Viljandi rubiin

Kristina Libe: „On tähtis, et noored tunneksid end ühiskonna osana, et neil oleks oma avalik ruum ning nad saaksid selle loomisse panustada.“

MERLE KARRO-KALBERG

Rubiini plats on Viljandi linnaruumi eksperiment eesmärgiga elavdada vanalinna ning rajada tühjalt seisvale platsile kokkusaamiskoht nii suurele kui väiksele linlasele ja ka Viljandi külastajale. Rubiini plats asub vanalinnas peamiste tänavate ristumiskohas, kunagi kavandati sinna keskväljakut. Pärast Rubiini kino lammutamist ligi 15 aastat tagasi pole see paik kasutust leidnud, kuigi arendusplaane on olnud. Esimesed sammud astuti eelmisel aastal eelarvamusfestivalil, mil sinna pandi üles ajutised väikevormid. Nüüd otsitakse püsivamat lahendust. Ruumieksperimendi eesotsas on MTÜ Linnaelu koos Viljandi avatud noortetoa noorte ja maaülikooli maastikuarhitektuuri üliõpilastega, et koosloomes jõuda parima lahenduseni.

Kuidas üks koht rahva kokku toob ja mis Rubiini platsist saada võib? Sellest räägib lähemalt MTÜ Linnaelu liige, viljandlane Kristina Libe.

Miks on vaja just Rubiini platsile uus hingamine anda?

See plats jääb kooliteede ristumiskohta, paljud kõnnivad sealt iga päev läbi. Juba jupp aega on õhus olnud ka küsimus, kus on linnaruumis noorte koht, milline on noortele sobilik noortepärane paik. Ruumi aktiveerimiseks pole alati vaja atraktsioone, piisab ka kohast, kus saab lihtsalt olla. Noored tahavad, et see poleks nurgatagune paik, vaid keset melu.

Mida eelmise aasta ajutine lahendus Viljandile andis?

Kõige olulisem on see, et linlased panid platsi tähele ja seda kasutati. See anonüümne ruum oli seisnud läbikäigukohana tühjalt. Eelmise aasta ettevõtmine tegi platsi nähtavaks.

Vanalinnas on paljudel majadel küll hooviala, mis tihti on väike ning autosid täis, kuid pole õueruumi. Rubiini plats kujunes vanalinna elanike ühiseks tagaaiaks, kus aega veedetakse. Eelmisel aastal püüdsime lihtsate vahenditega luua peatuspaigaks õdusamat ruumi. Väikevormid jätsid palju vabadust loovusele, ruumi sai enda järgi kohandada, kasutada seda nii, nagu parasjagu tahtmist oli. Ruumielemendid andsid võimaluse paigale jääda, peletasid eemale autod ning ühtäkki sai ajutisest parklast turvaline õu, kus võis lapsel käest lahti lasta ja sõpradega kohtuda. Linna melu võikski siia rohkem ulatuda, sest majade esimese korruse äripinnad soodustavad aktiivse tänavafrondi tekkimist. Kohvikuid ja ärisid on ja võiks olla rohkemgi. Loodame, et aktiivne plats tõmbab elu vanalinnas paremini käima. Kui meie plaan õnnestub, ehk otsivad ettevõtjad kunagi koostatud plaanid sahtlist välja ja hakatakse ka vanalinna suhtuma kui väärtuslikku elukeskkonda ning arendamist väärt alasse.

Kristina Libe juhib Rubiini platsi ruumieksperimenti ning loodab, et ehk hakatakse nüüd ka vanalinna suhtuma kui väärtuslikku elukeskkonda ning arendamist väärt alasse.

Erakogu

Korraldasid hiljuti töötoa, kus kogusite kokku paljude noorte ja vanemate linlaste mõtted ning maastiku­arhitektid aitasid need eskiisprojektiks vormida. Mis sellest töötoast kõlama jäi?

Kõige suuremat rõõmu valmistab see, et kokku said maastikuarhitektuuri tudengid ja Viljandi noored. Võib öelda, et noored disainisid koos noortega noortele. Neid juhendasid maastikuarhitektid Edgar Kaare ja Anna Maria Järvsalu.

