Uusi arhitektuuritõlkeid

Ehkki arhitektuuri ei looda arhitektidele ja kõik inimesed peaksid teadma, mis asi ruum on, ei ole see nii. Arhitektuuri tuleb endiselt tõlkida, näiteks filmikeele vahendusel.

MARIS KERGE

Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) parimate filmide linastusel „Best of BFM“ veebruarikuus näidati ka kooli värskeimat nelikut ehk arhitektide liidu ja BFMi tudengite koostöös valminud arhitektuuriteemalisi lühifilme. Neid saab praegu vaadata arhitektide liidu kodulehel. Nagu eelmise kahe nn kasseti puhul, on teoste autorid rahvusvahelise magistriõppekava „Kino Eyes“ tudengid.

Õppekava on nimetatud filmikunstiklassiku Dziga Vertovi leiutatud montaažitehnika järgi: kaadrijärjestus on romantikavaba, masinliku rütmiga ja täpne. Õppemooduli esimesel semestril tudeerivad kõik noored Lissaboni Universidade Lusófonas. Teisel semestril komandeeritakse tulevased stsenaristid, produtsendid ja režissöörid Edinburghi Screen Academy Scotlandi ning operaatorid, monteerijad, helioperaatorid-disainerid Tallinna BFMi. Teisel magistrantuuriaastal jaotatakse õppurid lõputööde tegemise ajaks kolme ülikooli vahel. Niisiis on kõnealused filmid valminud parajalt keerulise asjakorralduse juures: siin toimuva semestri aegu on režiitudengid Šotimaal ja seetõttu tuleb lavastajarolli asuda mõnel muidu kaamerat, mikrofoni või montaaži haldaval tudengil.

Arhitektuurifilmide loomist juhendanud Liis Nimiku sõnul soovitakse panna algajad filmitegijad jutustama audiovisuaalses keeles abstraktsest ja liikumatust. Keskkonna ja selle atmosfääri avamiseks tuleb neil leida sobiv viis. Filmitegijatele anti ette seitse n-ö peategelast ehk objekti või keskkonda ning soovitus, et nende tööd võiksid olla kasutatavad õppevarana.

Faux Detective“ ehk „Valedetektiiv“ (6 min). Produtsent Mirjam Ruut (Eesti), stsenarist ja režissöör Sai Krishna Koppolu (India), operaator Michele Diniz (Brasiilia), helikujundaja Tarun Madupu (India), heliloojad Tarun Madupu ja Margarita Kulišova (Ukraina), monteerija Mariana Duarte (Brasiilia). Juhendajad Mart Raun, Liis Nimik ja Harmo Kallaste. Osades Taavi Eelmaa, Liisu Krass, Liisa Tetsmann jt. Tartu Annelinna kergliiklustee, autorid Terje Ong, Robert Kähr (TajuRuum OÜ). Maastikuarhitektide liidu 2018. aasta aastapreemia.

Režissöör Sai Krishna Koppolut on paelunud Annelinna kergliiklustee puhul võimalus tegutseda vabas õhus, vabana interjööri limiitidest, muu hulgas ka selle valgustingimustest. Orgaaniliselt Annelinna läbiv ja selle eriilmelisi paiku ühendav tee on tegelikult rohkem kui tee. Selle äärde on kavandatud funktsioonirohke avalik ruum. Oli selge, et kõiki selle kasutusvõimalusi lühiloos välja tuua ei saa. Nii sündis mõte lasta rada mööda liikuval tegelasel vaadelda talle ette sattuvaid inimesi. Ruumi kujutamine pole olnud Koppolule eesmärk omaette, vaid see avaneb valedetektiivi tegutsemise kõrvalnähuna. Õigupoolest pidi seda Taavi Eelmaa kehastatud ringiluusijat omakorda jälitatama, aga stsenaariumi korrigeeris näitlejannade toonane hõivatus: paarikümne kandidaadi seast leitud Liisu Krassil oli võtteaega vaid filmi lõpuepisoodi tarvis. Algideele jõuab vaataja veel lähemale, kui kujutleb filmi alguses kitarril musitseeriva Liisa Tetsmanni asemele trompetimängija.

„Valedetektiivis“ on näha, et arhitekt võib kavandada kvaliteetse keskkonna, aga kui inimene ei soovi selle potentsiaali ära kasutada, siis pole midagi teha.

Ekraanitõmmis

Eesti vaatajale on n-ö valedetektiiv juba tuttav: inimesi vaatlev Taavi Eelmaa kehastatud tegelane on portjeena kohal Veiko Õunpuu „Sügisballis“. Tema üksiolekulembust ning tavalisest tervitusest tekkinud häiritust tasub ruumiloojatel tähele panna. Arhitekt võib kavandada kui tahes kvaliteetse keskkonna, aga kui inimene ei soovi seda väärtustada ega selle potentsiaali ära kasutada, ei ole midagi teha.

Naerumaa“ (5.09). Režissöör ja monteerija Pedro Vital (Portugal), operaator Danilo Miranda Cares, helikujundaja Luca Milosavljevic. Juhendajad Mart Raun, Liis Nimik ja Harmo Kallaste. Osatäitja Meelis Rondo. Tartu Naerumaa lasteaed, arhitektuuribürood Boa OÜ ja Lennuk OÜ, maastikuarhitektid Edgar Kaare ja Terje Ong (TajuRuum OÜ). Maastikuarhitektide liidu 2018. aasta aastapreemia.

Režissöör Pedro Vital ja tema meeskond olid võlutud Naerumaa lasteaia mõõtkavast. Laste mõõdus lauad, toolid, voodid ja valamud tekitasid filmimeeskonnas tunde, nagu oleksid nad ise mõne linateose osalisteks sattunud. Taaskohtumine lapsepõlve maha jäänud minimaailmaga äratas nostalgia, mille edastamisest sai ka filmi keskne eesmärk. Mõtteleid tuua tegelasena majja inspektor andis korraga kätte mitu head stsenaarset võimalust. Esiteks alustada argistest toimingutest ning liikuda seejärel fantaasia piirimaile. Teiseks luua liigutav kontrast: vanem meesterahvas keset lapsepõlvemaastikku, kuhu ei saa kunagi naasta ei tema ega filmi vaataja.

Tegelikult polnud tudengitele ette antud võttepaigaks mitte lasteaia interjöör, vaid lasteaia õueala. Tänuväärne eksitus! Südamlik-naljakale filmile võib ette heita vaid seda, et kogenum lavastaja oleks ehk osanud inspektorit kehastanud näitlejat rohkem juhendada, nii et tema psühhofüüsis saanuks sujuvam ja emotsionaalsed reaktsioonid veenvamad.

Uure“ (4.01). Produtsendid Elari Lend (Eesti), Mirjam Ruut (Eesti), režissöörid Seif El Din Khaled (Egiptus) ja Emeri Abel (Eesti), operaator Seif El Din Khaled, helilooja Margarita Kulišova (Ukraina), helikujundaja Johnny Farah (Liibanon), monteerija Emeri Abel. Juhendajad Mart Raun, Liis Nimik ja Harmo Kallaste. Osades Oleg Želudkov, Henrik Lainvoo, Saskia Reintam. Rahvusarhiiv, arhitektid Illimar Truverk, Sander Aas, kaasa töötas Margus Soonets (Arhitekt 11), sisearhitektid Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, kaasa töötasid Helle-Triin Hansumäe, Maarja Varkki (Vaikla Stuudio). Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali sisearhitektuuri 2017. aasta aastapreemia.

Seif El Din Khaledi huvitab filmitegijana lihtsa inimese elu, argipäev, olulised asjad, mille olulisuse me tihti unustame. Teda paeluvad ka lood, mis seovad meid minevikuga ja aitavad möödunut mõista. Rahvusarhiivi Noora maja oli autorile seega loomuomane objektivalik. Khaledi inspireeris hoone brutaalsus, betooni ja metalli jäikus, suletus, ning suletusele vastanduv infomassiiv, mida ehitise seinte vahel talletatakse. Ta tahab panna vaatajad mõtlema sellele, kes nad just praegu on, kes on need inimesed, kellega koos elatakse oma maal, kultuuris ja lävitakse võib-olla ka perekonnas – selles ajalabürindis. Kahasse Emeri Abeliga tuli mõte kasutada viit eri vanuses osatäitjat, kuid montaažilaual otsustati lahendus lakoonilisemaks kärpida. Tegelasi jäi kolm ja keskne küsimus sõnastati nii: mis juhtub inimesega, kui ta teeb valiku (siseneb filmis nähtavasse hoonesse) ja saab näiteks arhiivi talletatud materjalidega tutvudes midagi teada või kogeb midagi? Kuidas vormib see teda või tema tulevikku?

