Vabatahtlik kultuuridiplomaatia

Riin Alatalu: „Tegutsemine rahvusvahelises organisatsioonis hoiab kursis, mis mujal maailmas toimub, see annab hea enesekriitilise pilgu.“

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Alljärgnevas vestluses arutavad Riin Alatalu, Triin Ojari ja Kai Lobjakas vabatahtlikku juhtimistööd rahvusvahelises erialaorganisatsioonis. Mõtiskleme selle üle, kuivõrd on tegu kultuuridiplomaatiaga ning mida saavad suured rahvusvahelised organisatsioonid ära teha oma eriala arendamiseks ja praegu Ukraina aitamiseks.

Muinsuskaitsja ja kunstiakadeemia dotsent, UNESCO kultuuripärandi uuringute õppetooli koordinaator Riin Alatalu on Rahvusvahelise Kinnismälestiste Nõukogu (International Council of Monuments and Sites, ICOMOS) ehk rahvusvahelise muinsuskaitse eksperdi­organisatsiooni asepresident.

Arhitektuurikriitik ja arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari kuulub Rahvusvahelise Arhitektuurimuuseumide Konföderatsiooni (International Confederation of Architectural Museums, ICAM) juhatusse.

Disainiajaloolane ning tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas juhib rahvusvahelist disainimuuseumide komiteed (International Committee for Museums and Collections of Decorative Arts and Design, ICDAD), mis on suure rahvusvahelise muuseumide nõukogu (ICOM, International Council of Museums) alakomitee.

Palun sõnastage alustuseks ja soojenduseks, millega need keeruliste ja raskesti meelde jäävate lühendite taha peituvad rahvusvahelised organisatsioonid tegelevad ning mis on teie tööülesanded.

Riin Alatalu: ICOMOS on 1965. aastal loodud muinsuskaitsjate vabaühendus, kuhu kuuluvad eri tasandi pärandi eksperdid, kokku üle 10 000 liikme üle maailma. Ma olen olnud kolm aastat 21-liikmelises rahvusvahelises juhatuses. 2020. aasta detsembrist olen ICOMOSi üks viiest asepresidendist, tegelen Euroopa küsimustega.

Triin Ojari: Rahvusvaheline arhitektuurimuuseumide konföderatsioon (ICAM) loodi iseseisva organisatsioonina 1979. aastal, tegu on ilma suurema bürokraatiata toimiva ühendusega, millel pole peakorterit ega palgalisi töötajaid. Mina kuulun ICAMi ridadesse 2014. aastast. Praegu läheb minu viimane aasta juhatuses. Juhatus on üheksaliikmeline. Tegelen liikmete nimekirjade ja andmetega. ICAMi kuuluvad organisatsioonid ja neid on meil üle maailma ligi 90. Arhitektuurimuuseume on nende seas suhteliselt vähe, suurem osa on arhiivid, mitmesugused keskused, erakogud.

Kai Lobjakas: „Praegu on muudatustele avatud aeg, mil arutletakse selle üle, mis on nüüdisaegne muuseum. Mõneti on selle sõnastamine võimatu missioon, kuid põnev on protsessis kaasa lüüa.“

Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix

Kai Lobjakas: ICDADi juhatus on kaheksaliikmeline. Disainimuuseume ja -kollektsioone ühendav nõukogu on suure muuseumide ühenduse ala­komitee. Mina olen ühe rahvusvahelise komitee president, kuid ma ise eelistan ennast kõlava ametinimetuse asemel kutsuda pigem juhiks. Meil on ligi 800 liiget. ICOMi liikmesus tagab tasuta sissepääsu maailma suurtesse muuseumidesse ja see on üks peamine boonus ja kompvek, miks ICOMi liikmeks astutakse. Kõik muu läheb lihtliikmele veidi vähem korda.

Mis teid seda vabatahtlikku tööd tegema ajendab? Mis teil selle juures silma särama paneb ja sisemisele põlemisele hagu annab?

Ojari: See oli suurepärane võimalus tutvuda oma valdkonna inimeste ja arhitektuurimuuseumidega. Rahvusvaheline kogemus ja sotsiaalvõrgustik on ilmselt kõige määravamad tegurid, miks ma seda tööd teen. Omal ajal oli pikalt ICAMi juhatuses ka Karin Hallas, toonane Eesti arhitektuurimuuseumi direktor. Mina asusin arhitektuurimuuseumi juhina tööle 2014. aastal ja samal aastal kutsuti mind ka ICAMi juhatusse.

Lobjakas: See töö on põnev ja annab kõvasti tagasi. Paljud teemad, mille peale alati ei mõtlegi, jõuavad selle tööga iseendani, teadvustan neid ning pööran neile rohkem tähelepanu.

Eks palju sõltub sellise töö tegemise lust ka inimtüübist. Vabatahtlikku rahvusvahelist tööd kipuvad ju ikka tegema need, kelle isiksuseomadustele see sobib ning kes lähevadki võrgustikest väljakutset, põnevust ja erialaseid tutvusi otsima, kes ei pelga ka tööst tulenevat koormust. Minu juhiks olemise aeg on kujunenud võrdlemisi intensiivseks. Esialgu oli minu mulje organisatsioonist ja töökoormusest, et see on palju kergem.

Vahel ikka mõtlen, kui tähtis on tekkinud võrgustik. Selles on tohutult potentsiaali, mille siinseks rakendamiseks pole alati võimalusi. Näiteks pole alati võimalik eksponeerida suuri rahvusvahelisi näitusi, milleks tekkinud võrgustik ja suhted suurepärase pinnase loovad.

Alatalu: Mina astusin Eesti ICOMOSi liikmeks 2007 ja sealt edasi sattusin kohe rahvusvahelistele radadele. Ma olen alati hinnanud koostööd Läti ja Leeduga, kuid õige pea koorus välja ka koostöö Põhjamaadega. Taani pidi toona korraldama Põhjamaade ühist kokkusaamist, aga kuna nad olid üsna passiivsed, siis haarasime ohjad ja kutsusime riigid Tallinna ühise laua taha. Alustasin seega Põhjamaade ja Baltimaade koostöö edendamisest.

Teine põhjus on ICOMOSi sekkumisjulgus pärandi kaitsmisse. Muinsuskaitse valdkonnas on tohutult tähtis see, mis toimub nii kodanikualgatuse kui ka ekspertide tasandil. Tihti tuleb arvamust avaldada ja seisukoht võtta, mis ei oleks mõjutatud poliitilistest seisukohtadest. Eestis pole ICOMOSi vaheleastumist ehk alati vaja, sest liikmed töötavad suuresti niikuinii pärandi- ja muinsuskaitsevaldkonnas.

Muinsuskaitsevaldkond on väga kirju ja käsitletavad teemad ulatuvad ühest äärmusest teise. Rahvusvaheliste teaduskomiteede kaudu on väga hea leida õige ekspert mõne teema avamiseks. ICOMOSi võrgustik ühendab paljusid eri valdkondade spetsialiste. Kunstiakadeemias avati UNESCO õppetool ning ICOMOSi võrgustikust on alati võimalik leida õige inimene, kes mingil teemal räägiks.

Kolmas põhjus on see, et Eesti oli 2009–2013 maailmapärandi komitee liige, ma arvan, et minu praegune töö kannab meie toonast tegevust ja panust edasi.

Riin Alatalu: „Pärand on sõjalistes konfliktides alati ohustatud. Olgu see Mali, Afganistan või Ukraina.“

Tairo Lutter / Postimees / Scanpix

Üks osa sellest tööst on kindlasti põnevus ja silmaringi avardamine. Tegutsemine rahvusvahelises organisatsioonis hoiab kursis, mis mujal maailmas toimub, see annab hea enesekriitilise pilgu. Me arvame endast enamasti väga hästi ja selleks et eneseimetlusse mitte uppuda on vaja mõnikord vaadata olukorda laiemalt ja kaalutleda, kuhu areneda saab.

Kui palju need organisatsioonid, mida te juhite, teie valdkonna esindajad üle ilma arvavad, et peavad sõjale Ukrainas reageerima? Mis on üldse muuseumide ja pärandiga tegelevate organisatsioonide võimuses midagi ette võtta?

Alatalu: Me vestleme esmaspäeval ega oska praegu ennustada, mis reedeks, lehe ilmumise ajaks saab ja millised on olnud arengud. Kõik suured rahvusvahelised organisatsioonid on niikuinii reageerimises uimased, kuid praegu oleme siiski operatiivselt tegutsenud. ICOMOS tegi oma avalduse juba neljapäeval, 24. veebruaril. See keskendus pärandile, sest me oleme pärandi kaitsega tegelev ekspertide ühendus. Me oleme ülemaailmne ja seetõttu on ka arvamusi ja seisukohti väga palju. Muidugi on arutatud ka selle üle, kas ICOMOS peaks sekkuma poliitikasse. Pärand on sõjalistes konfliktides alati ohustatud. Olgu see Mali, Afganistan või Ukraina. Me teame, et pärandi hävitamine hävitab mälu ja kogukonna identiteeti.

ICOMOSi kriisikolletega tegelevad üksused on valmis, et võimaluse tekkimisel kohe reageerida. Me saame praegu järjest teateid hävivast pärandist: maatasa on pommitatud arhitektuuriväärtuslik kino, muuseume. Kõigil on tohutu mure Kiievi Püha Sofia katedraali pärast. Ukraina seitsmest maailmapärandi paigast üks on okupeeritud Krimmis. Ma isegi ei julge öelda, kuhu Putini viha võib välja jõuda ning kui palju pärandit on hävimisohus.

Samal ajal on ICOMOSi liikmed küsinud, miks nüüd ühtäkki on Euroopa mure suurem kui teiste konfliktide puhul. Ei ole vaja võrrelda, kes kannatab rohkem, aga eks see kohustab meid rohkem süvenema ka kaugetesse sõdadesse. Me teame ka, et kogu maailmas on Venemaa roll konfliktiõhutajana väga suur.

Lobjakas: ICOMi suur emaorganisatsioon on samuti kohmakas, kuid sellest hoolimata reageeriti kiiresti ja kohe. Polnud ka erilist põhjust oodata, kõik oli ju selge.

Me suhestume praeguse konfliktiga palju enam kui mõne teisega ja seda on iseendastki tunda. ICOM organisatsioonina on samuti väga Euroopa-keskne. Nii on see ajalooliselt kujunenud, ehkki aastakümneid on püütud laieneda ja seda on teatud määral ka tehtud. Päevad, mis muus olukorras oleksid väga lühikesed, venivad, ometi on adekvaatselt reageeritud ning olulised punktid, kuidas aidata ja mida teha, võib siiski välja tuua. Kõik põleb ju nii otseses kui kaudses mõttes, praegu polegi sinna võimalik kätt vahele torgata. Me teame, et kolleegid ööbivad muuseumides ja alles töötavad välja tegevusplaani, kuidas ja mida päästa. Üks asi on tõesti hooned, teine aga ka asjad ehk kogud. Kui hoone saab saatusliku tabamuse, siis pole enam ka kogusid. Praegu näib lootusetu midagi teha ja ette võtta.

Triin Ojari: „Muuseum on väga Euroopa-keskne nähtus. Pärandi hoidmist ja säilitamist mõistetakse teisel pool maakera väga erinevalt.“

Liisi Anvelt

Alatalu: Praegu ei saagi suurt midagi teha. Lahinguväljale ei saa kedagi saata. Ette saab valmistada päästeoperatsioone.

Ojari: ICAM on samuti Euroopa-keskne, meil pole näiteks ühtegi liiget Venemaalt ega Ukrainast. 1934. aastal loodud Moskva arhitektuurimuuseum on üks maailma vanimaid, aga ICAMi ei ole nad soovinud astuda. Kahjuks on kultuur sümboolne relv ka sõjalistes konfliktides, uus võim tahab vanad monumendid hävitada võimalikult demonstratiivselt. Loodan, et Ukrainas asjad nii kaugele ei lähe.

Alatalu: ICOMOSis on tunda ühtehoidmist. Meil on ju kolleege nii Venemaal kui Valgevenes, kelle valikud loodetavasti ei ole Putini režiimi valikud. Valgevene komitee valikutega on lihtne: riigijuht Aljaksandr Lukašenka saatis laiali kõik vabaühendused, sealhulgas ka kohaliku ICOMOSi komitee ning trahvis neid selle eest, et nad tähistasid rahvusvahelist muinsuskaitsepäeva. ICOMOS Valgevene andis selle kohtusse. ICOMOS Valgevene juht elab ja töötab juba aastaid Leedus. Gruusia ja Valgevene liitusid Balti komiteega ühispöördumisega konflikti asjus, seda toetavad järjest teised. Me tunneme muret oma Venemaa liikmete pärast, sest me teame, et nende inforuum on väga piiratud.

Möödunud aastad on olnud rasked eeskätt COVID-19 leviku tõttu. Kuivõrd on see teie tööd mõjutanud, toonud kohustusi, mida ei osanud ametit vastu võttes oodatagi?

Ojari: Muutunud on kindlasti töö vorm. Pariisi või mujale koosolekule enam ei sõideta, kõik aetakse korda kohapeal veebiplatvormide vahendusel ja eks need koosolekud kipu olema ka asisemad ja tõhusamad.

Üleüldse on virtuaalne väljund tähtsustunud, näiteks avaldab ICAM kohe oma uue veebisaidi, eelmine oli koguni kümneid aastaid vana.

ICAMi üks tööülesanne on iga kahe aasta tagant suure erialakonverentsi korraldamine. Eelmisel aastal jäi see ära. Selle aasta sügisel püüame selle siiski Münchenis korraldada, aga nagu nüüd kombeks, hübriidvormis, samuti oleme vahepealsel ajal mõned virtuaalsed väiksemad seminarid korraldanud. Võrreldes kohapealse konverentsiga saab uut tüüpi üritustest osa võtta tunduvalt rohkem inimesi, oleme kaasavamad ja see on muidugi hea külg. Need on kõige otsesemad mõjud.

Lobjakas: Ka meie põhitegevuse hulka kuulub aastas ühe suure konverentsi ja peakoosoleku korraldamine ja see toob kõik liikmed kokku. Me oleme seda nüüd mitu aastat teinud veebis, sel aastal loodetavasti hübriidvormis: osa veebis, osa kohapeal.

Kõigi nende suurte kriiside keskele maandus meil ka üks sisemine ICOMi kui organisatsiooni juhtimise kriis, mille käigus president tagasi astus. See omakorda on toonud kaasa hea siseanalüüsi, kuhu on kaasatud olnud kõik organisatsiooni rakukesed. Üleilmse organisatsioonina tähendab see paljusid arvamusi ja paljusid emotsioone, mida on tulnud käsitleda.

Minu juhiks olemise ajal on hakatud ümber mõtestama ka muuseumi definitsiooni. Uus määratlus püüti vastu võtta juba 2019. aasta Kyōto konverentsil, kuid see ei õnnestunud. Definitsiooni määratlemine on jätkunud sellest ajast saadik. Kui vaatan tagasi ICOMi ajaloole, siis praegu, mil arutletakse selle üle, mis see nüüdismuuseum siis on, on just muudatuste tegemiseks sobiv aeg. Mõneti nagu võimatu missioon, kuid põnev on selles protsessis kaasa lüüa ja seda kogeda. Praeguseks on välja valitud viis definitsiooni versiooni. Sellesse on kaasatud kogu meie liikmeskond, liigutakse on tasa ja targu. Augustis püütakse Prahas siis see üks ja ainus välja valida.

Ojari: Kiirelt muutuv kultuurimaastik tingis vajaduse ümber sõnastada ICAMi eesmärgid ja missiooni. Siiani kehtisid veel asutamisaegsed ehk üle 40 aasta tagasi sõnastatud põhimõtted. Kogumispoliitika, publiku ootused, mäluasutuste ülesanded, võrdõiguslikkuse tagamine – kõik on väga palju muutunud. Näiteks, mida üldse peetakse kogumise vääriliseks, kes ja mille põhjal seda otsustab. Kunagi lähtuti tipparhitektidest rohkem kui praegu. Arhitektide kõrval väärtustatakse nüüd ka teisi spetsialiste – insenere, maastikuarhitekte, sisearhitekte. Hinnatakse tööjooniseid või esmapilgul teisejärgulisi visandeid. Mõeldakse sellele, kui palju peaks koguma isikuloolist materjali.

Ümber on hakatud mõtestama ka seda, milline on muuseumi kogudes sooline esindatus.

Lobjakas: See ongi põnev, et sellise korrastamise või ümbersõnastamise tööga tulevad välja nüansid, mis ühele või teisele regioonile pole omased, mis neid ei kõneta, pole mingi põhjusel võimalikud või pole esil.

Ojari: Eesti arhitektuurimuuseumi kogudele ei saa näiteks mustanahaliste alaesindatust ette heita, see pole midagi, mida me parandada saaksime. Samas naisarhitektide loomingut meil liiga palju kogudes pole.

Lobjakas: Ka muuseumi uue definitsiooni koostamise ajal võeti määratlus sõnahaaval tükkideks ja tõstatati näiteks sõna „kriitiline“ tähendus. See on väljend, mis mõnele üldse ei sobinud, selle tähenduslaeng on nii tugev ja mitmetähenduslik.

Ojari: Seda lihtsalt pole võimalik eesti keelde nii tõlkida, meie jaoks on sõnal „kriitiline“ negatiivne varjund.

Lobjakas: Nii oleme sõna sõna haaval püüdnud muuseumi definitsiooni uuesti kokku panna ja jõudnud tagasi täielikku neutraalsusse. See on põnev, aga väga keeruline.

Alatalu: ICOMOSi leivanumber on kõikvõimalike dokumentide koostamine. Veneetsia harta on meie südametunnistus ja töö alus. Hartat on korduvalt püütud uuendada. Iga kord on sellega kaasnenud arutelud lõppenud ikkagi tõdemusega, et muuta pole vaja midagi. Dokumendist tähtsamad on kokkusaamised ja diskussioonid, mis selle koostamisega kaasnevad, see on ühiste väärtushinnangute kujundamise protsess.

ICOMOS koostas just hiljuti kvaliteedipõhimõtted, mida tuleb järgida Euroopa Liidu rahastatud ettevõtmistes, millel on mõju kultuuripärandile. Siia alla käivad igasugused projektid, ka näiteks teetööd, kas või Tallinna Haigla ehitus, sest suurtel objektidel on alati mõju kultuuri- ja looduskeskkonnale. Mõju tuleb läbi arutada enne otsuste tegemist, mitte siis, kui on juba hilja. Euroopa Liidu raha, üldse mingit raha ei tohi kasutada pärandi ja keskkonna hävitamiseks. Pidasin vajalikuks, et see dokument tõlgitaks eesti ja teistesse Euroopa keeltesse. See oli väga raske, sama tunnistasid ka teised. Inglise keeles kõlavad paljud laused väga hästi, tõlkides avastatakse kitsaskohad.

Kõik, kes kunagi on midagi juhtinud alates perekonnast ja korteriühistust ning lõpetades suure ettevõttega on kokku puutunud ka arvamuste paljususega. Kuivõrd on sellised suured vabatahtlikul tööl põhinevad erialaorganisatsioonid üldse juhitavad?

Ojari: ICAM on väike organisatsioon, mille ülesanne on olla positiivne taustajõud ja aktiivsus sõltub juhatuse teotahtest, midagi peale ei sunnita. Üks töö on näiteks liikmete leidmine väljaspool Euroopat. Muuseum kui asutus on väga Euroopa-keskne nähtus ning organisatsiooni geograafilise areaali laiendamine on osutunud väga raskeks. Teispool maakera mõistetakse pärandi hoidmist ja säilitamist teistmoodi. Eks see on põhjus, miks mõisted ja definitsioonid peavad olema võimalikult laiad ja neutraalsed.

Lobjakas: Kõige suurem ülesanne on oma rakukese liikmeskonna toimimises hoidmine. Me näeme kõige rohkem vaeva liikmete aktiviseerimisega, et nad kaasa räägiksid ja arvamust avaldaksid.

Alatalu: ICOMOSi kõige vastutusrikkam roll on olla UNESCO maailmapärandi nõustamisorganisatsioon. Igal aastal teeb umbes 200 inimest koosoleku ettevalmistamiseks vabatahtlikku tööd. Samal ajal tuleb jageleda maailmapärandi komiteega, kes on viimasel ajal üsna politiseerunud. Paljud riigid huvituvad vaid n-ö linnukeste korjamisest ja arvepidamisest, kui palju uusi objekte nimekirja aastaga juurde on saadud, aga objektid ise jäävad hooletusse.

Milline on teie vabatahtlikutöö koormus?