See ei ole ainult kogukonnaalgatus, võrdne partner ja osaline on ka linnavalitsus. Linn andis oma sisendi ja nõudmised, millega arvestasime algusest peale. Katsetasime uut osalusviisi ja saime kogemuse, kuidas luua linnavalitsuse, ekspertide ja elanike koostöös väiksemaid avalikke ruume.

Tihti rajatakse linnades monofunktsionaalseid alasid – mänguväljakul on tore lastel, aga mitte nii tore nende vanematel. Kui keskkond on kohane nii lastele kui ka täiskasvanule, kes saab lugeda raamatut, juua tassi kohvi, siis on kõigil toredam.

Enamasti kavandavad noortele avaliku ruumi täiseas spetsialistid. Tihti ei pruugi tulemus üldse noorte vajadusele vastata. Mida noored avalikus ruumis tegelikult teha tahavad?

Kui öeldakse „noor“, siis liigub mõte ikka sinna teismelise poole. Rubiini platsi õppe- ja arendusprojektis osalevad eelkõige 18–26aastased noored. Kui noored on gümnaasiumi lõpetanud, huviringidest välja kasvanud ja täiskasvanuellu astunud, siis neil polegi kohtumisteks enam muud paika kui kohvik või kõrts. Võimalusi peaks siiski veel olema. Ka avalikus ruumis.

See on tõsi, et täiskasvanu loodud ruumid kipuvad olema väga funktsionaalsed. Näiteks tahetakse noorteparkidesse pumptrack’e, kuid see on väga ühekülgne, mõeldud vaid neile, kes armastavad ekstreemsporti. Rääkimata, et see ala on väga poistekeskne.

Tüdrukud vajavad hoopiski vastu­pidise suunitlusega ruume. Mitte kärarikkaid sportimise ja enda proovile panemise paiku, vaid olemise ruumi, jutustamise kohta, kus on turvaline, meeldiv ja ilus, et sõpradega lihtsalt kokku saada. Mängud pole esikohal, kuigi nende olemas­olu on lisaväärtus.

Loomulikult oleme mõelnud ka väike­lastele ja nende vanematele. Selleks et lapsel oleks midagi teha, kuni vanem jäätist sööb või sõbraga vestleb, on platsile kavandatud keksumäng ja eelmisest aastast jääb alles liiklusrada. Klassikalist mänguväljakut ei tule, laps peab natuke mõtlema ja fantaseerima, mida platsil teha, mängu pole talle ette organiseeritud. Looduslikud elemendid toetavad seda mõtteviisi.

Peale platsi kavandamise ja kujundamise on projekti osa ka vaatlused: kes ja kuidas platsi ja selle elemente kasutab. See on vajalik, et teaksime järgnevatel aastatel disainis korrektuure teha ja lahendust edasi arendada.

Noorte käest tuleb osata küsida. Otsene küsimus „mis siin olla võiks?“ annab tihti ettearvatavaid vastuseid. Millised olid sinu eeskujud kaasamis­protsessi ülesehitamisel?

Pean tunnistama, et eeskujusid mul polnud ja leiutamist on omajagu. Pundis olid maastikuarhitektuuri tudengid, Viljandi noored ja kunstikooli noored, neilt tuli üllatavalt värskeid ideid. Kuidas nad pärast seal ruumis käituvad ja mida teevad, on edasise töö lahendada. Laseme noortel kogeda ja uurida, ruumikogemusi reflekteerida.

Tutvustasite õppeprojekti tulemusi ka linlastele. Kuidas pakutud lahendused vastu võeti?

Kõik on ühel nõul, et platsil võiks olla rohkem melu. Ka vanemad naised, kes arutelul osalesid, tõid välja, et nad tahaksid platsil näha rohkem inimesi, tulla kokku ja õues olemist nautida. Platsil peaks olema istumiskohti, varju ja rohelust, et saaks vaadata elu enda ümber. Nagu Itaalia piazza’l. Linlaste ettepanekud ei erinenud palju sellest, mida tudengid ja noored välja pakkusid. Sooviti ka näiteks joogiveekraani, et saaks olla midagi ostmata.

Ei saa ju öelda, et sellist kohta, kus istuda ja olla, Viljandis pole. Alles hiljuti uuendati EV 100 „Hea avalik ruum“ raames Tartu maanteed ja Vabaduse platsi. Mis seal siis puudu jääb?

Häid ja õdusaid kohti istumiseks ja kokku­saamiseks pole kaugeltki piisavalt. Viljandi Vabaduse plats meenutab Tallinna Vabaduse väljakut: see on pidupäevaruum, kus peetakse paraade ja tullakse kokku suurüritusteks.

See pole argipäevane kohtumispaik. Kuigi Vabaduse plats asub peatänava ääres, pole sinna iga päev asja. Peale paari toreda kohviku pole väljakut toetavat hoonestust ja asutusi, mis elu käima tõmbaksid. Mina eelistan kohti, mis on vähem ranged ja kus keskkond soosib pikemat viibimist, kus on võimalus varjuda päikse, tuule, automüra eest, süüa, juua jne.

Kui püsivat muutust te Rubiini platsile kavandate?

See on ajutine, kuni viis aastat. On elemente, mida saab muuta ja ära viia, kuid on ka elemente, mida on otstarbekas hoida platsil kauem. Lahendust kohandatakse vastavalt korjatud tagasisidele. Kui miski ei toimi, on ebamugav või lõhutakse, siis tehakse ka muudatused.

Linna rahalised võimalused on praegu kasinad ning ala püsivaks ümberehituseks pole võimalusi. Võib-olla selgub, et suurt ja püsivat lahendust polegi vaja, piisab väiksemast sekkumisest. Teisalt saame nende mõne aasta jooksul koguda ka infot. Kui kunagi peaks Rubiini plats kapitaalselt ümber ehitatama, siis teame täpselt, mida ja kuidas teha.

Mis saab edasi?

Eelprojekt on valmis ja ootab linna­valitsuse heakskiitu. Sel suvel peaks juba üht-teist platsil valmima, võimaluse korral noortemaleva abiga. Kultuuriakadeemia tudengitest ja vabatahtlikest saab kokku ehitusmeeskond. Eri etappides on saanud ja saavad ka edaspidi kokku mitmed osalised.

Kui palju on tulnud osalejaid tiku­tulega otsida või tagant utsitada?

Eks seda on ka olnud. Noortel on olnud ju tihe aasta, natuke on ikka hirm suure töö ees ja pole väga palju kogemusi ka. Siin ongi vaja kogenumate ja juhendajate tuge. Püüame nii teha, et hirme oleks vähem ning osalemine jõukohane, lõbus, tore ja õpetlik.

Tuleb näidata, et noort oodatakse ja ka väikest panust hinnatakse kõrgelt, pole vaja terve suvi rügada. Tihti ei suuda noored uskuda, et kellelegi läheb tõesti korda, mis nad arvavad ja teevad, et nad ongi oodatud looma ja tegutsema.

Selline arvamus teeb küll väga kurvaks … ja näitab kätte, kuidas ühiskond noortesse suhtub …

See on tõesti väga kurb. Noortel on palju pakkuda, kui vaid tuntakse huvi, kuidas neil läheb ning kuulatakse, mis nad ütlevad. On tähtis, et noored tunneksid end ühiskonna osana, et neil oleks oma ruum ning nad saaksid selle loomisse ka panustada. Noori ei tohi lükata kuhugi äärealale ja neisse ei suhtuda nii, et nad on keegi, kel on pidevalt probleemid või kes ise on probleem.

Kuidas koostöö linnavalitsusega sujus?

Alguses kõheldi, et kuidas asju ajada, kui pole juhendit, raamistikku, regulatsioone jne. Lõpuks siiski kõik lahenes ja nõustuti eksperimenteerima, kuidas kõik osalised oleksid kujundusprotsessis algusest peale. Näiteks linnavalituse poolt tulid meeskonda linnakunstnik, haljastus­spetsialist ja linnahoolduse juht. Koostöö on olnud väga tore ja konstruktiivne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht