Väikelinn Viimsi

Oliver Alver, arhitekt

7. ja 8. septembril toimus kaheksandat korda Eesti Arhitektuurikeskuse korraldatav linnafoorum. Linnafoorum on kahepäevane töötuba, kus tegeletakse konkreetse piirkonna linnaliste probleemidega, selle eesmärk on tekitada diskussioon antud kohaga seotud erinevate huvigruppide vahel ning luua kontseptsioon piirkonna arendamiseks. Seekordse linnafoorumi teemaks ja toimumiskohaks oli Viimsi.       

Linnafoorum Viimsis.

Miks? Linnafoorumeid on korraldatud Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres ja Narvas. Ja nüüd äkki Viimsis – kohas, mis kuidagi ei sobi eespool  loetletud nimekirja täiendama. Tegemist on ju vallaga, endise kolhoosikeskuse, nüüdse magalaga. Lähemalt vaadates selgub aga, et Viimsil on Eesti linnadega sarnased linnaehituslikud probleemid ning ka siin on vaja häid ideid ja kogenud arhitekte, kes kujundaksid kohast koha ja keskusest keskuse. Viimastel aastatel on nii mõneski omavalitsuses avastatud avaliku ruumi väärtus. Nii on Tallinnas uuenenud Vabaduse väljak ja Harju  tänava haljasala, Rakvere linnas keskväljak ja promenaad, siia juurde kuuluvad ka erasektori rajatud avalikud hooned, Haapsalu ja Pärnu rannapromenaad jne. Need on vaid jõulisemad näited omavalitsuste „koha”-loomisest avaliku ruumi kaudu. Samasugune „koha” loomine seisab ees ka Viimsil.       

Viimsi identiteet       

Ehkki foorumi eesmärk oli konkreetse keskuse ruumi loomine ja kujundamine, jõuti töötoas ikka ja jälle tagasi üldise arutelu juurde – mis on Viimsi? Viimsi linnafoorumi põhieesmärk,  vähemalt mulle tundus see nii, oli asustuse tuiksoone kujundamine. Küsimus oli: kuidas planeerida monofunktsionaalselt arenenud omavalitsusele mõnus, mitmekesiseid teenuseid pakkuv kontsentreeritud keskus? See on tegelikult selgelt planeeringuline ülesanne, mille lahendustulemuseks on arhitektuurne visioon tuleviku linnaruumist. Kuid enne planeerimist on vaja lahti rääkida mitmed piirkonnaga seotud probleemid.       

Mis see Viimsi ikkagi on? 

Tegu on seni vastamata küsimusega, kuid see on just hea, et Viimsi identiteet on veel lahtine, et ei ole kivistunud seoseid magalarajoonide või endiste kolhoosikeskustega. Siin on  vaidlused märksa laiapõhjalisemad ja otsivamad. On neid, kes näevad Viimsis küla, on neid, kes vana lagunevat kolhoosikeskust, mõne inimese jaoks on siin tegu Lasnamäe-sarnase magalaga. Kõigil neil on mingil määral õigus, kuid ükski määratlus ei anna sellest kohast tervikpilti. Kindlasti ei kanna tänane Viimsi endas ka linna identiteeti, mis oleks võrreldav Keila, Rapla või Paldiskiga. Linnalise keskkonna juured on selleks veel liiga pinnapealsed ja areng  poolel teel.     

Kes siin elavad?

Viimsis võib eristada kolme eri ajajärgul siia saabunud elanike gruppi. Esiteks kunagised  kalurikülade asukad, nn põlisviimsilased, kes on siin elanud põlvkonniti ja mäletavad Viimsit veel ajast, kui see koosnes iseseisvatest küladest. See grupp sai Viimsis maareformiga tagasi maid: põlde ja metsi. Teine suur osa on need, kes tulid valda koos kolhoosi ja sovhoosi tekkega. neile lisanduvad veel nõukaaegsete suvilakooperatiivide omanikud, kes on aastakümnetega Viimsis juurdunud ja siia paikselt elama asunud. 

Viimane, kõige suurem rühm on nn krooni aja sisserändajad, keda on kõvasti üle poole elanikest. Valdavalt kuuluvad nad Eesti ühiskonna edukamate ja aktiivsemate elanike hulka. Neil on vahendeid osta eramukrunte, rajada uusi maju, soetada mitmeid autosid jne. Nad on inimesed, kes käivad kesklinna kontorites tööl ja tõstavad Viimsi enim ettevõtteid registreerinud omavalitsuste hulka. See on see klass, kes kujundab Viimsi tänase  eramaja- ja autokeskse näo. Need inimesed on valdavalt tulnud siia mereäärse elamukrundi pärast ning annavad nüüd Viimsile Tallinna magala identiteedi. Valla üks olulisemaid ülesandeid on selle viimase sisserännanute grupi sotsiaalne kaasamine ja sidumine kohalikega.       

Milline on Viimsi ülesehitus?

Viimsi on üsna omapärase struktuuriga, mis erineb tuntavalt Eesti väikelinnade omast. Esiteks on tegemist poolsaarel asuva asumiga. Kui laevateed ja futuristlik tunnel Helsingisse välja arvata, siis suunduvad ainsad ühendusteed muu maailmaga Viimsist lõunasse; üsna ainulaadne olukord Eesti omavalitsuste hulgas. Seega ei kasva inimeste hulk mitte asustuse keskel, nagu tavaliselt asumite puhul, vaid lõunaservas  Haabneeme ja Viimsi asulas. Nende asulate asustustihedust tõstab veel Viimsi tihe seotus Tallinnaga, piki rannikut jookseb tugev ühendustee. See on koht, mis on avalikkuse tähelepanu köitnud kõigile mõistetava linnaehitusliku probleemiga – autoummikutega. Teine omapära on see, et Viimsi pereelamurajoonid ei asetse mitte ümber keskuse, vaid on välja venitatud piki rannikut. Vanad mereäärsed kalurikülad on siin tänase päevani  üks olulisemaid asustusstruktuuri kujundajaid. Viimsi on hinnatud mere ja metsa vahel paiknev elukeskkond, kuid väljavenitatuse tõttu ei ole see nii ratta- ja jalakäijasõbralik paik kui näiteks enamik Eesti väikelinnu, kus kaugus keskuse ja elamurajoonide vahel on korda kolm väiksem. Viimsilase elu sõltub seega palju autotranspordist. Kolmas tugev tegur poolsaarel on kaks kõrvuti paiknevat nõukaaegset keskust, mille  omavaheline seotus on väga peen ja delikaatne teema. Selgelt suurem on endine S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi keskus, mis ehitati aastakümnete eest Haabneeme küla kõrvale põllule. Teine, Pirita lillekasvatussovhoosi keskus on rajatud Viimsi mõisahoonest läände, klindi peale. Need kaks moodustavad piirkonnas tihedama urbaniseerunud keskuse, kuhu on viimase kümne aasta jooksul lisandunud hulk korterelamuid. Valla tervikpilti vaadates on selge, et endine Kirovi kalurikolhoosi hoonestus paikneb keskuse väljakujundamiseks parimal kohal, valla lõunapiiril, kus elanike tihedus on kõige suurem ja kustkaudu käib suur osa Viimsi autoliiklusest. See on ka paik, kust saavad alguse igapäevased liiklusprobleemid.       

Mida on Viimsile vaja?

Viimsis on jõuliselt arenenud elamuehitus. Seoses elamuehitusega on juurde tulnud tarbijaid, kes ootavad igapäevaseid teenuseid. Vaja on nii avalike teenuste pakkujaid ehk lasteaedu, koole, postkontorit jne kui ka eraettevõtteid ehk kauplusi, panku, juuksuri- ja ilusalonge jms. Muret teeb aga ruumi puudumine. Mitte et vaba ruumi ei oleks, kuid puudus on kvaliteetsest ruumist. Ehkki tarbijaid oleks piisavalt, ei ole teenustel kuhugi tulla. Kuna head keskuseruumi pole, ronivad erasektori  teenused tihti kusagile maantee äärde. Lihtsustatult on Viimsi probleem seega kontsentreeritud teenindava linnakeskuse puudumine. Vaja oleks linnakeskust, kogu piirkonna arengut käivitavat arterit, kus tänu inimeste ja teenuste kontsentratsioonile tekiks sünergia, mis viiks omakorda uute sündmusteni ja tooks seeläbi kaasa ka sotsiaalse kvaliteedi. Uus linnakeskkond peaks ideaalis olema selline, mis sunnib inimest väljaminekuks selga panema  oma paremad riided, kvaliteetne ruum peaks suunama indiviidi kvaliteetselt käituma. Haabneeme keskus on linnaplaneerijatele unikaalne väljakutse, sest siin on nii palju lahtisi otsi, aga ka suur potentsiaal luua uut ja innovaatilist ruumi.     

Viimsi võimalused 

Viimsi ei ole veel sajaprotsendiliselt amerikaniseerunud äärelinn, kus ilma autota ei saa meetritki edasi. Tõsi, iga päevaga liigutakse küll järjest rohkem selles suunas, kuid olukord on veel päris hea. Kogu poolsaare funktsiooniderohke keskus on tegelikult olemas, ehkki seda on raske tunnetada. Kuid ta on olemas! Kui võrrelda Viimsit Eesti linnadega, kus on samapalju elanikke, siis mahub nende aktiivne keskus ära umbes kilomeetrise diameetriga  ringi sisse. Mõnel linnal on see ring ühtepidi lopergune, teistel teistpidi venitatud, aga üldjoontes on tegu sama suure alaga. See on ala, mida 15 000 – 20 000 inimest vajavad ja mille nad suudavad muuta aktiivseks, sest kilomeeter on vahemaa, mida on mugav läbida jalgsi. Haabneeme asula praegusest teenindavast infrastruktuurist paikneb valdav osa kilomeetrise ringi sees: siin on kaks hotelli, kaks ujulat, kaks kaubanduskeskust, haigla, vanadekodu,  kontoripinnad jne. See kontsentreeritud keskus on pärit eesrindliku nõukogude kalurikolhoosi ajast, kui siia loodi tugev ja meeldejääv arhitektuurse karakteriga linnaruum. Siinset arhitektuuri võib pidada üheks paremaks modernistliku arhitektuuri näiteks Eestis, olgu siis sellise arhitektuuriga loodav ruum hea või halb. Viimase kümne aastaga on siia ehitatud sotsiaalseid objekte nagu kaks koolimaja, kaks lasteaeda, spordihoone ja palliplatsid – teenuste  valik, mis teeb nii mõnegi väikelinna kadedaks. Ja distants nende vahel ei ületa paarisadat meetritki. Keskosa suurim puudus on aga see, et ta on peidus ja läbipääsmatu. Meie probleem on, kuidas seda ruumi edasi arendada ning milliste lahendustega muuta see tänapäeva nõuetele vastavaks. Kui võrrelda Viimsis pakutavaid tegevusvõimalusi näiteks Viljandi või Rakvere omadega, siis torkab silma vaid teatri ja kino puudumine. Selliste meelelahutuslike  funktsioonide osas on väga raske, kui mitte võimatu võistelda suurema keskuse Tallinnaga, kus meelelahutus on konkurentsivõimeline. Metropolile nii lähedal meelelahutustööstuse arenemispotentsiaal puudub. Kui Viimsisse meelelahutuslikke kohti rajada, siis tuleb seda teha teistel eesmärkidel kui pelgalt kohalike elanike teenindamine. Eesmärgiks peaks olema meelelahutusürituse pakkumine kogu Tallinna regioonile või isegi kogu Eestile.       

Mida võiks Viimsi väljapoole pakkuda?

Üks kindlamini arenevaid ideid on luua Viimsist Tallinna rekreatsiooni ja vaba aja veetmise koht. Siin on suured rohelised massiivid, koos laululava ümbruse ja Pirita kloostrimetsaga oleks võimalik moodustada Tallinna külje alla terviklik rekreatsioonivõrgustik. See võiks olla midagi, mis pakuks täiendust Nõmme ja Harku raba terviseradadele. Vaba aja veetmise  kohana toimib juba täna Viimsis muuseumide võrgustik, mis on laienenud ka saartele. See struktuur pakub mitmekesist nädalavahetuse veetmise võimalust. Kuid lisaks võiks tulla Viimsisse näiteks hipodroom, messikeskus, rahvusvahelise mastaabiga teaduskeskus jne. Miks mitte sobitada siia ka uus ooperiteater? Haabneeme asula võiks olla oluline keskus mitte ainult Viimsilaste jaoks vaid ka Merivälja ja Mähe inimestele.     

Mõte nr 1 

Linnafoorumil tuli seitsme arengupunkti seas välja konkreetne idee muuta administratiivselt Viimsi vald linnaks. Aitab pea liiva all istumisest, asju tuleb nimetada õigete nimedega! See oleks sümboolse tähendusega muudatus, mis teisendaks aga ühiskonna mõtlemist sellest kohast. Viimsil on olemas üks olulisemaid arengumootoreid – noored hakkajad inimesed. See on suurim kapital, mis saab ühel omavalitsusel olla, ja sellele toetudes on võimalik  rajada uus ja parem ruumiline ja sotsiaalne elukeskkond. Siin on võimalus teha midagi silmapaistvat!