Ojari: Aasta peale ära jagatuna pole see väga intensiivne.

Alatalu: Minul vastupidi, ma tegelen ICOMOSi teemadega iga päev.

Lobjakas: Mina tegin küll enne töö­postile asumist väikese valearvestuse. Minu eelmise juhatusetöö kogemus erines väga palju sellest tööst, mida nüüd juhina teen.

Kui palju on teie töö kultuuri­diplomaatia?

Ojari: Paratamatult esindan igal kohtumisel kaudselt ka oma riiki, kuigi juhatus on kokku pandud regionaalset tasakaalu silmas pidades ja sellest vaatest esindan tervet Ida-Euroopat. Väiksele riigile on see muidugi tähtis, et oleksime esil. Olen korraldanud ka kokkusaamise Tallinnas, kus paljud juhatusest ei olnud enne käinud.

Lobjakas: Mina ei esinda otseselt Eesti riiki, pigem valdkonda. Eesti tuleb sellega kaasa. Loomulikult oleneb palju igaühe enda aktiivsusest ja nähtavusest.

Alatalu: Eesti maine muinsuskaitsemaana on väga kõrge. Ametijuhendis see esindatus ei kajastu, kuid ma pean Eesti esil hoidmist väga oluliseks.

Kui palju jääb töö tulemuslikkus kultuuriliste erijoonte taha kinni, et saadakse erinevalt aru, et töötegemise harjumused on erinevad?

Alatalu: Mul on hea meel, et see Euroopa töögrupp, kuhu ma kuulun, on kultuuriliselt suhteliselt ühtne. Meil on seal spetsialiste, kelle poole saan pöörduda spetsiifiliste küsimuste ja tööülesannetega. Erinevuste taha midagi otseselt ei jää, kuid kindlasti mõned protsessid venivad pikemaks, samal ajal annab erinevus palju juurde.

Ojari: Mõned asjaajamise erijooned löövad välja küll, näiteks, kui pikalt või tseremoniaalselt kusagil maal on harjutud asju ajama, aga üldiselt hinnatakse juhatuses tõhusust, kohtutakse harva ja siis on palju küsimusi vaja lahendada.

Lobjakas: Vaja on väga toredaid, vastustundlikke ja häid inimesi ja asjad saavad tehtud.

Kui sirvin teie organisatsioonide veebisaite ja avan juhatuse nimekirja, siis näen, et suurem osa liikmeid on naised. Siit tekib kohe tahtmine tuua vestlusse väike võrdõiguslikkuse noot. Mil määral te tunnete, et teete nähtamatut, tasustamata tööd, samal ajal kui mehed on kusagil hästi tasustatud, nähtaval positsioonil?

Ojari: Meil on juhatuses neli meest ja viis naist! Alati võib küsida, kes töö ära teevad ja ma ei eristaks seda siin soo järgi. Erinevus jookseb kultuurruumi pidi. Siin väikses Eestis teevad kõik kõike ja me reageerime väga paindlikult. Mõne suure rahva või asutuse esindaja on harjunud tööülesandeid palju enam hakkima ning mõnikord mõeldakse lihtsalt üle.

Alatalu: ICOMOSis on nüüd esimest korda saavutatud tasakaal. Meil on siiani olnud meestekeskne juhatus. Praegu on meil ajaloo esimene naispresident. Eks nii naiste kui meeste hulgas on neid, kes arvavad, et las keegi teine teeb.

Lobjakas: Pole küsimustki, meie komitee on naiste poole kaldu. ICOMis tervikuna on see aga tasakaalus. Eks muuseumide valdkond olegi naiste poole kaldu.

Ojari: Muuseumi juht võib tõesti olla mees, aga tema alluvad kipuvad olema naised.

Alatalu: ICOMOS oli algusaastatel direktorite ja arvamusliidrite organisatsioon. Aastatega on see kasvanud väga demokraatlikuks ühenduseks, kuhu kuulvad oma valdkonna eri tasandite spetsialistid. COVID-19 harjal on ka ICOMOS muutunud palju kaasavamaks, veebikoosolekutega tekkisid enneolematud võimalused. Me oleme palju panustanud sellesse, et kõik saaksid koosolekutel osaleda ja enam ei saa takistuseks see, et pole raha lennupiletit osta.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht