Veel üks late

Kuidas me tulevikus elama hakkame? Või õigemini – kas üldse?

ANNA-LIISA UNT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tulevikusuundade ennustamisest pole usaldusväärsel määral kasu, sest kõike, mis ees seisab, mõjutab paljude terviku osakeste seos. Juhuste ja ettemääratuste lototron paneb neist kokku lõpmatu kombinatsiooni potentsiaalseid võimalusi. Neid võib ette kujutada ja üksteisega võistlevaid stsenaariume läbi mängida. Nagu õppustel. Mida rohkem neid on, seda sitkemaks ja treenitumaks võib saada. Ühte või teist pole mõistlik ülejäänute hulgast esile upitada, sest just paljude võimaluste kõrvutamine annab eelseisvast kõige selgema ettekujutuse. Kurmo Konsa on võrdlemise eelised välja toonud järgnevalt: „Täpsest ennustamisest ei taha enam keegi midagi kuulda. Ennemini luuakse eri stsenaariumide ja võimalike tulevikuvisioonidega võimalusi uute arusaamade kujunemiseks.“1 Tähendab, ennustamine ei jää küll üleni tänamatuks tegevuseks, aga see pole kuigi tõhus. Hasso Krull on rõhutanud, et tänasest punktist visandatud vaade tulevikule on lihtsalt natuke paremaks muudetud olevik.2 See ei ole ikkagi päriselt tulevik.

Siiski on meil kasutada kimp mõistuspäraseid, pigem pessimistlikke teaduslikke fakte – rahvastiku kasv üle kriitilise piiri, kliimakatastroof, arutu tarbimine jne –, mille silmas pidamisega muuta inimese edasi eksisteerimine Maal võimalikumaks ja paremaks. See, et paljud asjad on tuksis ning õige tee on justnagu käest kaotatud, loob eelduse tee uuesti üles otsimiseks.

Teadmistele ja nende põhjal tehtud järeldustele toetudes ei ole keeruline mõista inimtegevuse laastavat mõju kliimale ja Maa seisukorrale ega seda, mis täpselt läks või on minemas valesti ja mida sellest õppida. Iga vale liigutus on ühes teiste vigadega pigem kumulatiivne, aga sama mõjuga on ka mõtestatud vigade parandus.

On tõsi, et heaks äraolemiseks on tarvis natuke priisata, aga siin-seal on ambitsiooniga liiale mindud. Kliimakriisi mõjude leevendamiseks peavad tootmine ja tarbimine olema napid ja kompaktsed ning kasutama ressursse täpselt ja otstarbekalt – et võimalikult paljudele jätkuks nii asju kui ka puhast vaba ruumi. Inimtegevusega kaasnev käib tahes-tahtmata looduse arvelt, teisiti ei saa. Ehitatud keskkonna eest tagasi tõmbama sunnitud rohelistes väärtustes tuleb märgata, hinnata ja toetada elementide summast suuremat pealisülesannet. Üha napimatesse raamidesse surutud roheluse roll ei ole ainult iseendaga hakkama saada, vaid puhastada ja jahutada õhku, infiltreerida vihmavett, hallata salasuhteid mikroobidega, olla tooraine, elupaik ja vaatamisväärsus. Looduslik element ei ole ühe konkreetse koha dekoratsioon või lihtsalt roheruum, vaid see peab süsteemselt toimima.

Ei ehitatud keskkonna ega seda tasakaalustavate roheliste väärtuste headus ei seisne lihtsalt nende suuruses, vaid läbimõelduses. Kõik, mida ette võtta, peab olema hoolikalt läbi kaalutud, ning see, mis loodud või muudetud, peab suutma oludega kohaneda ja kandma korraga paljusid ülesandeid. Loomaökoloog Tuul Sepp on selle sõnastanud nii: „Mõistes, et kodutunne ja nišiloome võib seisneda kvaliteedis, mitte kvantiteedis, koonduvad inimesed linnadesse ja asulatesse, inimliigi sipelgapesadesse, jättes suurema osa maakera pinnast looduslikele elupaikadele. Rakendades üha paremaid teaduslikke teadmisi, muudame põllumajanduse ja loodusressursside kasutamise tõhusamaks, mõistes samal ajal hukka instinkti tarbida üha rohkem ja rohkem. Ka selle stsenaariumi eeldused on täiesti olemas, ja seda toetab inimliigi võime seada ühiseid eesmärke ning akumuleerida üle põlvkondade teaduslikke teadmisi ja oskusi.“3 Ideaalis.

Teadmiste rakendamine oleks tulemuslik, kui kõik arvaksid ühtmoodi ja toimiksid ühise eesmärgi nimel, aga see ei ole see võimalik. Maailma kõige vaesem ja kõige arvukam osa elanikkonnast vaevalt et teab, et ta on probleem. Maailma kõige jõukam osa elanikkonnast teab, et ta on probleem, aga ei muuda midagi. Ma ei usu aeg-ajalt isegi, et inimese ellu jäämiseks on mõtet kuidagi pingutada. Pole vahet, kas oleme olemas või ei ole, see ei muuda mitte midagi. Maakera võib ju hukkuda – miks ta ei või? Kõhe on lihtsalt see, et kaotame mängu iseendale.

Kumb siis: kas päästa või edasi pidutseda? Pakun, et võiks parajas tempos pidutseda, sest kõiki ei saa nagunii ühte paati: keda piirab usk, keda rumalus, kes tuleb hädavaevu iseenda olmegagi toime. Pidutsedes jätkan ilmselt ikka prügi sortimist, käin jala, elan kompaktsel energiasäästlikul elamispinnal, ei raiska toitu. See annab nagu indulgentsi või mingi õigustuse seda kaunist verejooksu huviga pealt vaadata.

1 Kurmo Konsa, Tulevik on määramatu, aga kuidas seda ikkagi ette näha? – Sirp 12. III 2021.

2 Hasso Krull, Imelihtne tulevik. – Postimees 13. II 2019.

3 Tuul Sepp, Kodu evolutsioon. – Majad, mida me vajame. Näitusekataloog. Arhitektuurimuuseum 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht