Unistus suurest muuseumist

Pärast ERMi avamist tuleb nentida, et füüsiliselt suuremaks ei saa Eesti muuseumid enam tõenäoliselt minna, seega – kuhu edasi?

MARIANN RAISMA

Siin on püsivalt elanud unistus suurest korralikust nüüdisaegsest muuseumist. Muidugi, suur ei pruugi alati tähendada füüsiliselt suurt, vaid ka tähendusrikast. Väike võibki vahel olla suur: näiteks 2014. aastal võitis Euroopa parima muuseumi tiitli mahult miniatuurne Süütuse muuseum İstanbulis. Kohe seejärel, 2015. aastal sai sama tiitli Amsterdami muuseumihiid Rijksmuseum. Mõnikord on suur lihtsalt hiiglaslik.

Muuseum kui haridusasutus

Eestis võib muuseumitraditsiooni algust siduda nii loodusloo, kunsti kui ka kuriositeetidega. Valgustusajastule iseloomulikult olid siitkandi esimesed muuseumid seotud haridusega, seega sisuliselt õppemuuseumid. 1802 ja 1803 loodud ülikooli loodus- ja kunstimuuseum pidid leppima väikeste ruumidega vastvalminud ülikooli peahoones. Tõsi, Eesti esimesele kunstimuuseumile anti sajandi keskpaigas ekspositsioonipinda märkimisväärselt palju – 300 ruutmeetrit.

Ka Johann Burchardi kuriositeetide kollektsioon, mida sageli Eesti muuseumitraditsiooni alguseks peetakse, paiknes parimatel päevadel Tallinna rae­apteegi ülemisel korrusel mõnes kapis. Ka XIX sajandi seltside muuseumid vaevlesid ruumipuuduse käes, seda püüti pidevalt lahendada kabinettide, tubade ja saalikestega. Kõige edukam oli selles osas Eestimaa Kirjanduse Ühingule kuulunud Provintsiaalmuuseum, mis Kanuti gildi maja kolmandalt korruselt 1911. aastal Toompeale Kohtu tänava suurejoonelisse aadlipaleesse koliti.

Kuhu mahub rahvuse lugu?

Noor Eesti vabariik vajas uut ajalugu ja uusi mäluasutusi. Esile tõusid noore rahvusriigi ideoloogiat kandnud Eesti Rahva Muuseum (loodi 1909), Tallinna Eesti Muuseum (loodi 1919) ning Vabadussõja Muuseum (loodi 1919), aktiivselt arutleti kunstimuuseumi ja vabaõhumuuseumi idee üle ning püüti määratleda väiksemate linnade muuseumide roll.

Mõne aasta jooksul kujundati välja rahvuslikud muuseumipoliitika põhimõtted. Rahvakultuuri teemal püüti luua kaks suurt ja ülevaatlikku muuseumi – riiklikku mäluasutust, mis kõneleksid eesti omakultuurist ja rahvuslikust identiteedist. Mõtet veeretati Tartus ja Tallinnas, kõne all nii Eesti Rahva Muuseum kui ka Eesti Muuseum. Rahvusliku muuseumi ideoloogiliseks aluseks oli arusaam eesti kultuurist kui etnilisest nähtusest, mille kandjaks on sajanditepikkuse talupojakultuuri vaimne ja esemeline pärand. Kirjeldatud põhituumale lisandusid teisedki teemad: arheoloogia, kultuuriloolised esemed jm, mis koos kunstikogudega aitasid veidi muuseumi monorahvuslikku identiteeti laiendada, luua n-ö rahvusmuuseumi institutsioon. Eesti Vabariigi algusaastatel keskendusid mõlemad muuseumid etnilise kultuuri väärtustamisele, rõhk asetati kultuurile, mitte ajaloole.

Loomulikult vajasid uued mäluasutused soliidset maja. Nii alustati ERMile sobiva hoone ning seejärel ka krundi otsinguid ning päris tore on nüüd mõelda, et ERMi uus hoone oleks võinud tulla praeguse kaitsekolledži kohale Riia mäel. Siiski ei suudetud rahanappuse tõttu uue maja ideed realiseerida ning muuseum paigutati Raadi mõisa peahoonesse. Eesti Muuseum Tallinnas, mis mõne aasta jooksul kunstimuuseumiks ümber organiseeriti, sai koduks Kadrioru lossi. Äsjastest võõrvõimu sümbolitest kujundati muuseumide abil omakultuuri osa, mis uue rahvusliku sisuga kandis nii ideoloogilist kui ka poliitilist sõnumit. Rahvusriik sai musealiseeritud.