„Looduse laulu“ loomisel võeti sihiks anda edasi Vastseliina palverännumaja perspektiiv, tekstuurid, mustrid ja atmosfäär.

Ekraanitõmmis

Ma ei tea täpselt, millistel asjaoludel Khaled ja Abel filmi algsest ülesehitusest loobusid ja viis tegelast kolmele taandasid. Siiski on kahju, et algidee ei teostunud: eri eas inimesed oleksid tublisti tähendust lisanud. Alles jäetud loo juures on eelisolukorras just Eesti publik. Filmis seda ei näidata, aga konteksti tundev inimene on kursis, et Noora fassaad on ehitud valge labürindigraafikaga. Seda teadmata mõistavad vaatajad peategelaste näole ilmuvat valget graafikat ilmselt kui viidet koopajoonistele, juurtele ja traditsioonidele. Ega see jäägi autorite tegelikust tähendusetaotlusest kaugele.

A Song of Nature“ ehk „Looduse laul“ (4.39). Produtsent Elari Lend (Eesti), režissöör ja operaator Julien Kai (Liibanon), režissööri assistent ja monteerija Lawrence Agbetsise (Ghana), helioperaator- ja kujundaja Margarita Kulišova (Ukraina). Juhendajad Mart Raun, Liis Nimik ja Harmo Kallaste. Osatäitja Johnny Farah. Vastseliina palverännumaja, arhitektid Margit Aule, Toomas Adrikorn, Laura Ojala, sisearhitektid Margit Argus, Kaiko Kerdman (Kaos Arhitektid). Arhitektide liidu 2018. aasta aastapreemia.

Julien Kai huvid filmitegijana on seotud tema päritoluga. Maailma teavitamine Liibanoni kannatustest ning seeläbi nende leevendamine on Kai südameasi, olgu meediumiks mängufilm, dokfilm või teavituskampaania. Arhitektuurifilmi n-ö peategelast ehk sündmuspaika ei saanud ta otse oma missiooniga haakida, küll aga võib valikus tajuda kaudset sidet. Palverännakuga otsib inimene samuti kannatustele leevendust, lunastust. Hoone paelus režissööri sissepoolepööratuse ja lugupidava suhtumisega ümbritsevasse, aga ka uudsusega: Kai kodumaal on palverännupaigad eranditult iidsed, pika ajalooga ehitised. Sihiks võeti anda edasi Vastseliina majale iseloomulik perspektiiv, tekstuurid, mustrid – spirituaalne atmosfäär. Sise- ja väliruumi omavahelise suhte näitamiseks on režissöör sisse toonud neli elementi: õhu, vee, tule ja maa.

Vastseliina palverännumaja on siht, lõppjaam, kus pika ja pingutava teekonna läbinud rändaja hinge tõmbab ja puhkamisvõimalust väärtustada oskab. Julien Kai on vaatajat selle teekonna kaasategemisest säästnud ning toonud ta kohe hoone juurde. Usun, et kui autor otsustanuks filmivahenditega ka katsumuste raja luua, toonuks kontrast ka märgatavama n-ö lunastuse.

Kokkuvõte

Ehkki arhitektuuri ei looda arhitektidele ja kõik inimesed peaksid olema teadlikud, mis ruum on, ei ole see nii. Arhitektuuri tuleb endiselt tõlkida. Selleks on filmikeel tänuväärne võimalus. Filmitegu juhendanud Liis Nimik tõdeb, et arhitektuurifilme tehes tabab tudengeid kammitsetus. Arhitektuuri puhul muutub nende audiovisuaalne jutustus aupaklikus, aeglaseks, salapäraseks. Ehk tuleb järgmisel ringil sekka ka keegi, kes seda registrit muuta julgeb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht