Üks jalg Eestis, teine Lätis

Valga ja Valka on saanud ühise linnakeskuse, kus võib üle piiri kiikuda, promenaadi mööda Eestist Lätti jalutada, Valga ja Valka jõulukuuske imetleda.

JIŘÍ TINTĚRA

Raudteelinn. Piirilinn. Need kaks nimetust iseloomustavad viimase poolsajandi Valgat ilmselt kõige paremini. Esimene märgib arengumootorit, teine aga peamist pidurit. Teame, et pärast Valga Tsaari-Venemaa raudteevõrku ühendamist 1887. aastal algas linna ülikiire areng. 4000 elanikust 1881. aastal sai 1913. aastaks 16 000. Paraku tegi Eesti ja Läti iseseisvumine koos linna jagamise ja Venemaa turu kadumisega kasvule lõpu ning kahe maailmasõja vahelisel ajal jäi Valga kiratsema. Pärast Teist maailmasõda kaotas riigipiir taas tähtsuse, Nõukogude Liidu turu avanemine tõukas Valga rahvastiku kasvule: 1980. aastate alguses arvestati linna­planeeringutes koguni 40 000 elanikuga. Eesti taasiseseisvumisel vähenes linnaelanike arv hüppeliselt peamiselt Nõukogude sõjaväelaste perede lahkumise tõttu kodumaale.

Käesolevaks ajaks on mõisted „raudteelinn“ ja „piirilinn“ omandanud sootuks teise tähenduse. Raudtee töötab minimaalsel võimsusel ja seegi hoog võib pärast Rail Balticu avamist raugeda. Piir on jäänud. Nagu ka küsimus, kas saab piduri muuta arenguks. Kuidas seda teha?

Piiriküsimus

Kuidas tekkis piir linna keskele? Miks oli vaja Valga poolitada? Valga-Valka olukord on maailmas üsna erakordne ja sageli tuleb huvilistele just piiriküsimust selgitada. Seepärast vaatan põgusalt ajas tagasi.

Keskaegsele asulale, mis kerkis Riia, Tartu ja Pihkva kaubateede ristumiskohta, anti saksapärane nimi Walk. XVI sajandi lõpus, mil asula sai linnaõigused, laius see juba kolme veekogu vahelisel alal: põhjast piiras linna Pedeli jõgi, idast Pipraoja ja läänest Konnaoja. Hoonestus jäi sinna stabiilsena püsima sajanditeks. Linnas oli aga kaua aega keelatud pidada kõrtse ja tegelda n-ö tuleohtlike ametitega, seetõttu tekkis juba keskajal linnast läände väike Luke asum koos kirikuga. Linna südamest hakkas hoonestus väljapoole valguma alles koos raudtee rajamisega. Kui linn sai ida suunas laieneda linnale kuuluvatele maa-aladele, siis mujal suurenes see linnapiirist väljapoole. Nii kasvas Valgast põhja pool Puraküla ja läänes Luke asum. Kasvuperioodil suurenes linnaelanike seas eestlaste ja lätlaste osakaal: neid oli tsaariaja lõpuks umbes kolmandik elanikkonnast. Ülejäänud kolmandiku moodustasid peamiselt sakslased ja venelased.

Kui Eesti ja Läti vabadusvõitlus olid jõudnud soovitud lõpptulemuseni, tekkis vajadus linn jagada. Eestlastele jäi Valga linn ja Puraküla, lätlased pidi leppima Luke asumi ehk Lugažiga, nendevaheliseks piiriks sai Konnaoja ehk Varžupīte. Lätlased ehitasid kahe sõja vahelisel ajal Luke asumi linnaks, mis hakkas kandma Valka nime. Naaberlinnad arenesid eraldi ja nende majanduslikud keskpunktid nihkusid üha enam mõlemal pool piiri asuvate raudteejaamade poole. Valgas kujunes kõige aktiivsemaks uue turu piirkond, mis asub umbes poolel teel kesklinnast Valga raudteejaama, Valka peaväljak koos kultuurimajaga kerkis samuti piiri ja Valka raudteejaama vahele. Konnaoja ümbrusest sai ajapikku mõlema linna ääreala, sealne algselt tiheda asustusega piirkond kaotas enamiku hoonestusest ning alles jäänud hooned pöörasid piiri tähistavale ojale selja. Viimased ehitised kerkisid Konnaoja lähedusse 2000. aastate alguses: sinna ehitati Selveri ja Rimi kaubanduskeskused. Suured parklad ja bensiinijaam toetasid samuti eraldumist. Tagajärjeks oli äärelinn keset endist kesklinna.

Eesti ja Läti Schengeni viisaruumi sisenemine tõi kaasa seniste piiride hägustumise ning Euroopa Liidu fondid andsid võimaluse viimase sajandi jooksul eraldi arenenud Valga ja Valka taas ühise keskuse ümber koondada. Pärast mitme aasta pikkust piiriülest koostööd ning Valga ja Valka omavalitsuste esindajate pingutusi nõustus Eesti-Läti programm „Interreg“ 2015. aastal toetama kaksiklinna ühise linnaruumi ideed. Juba järgmise aasta suvel korraldasime koos Valka omavalitsusega arhitektuurikonkursi, et leida Konnaoja piiriala ümbrusele mõlemale sobiv ruumilahendus. Konkursiülesandes oli ala piiritletud tol ajal kavandatava Valga keskväljaku piirkonnaga (see valmis 2018. aasta suvel), lõunast Sõpruse-Raiņa, läänest Latgale, põhjast Rīga ja idast Raja tänavaga. Lisaks oli vaja lahendada vahetusse naabrusesse jääv Ramsi vesiveski ümbrus.

Katalaanid piiril

Ülesanne inspireeris arhitekte. Peamiselt seisti kolme ülesande ees: ühendada piirist kaugenenud Valga ja Valka kesklinn, kujundada äärelinlik ruum taas kesklinlikumaks ning lõpuks mõelda sellele, kuidas teha nii, et riigipiir oleks ühtaegu nähtav ja nähtamatu. See tähendab, et taasühendatud kaksiklinn ei peaks olema tajutavalt eraldatud, samal ajal võib keset linna paiknev riigipiir olla linna külastajatele vägagi huvipakkuv element.

Arhitektuurikonkursi võitsid Kataloonia arhitektid Jordi Safont-Tria, Anna Gutiérrez, Álvaro Cuéllar büroost Sa­font-Tria arquitectes tööga „Cross-Border Strands“. Nende pakutud lahendus toetub neljale põhimõttele.

Esiteks, promenaad kahe kiriku vahel. 400 meetri pikkune jalakäijate tänav algab Jaani kiriku eest, kulgeb läbi Valga keskväljaku ja jõuab Sõpruse-Raiņa tänavat pidi Luke kirikuni. Sõpruse-Raiņa tänava keskel ületab promenaad Konnaoja.

Teiseks, Valka uus keskväljak Luke kiriku läheduses. Valka keskväljaku asukoht oli peamine põhjus, miks just töö „Cross-Border Strands“ võitis. Võistlustingimustega nägime ette üle Konnaoja uue väljaku rajamise, sest korraldame igal aastal ühiseid üritusi ja piirilaata. Olime lummatud ideest, et väljak asub korraga kahes riigis. Enamik konkursil osalejaid nõustus meiega, kuid Safont-Tria arhitektid mõistsid, et selline lahendus pole piisav. Väljak konkureeriks liialt Valga keskväljakuga, suunaks linlased Sõpruse-Raiņa tänavast eemale, väljakul puuduks toetav hoonestus. Piiril asuva suure platsi asemele pakkusid katalaanid meile ootamatu lahenduse: ehitada Valka uus keskväljak hoopiski promenaadi Luke kiriku poolsesse otsa. Valka ja Valga väljak on nüüd promenaadi sihtpunktid ning laatu saame korraldada nii mõlemal väljakul kui ka avaral promenaadil. Valka väljakul asub ka katustatud poodium, kus võib korraldada kultuuriüritusi.

Kolmandaks, Konnaoja lineaarpark. Linna praeguses arengufaasis ei ole mõistlik kavandada uusi hooneid. Äärelinnaks muutunud piirkonna taaselustamiseks pakkusid arhitektid võimaluse pikendada Pedeli jõe puhkeala Konnaoja kallastele. Nimetatud paik on linna peamine puhkepiirkond: jõgi on paisutatud viieks järveks, mille ümber lookleb ligi viis kilomeetrit kergliiklusteid. Ilusa ilmaga meelitab vesi linlasi mõlemalt poolt piiri ja kaugemaltki. Uus park pikendab kergliiklusteid veel 600 meetri võrra ja suunab jalutaja mööda Konnaoja kallast Sõpruse-Raiņa promenaadile. Keset parki viib üle oja jalakäijate sild, mille keskel asub n-ö külakiik. Kiik on alati Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti külades-asulates tähtsal kohal olnud: said ju just kiigel noored kokku ning loodi (sõprus)suhteid. Valga-Valka kiigel on sama eesmärk: üle piiri kiikudes saab taastada ja luua inimestevahelisi sidemeid.

Neljandaks, aktiivne ala Ramsi vesiveski ümbruses. Ramsi vesiveski on linna vanimaid mälestisi, mis paraku on ajapikku varemeks muutunud. Arhitektid soovisid varemed ära kasutada amfiteatri väljaku taustaseinaks. Loodud väljakul, kaunil jõeäärsel haljasalal saab korraldada suveüritusi, näiteks kontserte ja teatrietendusi. Kohe väljaku kõrval asub noorte seas väga populaarne rulapark ja natuke eemal n-ö eakatele mõeldud mänguväljak ehk vanema põlvkonna vajadustega arvestav välijõusaal.

Väljakul on kasutatud peamiselt kaht materjali: punane tellis ja mitut värvi puitlaudis. Mõlemad on kaksiklinnale omased ja sobivad sinna. Neid toetavad kõnniteede neutraalne hall betoon ja ehitiste mustaks värvitud teraskonstruktsioonid. Samas, kui katalaani arhitektide materjalide valik lähtub Valga ja Valka linnaruumist, on teiste elementide kujundus selgelt Vahemere piirkonna mõjutustega. Näiteks eraldab Valka keskväljakut bussi­jaamast portikus, pargi peamised kõnniteed on ääristatud päikesevarju ja istumisvõimalust pakkuvate pergolatega ning ruumis domineerivad kõrged viltused valgustid.

Ja nüüd vastan loo alguses esitatud küsimusele: mis sai piirist? Paljudes kohtades on piir visuaalselt peaaegu kadunud, seda tähistavad vaid kohustuslikud must-valged piiripostid. Vaid ühes kohas on piir siiski nähtav. Sõpruse-Raiņa promenaadil, Konnaoja ületamisel võib märgata tänavasillutises markeeritud piirijoont. Otse piiril asub kunagise piiriputka imitatsioon, mis on kahelt pool ääristatud kolme lipumastiga. Samal tänaval, täpselt piiril ja risti sellega asetseb pink, kus saab istuda ühe jalaga Eestis, teisega Lätis.

Kaksiklinna ühise linnakeskuse projekteerimine ja ehitamine oli väga suur töö. Kataloonia arhitektid pidid kokku panema projekti, mis vastaks korraga nii Eesti kui ka Läti normidele. Lisaks tuli neil meeles hoida veel seda, et projekteerimisala asub üheaegselt nii Selveri krundil, Valga muinsuskaitsealal ja Ramsi vesiveski mälestise kaitsevööndis. Kõik see tekitas projekteerimistõrkeid. Kohati tundus, et edasi liikuda ei saagi. Kõigest hoolimata sai projekt siiski 2019. aasta sügisel valmis ning ehitustöödega alustati tänavu märtsi alguses. COVID-19 tingitud eriolukord tegi ehitustööd kahe riigi piiril keeruliseks, ehitusplats oli kaks kuud poolitatud piiritaraga. Ehitamine lõpetati siiski õigel ajal. Väljak valmis oktoobris.

Sügisel saabunud uuest viiruselainest tingitud piirangud ei luba kahjuks praegu pidulikku avamistseremooniat korraldada, kuid üle piiri kiikuda, promenaadil jalutada, koos kaaslasega kahte riiki ühendaval pingil istuda ja Valga ning Valka jõulukuuske imetleda saab juba nüüd. Piirilinn Valga-Valka on põnev ja erakordne. Tulge vaatama!