Ent ruumipuudus jäi. Kui ERM sai laieneda mõisahoonesse, siis kunstimuuseum Tallinnas vajas hädasti uusi ruume juba 1920. aastate lõpul ja selleks korraldati arhitektuurivõistlused nii 1932. kui ka 1937. aastal. Muuseumi maht jäi 2000 ruutmeetri kanti. Mere puiestee äärde Kanuti gildi aeda planeeritud väärikas hoone, mille sambad peegeldusid hooneesises tiigivees, kandis parimaid esindustraditsionalismi ideid (arhitektid Erich Jacoby ja Edgar Johan Kuusik) ning pidi valmima viie aasta jooksul riigi 25. aastapäevaks. Ja kuigi vahepeal arutati Kanuti gildi aeda ka muuseumidele ühise muuseumihoone püstitamist, siis tegudeni ei jõutud sellegagi – kuigi sellisel juhul oleks ehitisest saanud laia haardega muuseum, millel ruumi tolle aja kohta märkimisväärselt – 7500 ruutmeetrit.

Nõukogude aja utoopiad

1940ndatest kuni 1950. aastate alguseni oli periood, mil mõtestati ümber – küll sunniviisil ja väljastpoolt – muuseumide roll ja tähendus ühiskonnas ning muuseumid integreeriti riigi kultuuripoliitikasse. Nõukogude muuseumipoliitika seisis kolmel sambal: muuseumide riigistamine, süsteemi tsentraliseerimine ja ideoloogiline kontroll. 1940. ja 1944. aastal Eesti vabariigi ajal tegutsenud muuseumid kas riigistati, ühendati või likvideeriti. Muuseumivõrk muutus täielikult, välja arendati kesk-, koha- ja memoriaalmuuseumide süsteem.

1940.-50. aastatel kujunes teaduste akadeemia kõige tugevamaks ajaloomälu kujundajaks ja suunajaks. Selle asutuse kaudu määrati mitmele muuseumile ka uus funktsioon – olla osa ülevabariigilisest teadusasutuste struktuurist ning toetada nõukogude teaduse arengut. Teaduste akadeemia initsieeris ka uue struktuuri – Eesti NSV Riikliku Muuseumi loomist Tallinna (kohaks valiti praeguse Solarise keskuse krunt). See kõige suurejoonelisem nõukogude mäluasutuse idee on vajunud ajaloohõlma. Uus keskasutus oleks hõlmanud kõiki olulisi valdkondi alates kunstist kuni rahvamajanduseni ning viinud lõpule muuseumide tsentraliseerimise, millele oli pandud alus 1940. aasta riigistamisega. Hoone maht pidi olema üle 26 000 ruutmeetri, sellest pidi saama pompoosne ehitis (võrdluseks: Solarise keskusel on 43 000 ruutmeetrit). Idee jäi siiski vaid paberile ning järk-järgult taandas teaduste akadeemia end muuseumidega seotud küsimustest.

Kuna uusi muuseumihooneid ehitada ei suudetud, siis tegeleti usinasti vanade hoonete muuseumiks muutmisega. Suur osa praegustest muuseumidest ongi leidnud oma kodu just sel perioodil. Suurte ruumimahtude täitmise asemel tegeleti sageli väikeste, muuseumidele keerukate ruumide sobitamisega ning kogude jaotamisega eri kohtade vahel (nt kunstimuuseumil oli vahepeal 15 aadressi). Teoreetiliselt pidid muuseumid olema uues nõukogude ühiskonnas kõige eesrindlikumad ideoloogiaasutused, aga elu seadis oma piirid ja mäluasutused ei saavutanud kunagi seda mõju, mida oli taotletud.

Üleminekuaja kriis ja arhitektuurivõistlused

1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli kiirete muutuste aeg: mõne aasta jooksul teisenes kogu ühiskond, muutusid senised kultuurihierarhiad ja väärtushinnangud. Selle lühikese aja jooksul leidis muuseumides aset mitu rahvusluse ja rahvusliku identiteedi taassünniga seotud muutust. Riigi tasandil säilitati nõukogudeaegne muuseumide süsteem. Huvitaval kombel ei initsieeritud uue ajaloonarratiiviga mäluasutuste loomist okupatsiooni-, genotsiidi- või üldisemalt XX sajandi ajalooga tegeleva muuseumina, mida tehti mitmes endises idabloki riigis. Küll aga lubati ehitada uus hoone kunstimuuseumile (algne maksumus 380 miljonit krooni) ja ERMile (algne maksumus 170–240 miljonit krooni). Kuigi valmis oli Raadi mõisa renoveerimiskava, mille eesmärk oli muuseumi taastamine ajaloolises mõisahoones (arh Kullervo Kliimand, muuseumi suurus 22 181 ruutmeetrit), otsustati 1993. aastal, et muuseum peaks asuma kesklinnale lähemal.

1993. aastal toimusid kahe muuseumi arhitektuurivõistlused, millega pandi alus suurmuuseumide uuele arenguetapile. Esimene oli ERMi konkurss, mille võitnud projekt „Põhja konn“ märkis uue suurejoonelise muuseumiarhitektuuri sündi Eestis (arh Ra Luhse ja Tanel Tuhal, muuseumi suurus 23 250 ruutmeetrit). Sümbolitest lookas hoone sobitus hästi nii selle ajastu kui ka muuseumi ideega ning see oli kavandatud Toome taha pargiveerele. Parki, nimelt Kadriorgu planeeriti ka kunstimuuseum Kumu, võistluse võitis Pekka Vapaavuori tööga „Circulos“ (muuseumi suurus 20 926 ruutmeetrit). Karge Põhjamaade modernismi võtmes lahendatud hoone valmis 12 aastat hiljem.

Ometi oli just 1993. aasta muuseumide sügavaima madalseisu aeg, mis peegeldus nii laiemas mentaliteedis, riigi toetuses kui ka külastajate arvus. Just Eesti vabariigi taaskehtestamise ja rahareformi järgne aeg kujunes kultuurivaldkonnas kõige dramaatilisemaks. See aeg on seotud ka väga olulise mentaliteedimuutusega: vaade minevikku hakkas 1990. aastate keskel asenduma vaatega olevikku ja tulevikku, oma rahva kesksus Euroopa-kesksuse ja kosmopoliitsusega. Kiired muutused ühiskonnas viisid aga mäluasutused väga keerulisse olukorda. Võttis aastaid, enne kui muuseumide positsioon ühiskonnas paranema hakkas.

Eurorahaga muuseumi­revolutsioon

2000. aastate esimesel kümnendil hakkasid muuseumides toimuma suured ja kiired muutused, seda eelkõige tänu suundumustele, mis läänemaailmast Eestisse olid jõudnud. Valdkonna mõjukaimaks suunajaks kujunes aga Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), mille kaudu investeeriti muuseumidesse ainuüksi kaheksa aasta jooksul üle 40 miljoni euro, lisandusid riigi finantseeringud. Perioodi 2004–2014 võib nimetada muuseumide kuldajaks: nii palju raha ei oldud kunagi nii paljudesse muuseumidesse nii lühikese aja jooksul investeeritud (erandiks siis suurmuuseumide ehitused).

Muuseumide revolutsioon toimus nii ekspositsioonisaalides kui ka organisatsioonis, üsna kiiresti käis ka põlvkonnavahetus. Asutuste struktuur muutus ja ametikohad said uut tüüpi töötajad: pedagoogid, turustajad, kommunikatsioonispetsialistid, arendusjuhid jt.

Kuigi haridusosakond loodi vabaõhumuuseumis juba 1994. aastal, hakati haridusalasesse tegevusse enam panustama uuel aastatuhandel. Muuseumid mõistsid, kui tähtis on külastajakesksus. Uued märksõnad, nagu elamuslikkus, kaasatus, avatus, nüüdisaegsus, interaktiivsus, probleemsus, ajakohased IT-lahendused, atraktsioonid, blockbuster-näitused jms kuulusid iga eduka muuseumi sõnavarasse. Muuseume hakati hindama käibe ja kasumi järgi.

Valmisid esimesed muuseumiks projekteeritud hooned koos nüüdisaegse keskkonnaga nii kogudele kui ka kasutajatele. Ja kuigi veel sajandi alguses muuseume valdavalt kritiseeriti, siis mõni aasta hiljem olukord muutus. Muuseumidele hakkas külge jääma edu märk, seda eelkõige seoses Kumu (2006) ja 8000 ruutmeetri suuruse Lennu­sadama (2012) avamisega. Esimest korda oli muuseum suur ja suurustlev. Järjest suuremaks muutus kujundaja roll. Elamusarhitektuuri võidukäiku vedasid peamiselt kaks firmat: Laika, Belka ja Strelka ning Koko Arhitektid. Nende – küll põhimõtteliselt erinev – ruumikäsitus on väga paljuski mõjutanud seda, millised meie muuseumid praegu välja näevad.

Unistus suurest muuseumist on täitunud. 2006. aastal toimunud ERMi uue võistluse võidutöö tulemusena on muuseumi suurus ligi 34 000 ruutmeetrit. Pärast hoone avamist tuleb nentida, et füüsiliselt suuremaks tõenäoliselt enam minna ei saa, seega – kuhu edasi? Või on targem minna hoopiski tagasi?