Ülo Sirp 24. I 1927 – 1. I 2021

On lahkunud üks meie vanemaid sisearhitekte, Eesti Arhitektide Liidu kauaaegne liige ja Eesti Sisearhitektide Liidu auliige Ülo Sirp.

Ülo Sirp sündis 1927. aastal Virumaal Vohnja vallas Mägikülas ehitus­meistrist isa ja koduperenaisest ema lapsena. Kaks aastat hiljem kolis perekond Nõmmele, 1934. aastal tagasi maale Saue valda Üksnurme külla. Seal lõpetas Ülo Sirp 1941. aastal Saku-Kajamaa kuueklassilise algkooli ja jätkas samal aastal õppimist Nõmme gümnaasiumis.

1948.–1954. aastani õppis Ülo Sirp Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ruumikujundust ning lõpetas õpingud kiitusega. Seejärel suunati ta ENSV Kunstifondi Tartu osakonda, kus töötas alguses kunstniku ja hiljem kunstiala juhatajana. Samal ajal oli ta hinnatud õppejõud Tartu kunstikoolis.

Tartu aega jäi viljakas koostöö skulptor Endel Tanilooga. Ülo Sirp oli Taniloo kaasautor mälestusmärkide kavandamisel Elvasse, Irboskasse, Kudinale, Saaremaale, Hiiumaale ja Paidesse.

1970. aastal siirdus Ülo Sirp perega Tallinna ja asus tööle Riiklikku Projekteerimise Instituuti Eesti Tööstus­projekt. Algul töötas ta sisearhitekti ja grupijuhina, hiljem osakonna peaspetsialisti ja osakonna juhataja asetäitjana. Pensionieas tegutses ta sama asutuse töökodades kolm aastat treial-lukksepana.

Eesti Tööstusprojekti aega jäävad Ülo Sirbi projekteeritud ja juhitud sisekujunduse suurprojektid, 1980. aastate Eesti modernistlikud maamärgid. 1980. aastal valminud Tallinna linnahall (koos Mariann Hakiga) pälvis kolm aastat hiljem rahvusvahelisel arhitektide liidu biennaalil „Interarch“ grand prix.

Sellesse ritta asetuvad veel Tallinnas Sütiste teel kerkinud täienduskoolituse keskuse hoone sisekujundus (1983) ning Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogu sisekujundus (koos Linda Arikesega, 1982), mida tunnustati Eesti NSV Arhitektide Liidu 1982. aasta aastapreemia ja Eesti NSV Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni 1983. aasta B-preemiaga. Mainida tuleb kindlasti ka Rapla kultuurimaja interjööri rekonstrueerimist (1988, 1990), Kalbu rahvamaja rekonstrueerimisprojekti (1991) ja Põlliku rahvamaja projekti (1991).

Andeka akvarellistina tutvustas Ülo Sirp oma loomingut näitustel Tallinna keskraamatukogus, Saku valla raamatukogus jm.

Ülo Sirbi loomingulises ja pikas elus oli oluline koht tema isakodu, Rännaku talu kujundamisel, mis märgiti ära ka Maalehe kauni kodu konkursil. Tema sügav ajaloohuvi ja lihvitud tööoskused leidsid seal rakenduse muistsete kiviheitemasinate, püstkodade, puitmööbli ja müütiliste linnuskulptuuride valmistamisel. Tema maakodu on iseäralik võlumaa, mis on pakkunud rõõmsaid elamusi nii lähikondlastele kui ka külarahvale.

Ülo Sirbi töö paikkonna ja Üksnurme mõisa ajaloo uurimisel ning mälestuste kogumisel on koondatud teaberikastesse kokkuvõtetesse teostes „Tundmatu küla Üksnurme“ (2000) ning „Üksnurme mõis ja tema külad“ (2005, koos Alo Sirbiga). Neile lisandub Ülo Sirbi abikaasa Kersti Sirbi koostatud raamat „Mälestustekillud minu elust“ (2020).

Ülo Sirpi tunnustati paljude preemiatega. Muu hulgas pälvis ta sisekujunduse aastapreemia (1981), NSVLi riikliku preemia (1983), NSVL Ministrite Nõukogu preemia (1984), Saku valla kuldmärgi (2011) ja Valgetähe V klassi teenetemärgi (2010). 1958. aastast oli Ülo Sirp arhitektide liidu liige ja 2018. aastal nimetas sisearhitektide liit ta oma auliikmeks.

Ülo Sirbi suurepärane mälu ja terased värvikad tähelepanekud on aidanud täiendada mälestusi Eesti Riikliku Kunstiinstituudi sõjajärgsete aastate õppetöö ja üliõpilaste kohta.

Jääme Ülo Sirpi mäletama kui loomingulist, hea huumorimeelega ja töökat sisearhitekti, kunstnikku ja kolleegi.

Ülo Sirbi urn saadetakse viimsele teekonnale kodutalust Saku vallas Metsanurme külas 2021. aasta juulis.

Eesti Arhitektide Liit

Eesti Sisearhitektide Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht