Veelkord nn võimuvõitlusest arhitektuuririndel

Karin Hallas-Murula

Eesti Arhitektide Liidu vestlusringis („Võimuvõitlus arhitektuurimaastikul”, Sirp 7. 2011) heidetakse arhitektuurimuuseumile ette koostöö puudumist arhitektide liiduga. „Muuseumiga sisulist koostööd teha pole õnnestunud, selleks puudus selle juhil igasugune tahe,” ütleb Ülar Mark. Ja valetab. Sest pole võimalik, et ta ei tea, et arhitektuurimuuseum pole kunagi tagasi lükanud mitte  ühtegi arhitektide liidu näitust. Alles 2010. aastal toimus Europan, nagu on toimunud ka kõik varasemad Europani näitused, oli EALi suur „Buum/ Ruumi” näitus, enne seda „Väike” jt. Vahetult enne direktori ametikoha konkurssi kinnitasin veel kord üle Eesti Arhitektide Liidu 90. aastapäeva näituse toimumise soolalaos 2011. aastal. Vähe sellest, muuseum osales ka ise EALi näituse ideede konkursil. EALiga käisid läbirääkimised loomeliitude ühispeoks soolalaos, mille liit lõpuks ära jättis.  Sügisel võtsin muuseumis vastu arhitektide liidu kõrged UIA külalised, polnud mingit probleemi. Kõik see on siis „igasugune tahte puudumine koostööks”. Ära on jäänud vaid üks Peeter Pere ja Urmas Muru näitus, mida muuseum kaks aastat püüdlikult ühest plaanist teise tõstis, aga mida arhitektid lõpuks ei saanudki tehtud. Nüüd räägib ka seesama Pere koostöövalmiduse puudumisest ja muuseumi „üksinda lumes sumpamisest”?

Muuseumil on olnud sadu koostööpartnereid nii Eestis kui laias maailmas, aga et EAL ise end muuseumist pidevalt distantseeris, siis tundub neile, et muuseum toimetas üksi nurgas – see väide tõestab väga ilmekalt, et liidu juhtkonnas nähakse ainult oma naba ja üldse ei tajuta seda,  mis tegelikult ümberringi toimub. Ülalöeldu kontekstis on uue direktori tõotus alustada koostööd arhitektidega sissemurdmine täiesti lahtisest uksest, sest koostööd arhitektidega on muuseumis tehtud kogu aeg, sealhulgas ka arhitektide liiduga.     

Tegelik põhjus on ju muus: arhitektide liidu väheses kriitikataluvuses (mingit diskussiooni ei teki, sest kõike võetakse isiklikult) ning siiski ka soovis soolalaos ruume saada. Just see viimane on olnud põhjus, miks terve rida EALi esimehi (mitte kõik) on muuseumi suhtes tõrjuva hoiaku võtnud. Saan enamiku arhitektidega täiesti normaalselt läbi, aga probleemid on tekkinud kohe,  kui mõnest saab EALi esimees. Nii juhtus see Margit Mutsoga, nii oli nüüd ka eriti drastilisel moel muundunud endise peresõbra Peeter Perega. Ametnikuks saades on nad paratamatult silmitsi liidu igavese probleemi – oma maja puudumisega ja jälle volksavad neelud arhitektuurimuuseumi kui „lihtsa saagi” suunas, kui ainult seda direktorit ees ei oleks! Juba Kalle Vellevoog käis soolalaos mõõtmas, kuidas muuseumi raamatukogu seinaga kaheks poolitada, et EALi eestseisuse laud  ära mahuks. „Ega rohkem polekski vaja kui 60 m2, ikka väga piinlik on väliskülalistega Laial tänaval mööda kitsast koridori käia,” kirjutas esimees Margit Mutso mulle eelmiste valimiste ajal ning jõudis juba soolalao näitusesaali tükeldamise eskiisigi ära tellida, enne kui mind „uudisest” teavitada märkas. Kuna arhitektid pahatihti peavad ennast seadusteüleseks (mida on sageli näha arhitektuurikonkurssidel, kus žürii tõstab esikohale konkursitingimusi rikkuva töö), siis polegi neile  kohale jõudnud, et riigimuuseumil pole võimalik ei tasuta ega soodsalt ruume üürida ilma et seadust rikutaks. Avalik rendikonkurss aga tähendab sedasama turuhinda, millega saaks kontoriruume igalt poolt mujalt: miks siis peaks näitusesaalist tüki lõikama?         

Koostööst arhitektuurikeskusega: Ülar Mark pole mitte kordagi muuseumi poole pöördunud, et soolalaos välkloengut või näitust korraldada. Kellel siis on tegelikult koostöötahe puudunud? Aiman ka põhjust, miks ta seda ei teinud: mõni oleks äkki arvanud, et kui üritus toimub soolalaos, siis äkki ongi hoopis muuseumi ja mitte  arhitektuurikeskuse korraldatud. Muuseumides toimuvaid üritusi seostatakse loogiliselt maja valdajaga ja seepärast peavad kõik muuseumid väga rangelt valima, mida majja lasta ja mida mitte. Soolaladu on oma hea imago eest seisnud: meil pole toimunud ühtki parteikongressi, pesumessi ega vene pulma, ehkki sellistega oleks võinud palju teenida.       

„Jah me tahame promoda hea professionaalse arhitektuuri tellimist Eestist ja toetada Eesti arhitektuuri eksporti väljapoole,” tunnistab Ülar Mark. Siin ta ongi, see põhimõtteline vahe arhitektuurikeskuse  ja arhitektuurimuuseumi vahel. Küsimus ei ole ju üldse selles, et üks teeb näitusi vanast arhitektuurist (mis on ka vale, muuseum on teinud väga palju uue arhitektuuri näitusi) ja teine meie kaasaja omast, vaid selles, et muuseum ei saa muutuda reklaamikontoriks, kust iga arhitekt soovi korral personaalnäituse tellib. Muuseum esindab avalikkust ja peab protsesse nägema laiemalt kui tegevarhitektid, kellele turul läbimurdmine on eluküsimus. Oma näituseplaane  ei pea arhitektuurimuuseum arhitektide liiduga kooskõlastama, nagu ka kunstimuuseum ei kooskõlasta oma plaane kunstnike liiduga. See ei ole „omaette müttamine”, vaid sõltumatus, mis ilmselt ikka väga häirinud on, kui veel tagantjärelegi hurjutatakse.   

Jätsin järeltulijale sahtlisse muuseumide tähtsaima dokumendi: rahvusvahelise muuseumide eetikakoodeksi. Eetikareeglid on muuseumides kõrgemad kui mujal, arhitektidel pole sellest kahjuks aimugi. Kordame siis üle: eetikakoodeks keelab muuseume muutumast mis tahes partei või kildkonna ideoloogiliseks suuvoodriks (mis oleks eriti hukutav näiteks ajaloomuuseumide puhul). Muuseum ei saa teha arhitektidele reklaamnäitusi  tööturul läbilöömiseks, mis aga on arhitektuurikeskuse ja liidu otsene eesmärk. Kui nüüd hakatakse soolalaos vaheldumisi tegema muuseumi näitusi ja büroode turundust, siis lähevad asjad lootusetult sassi – ja kaotajaks on muuseum. Eesti publik tunneb eksimatult ära, kui talle midagi pähe üritatakse määrida, ja lihtsalt ei tule enam. Keegi ei lähe ju kinno selleks, et seal ainult reklaami vaadata. 

Vestlusringis öeldi välja see, mida oletasingi: Eesti Arhitektide Liidu roll minu ametist kõrvaldamisel oli suur. Ent muuseumi direktori valimise kriteerium ei olnud EALi esimeestega läbisaamine, olid teised tingimused. Riigihanke puhul tähendab kriteeriumide muutmine otsustusprotsessi käigus üsna kindlalt otsuse tühistamist. Arhitektuurikonkursside puhul pole kohtusseminek tavaks, millest  on tegelikult kahju, sest iga pretsedent hoidnuks ära järgmise. Kui ikka on tingimused seatud, siis tuleb neid ka järgida ja mitte tõsta pjedestaalile seda, kes erineb teistest sellega, et tingimusi rikub. Ka kollektiivsete ja suletud uste taga tehtud emotsionaalsete otsuste eest tuleb vastutada.