulise pingutuseta võtta. Kui paljudes Eesti koolimajades saab olla pikali? Millist aktiivset tegevust pakuvad vahetunnid? Kehaline heaolu on tihedalt seotud vaimse heaoluga. Lõõgastumine nii laialivalguva väljasirutamise kui aktiivse sportimisena maandab stressi ning tagab parema töövõime. Ruumi kutse lasta kehal proovida erinevaid olemisi toetab harjumust tähtsustada ka kehalist heaolu.

7.

„Kui ma millestki puudust tunnen, siis on see privaatne tööruum – see ei pea olema isiklik, aga selline, kuhu saaks minna, kui tahad vaikuses tööd teha,“ tunnistab Monika. Koolimaja ülesanne on loomulikult olla noortele maailma vestibüül, kuid ühtaegu on see ka täiskasvanute töökeskkond. Õpetaja veedab oma tööpäevast ainult osa koos klassiga, ülejäänud aja töötab ta omaette või koos kolleegidega. Ka õpetaja on edukam, õnnelikum ja tervem, kui ta saab vastavalt tegevusele sobiva keskkonna valida ja puhkehetke tegevust varieerida, sealhulgas otsustada aktiivse ajaviite kasuks. Eesti koolimajad saavad seda pakkuda (ja seeläbi ka õpetaja elukutse atraktiivsust tõsta) vaid siis, kui hoonete tellijad – riik või omavalitsus – seda samuti oluliseks peavad.

8.

„Kõige suuremaks miinuseks pean musti kardinaid, mis maja ise päikselise ilma korral alla tõmbab. Vahetunnis pole vigagi, sest siis on võimalus päikest ja vaadet nautida puidust terrassil, kuid kui päike keset tundi ära võetakse, on terve klassi pahameelt tunda, “ viitab Krislin maja valitsevale nutisüsteemile. Digitaalse ja tehnoloogilise kirjaoskuse omandamine on haridusvaldkonnas üksmeelselt hädavajalikuks tunnistatud. Ka sel teemal saab koolihoonet õppematerjalina kasutada. On hea, kui koolimaja on võimalik vaadelda näitena, veel parem, kui positiivse näitena. Nutikad süsteemid ei ole oma nime väärt, kui nende juhtprogramm on jäik ning kasutajaliides niisugune, et seadete korrigeerimiseks tuleb välja kutsuda spetsialist. Nutikus algab inimesest ja otsustajast, kes määrab, millist tehnoloogiat kasutatakse (kas automaatselt käivituv süsteem või nupp) ning kuidas see inimesega suhtleb (kas järgib paari lihtsat parameetrit, võimaldab sekkumist ja seadistamist, on võimeline õppima jne). Ehk oleks kardinaid opereerivast arvutist nutikas kõigepealt hoopis hoones viibijatelt küsida, kuidas neile siseruumi temperatuur parasjagu sobib ja kas päikesepaiste on neile meeltmööda?

9.

„Ma hoian seda ust alati lahti,“ selgitab Ingrid oma töölaua juurde suundudes. Kooli ajaloolises osas ei paku arhitektuur samasugust läbipaistvust nagu uues Nova majas. Aupaklikult renoveeritud hoones on aga võimalik kogeda teise ajastu mõtet ja ruumi, õppida nägema ja mõistma alternatiive ning tehtud valikuid ja tunda keskkonnavahetuse mõju. Arhitektuuris jääb viimane sõna kasutajale (seda sõnaõigust tuleb kõigepealt muidugi märgata!): kui klaasita ajalooline uks mõjub liialt eraldavalt, on lihtne ja nutikas lahendus seda lahti hoida. Nii pääseb avatud ja sõbralik õhkkond kõikjale.

10. (vt fotot)

Koolimaju tellivad täiskasvanud ja projekteerivad täiskasvanud, ometi on need hooned, kus kasvavad ja elavad peamiselt lapsed. Kui palju uurime meie, täiskasvanud, noortelt, kuidas nad oma koolimaja näevad? Kuidas ruumi kasutavad, millest rõõmu ja millest puudust tunnevad? Sellist analüüsi tuleb muidugi samuti õppida, kuid seoste avastamine oma töörõõmu, -harjumuste ja -keskkonna vahel annab hea aluse pädevamaks enesejuhtimiseks ja rahuoluks.

Selleks et kõigil õpilastel ja õpetajatel oleks võrdselt mõnus õppe- ja töökeskkond, peavad eespool toodud ja mitmed teisedki mõttekatked jõudma eelduste ja nõudmistena koolihoonete rajamise ja renoveerimise lähteülesandesse. See on kahtlemata omaette töö ja pingutus, kuid eksperdid on olemas ja puudu on vaid algatusest, mis nad kokku tooks. Pall on täiskasvanute väljakupoolel, aga seniks, kuni nad seda märkavad, andkem sõna noortele*.

* Arhitektuurikool on värskelt välja kuulutanud loovtööprojekti „Kooliruum 2016“, mille käigus kutsutakse õpilasi üles kasutama teaduse ja disaini meetodeid, et uurida praegust ja ette kujutada homset kooli. www.arhitektuurikool.ee/konkurss.

Aitäh Viljandi gümnaasiumi õpilastele Kerly Ritvalile, Kamilla Selina Lepikule ja Krislin Alertile ning õpetajale Monika Mändmaale ja õppealajuhatajale Ingrid Kärmasele oma kogemuste ja mõtete jagamise eest.