Don Merilo ja Dulcinea

Riigikaitse infooperatsioon tapab õnnestumise korral nii majandusarengu kui ka elektrivarustuse.

KAAREL TARAND

Olgu meie vastu kas või tuhat tuulikut, meie radarit nad ei võida, võiks Heinrich Rosenthali kunagi Eesti lipu sünni juures öeldut parafraseerides kokku võtta kaitseväe juhataja Andrus Merilo arusaama Eesti sõjalise julgeoleku ja majandusarengu lepitamatust vastuolust. Mõlemat head korraga ei saa ja kui kord valima peab, siis ei ole kindralite meelest enam midagi arutada: küsitlused ju näitavat, et Eesti elanike kaitsetahe on võimas ning igale uuele ettepanekule riigikaitseliste koormiste suurendamiseks järgnevad tormilised kiiduavaldused. Ilma elektrita on rahvas valmis elama mitu päeva (paljudel tulebki seda ka igal aastal ette), ilma radarisilmse sõjalise julgeolekuta aga mitte sekunditki.

Kindralitel pole ka kohustust ja vajadust majandusarengule mõelda, sest nende raha ei tule ju maksustatavast majandusest, vaid nagu naisel juudi anekdoodis kapist ehk eelarvest, kuhu valitsus paneb seda piisavalt, kui kära teha ja nõudmisi esitada. Selles plaanis võib viimaste aastate ja eriti tänavust riigieelarve kujunemist vaadates öelda, et Eesti on jõudnud hiiliva ja varjatud tavaõigusliku sõjalise diktatuurini. Riigieelarve ja eelarvestrateegia koostamise lähtekohaks on kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne, mis täidetakse 100%. Kõik muud saavad midagi, kui juhtumisi üle jääb. Näiliselt kehtib põhiseadus ja tsiviilvõimu harude otsustusvabadus, kuid selle näilisuse all tegelikult kaitseväe arvutus ja ettekirjutus. Eriti kauniks teeb illusiooni see, et tegevväe mundrimehed ei peagi Toompeal ise kohta sisse võtma. Piisab sellest, kui parlamendis on kena ja aina uute parteistunud eruohvitseridega täienev areopaag, mis hoolitseb selle eest, et riigikaitse on rahajagamisel alati primaarne. Ei pea ka vana Kalevi hauda Arese künkaks ümber nimetama, ehkki tegevuse poolest juba võiks.

Viimasel paaril aastal on Eesti tsiviilvõim püüdnud taastuvenergia tootmist käivitada ja kiirendada, kahandada mahajäämust naabritest. Optimistlikumates arengudokumentides seisab kirjas lootus, et juba aastal 2030 võiks Eestis taastuvenergiat toota võrdses mahus elektrienergia kogutarbimisega. Eesmärk on kindlustada tulevikus äri- ja eratarbijatele stabiilne ja praegusest odavam elektri lõpphind, mille tõttu tuleksid Eestisse lisaks energiasektorisse paigutatavatele miljarditele ka energiamahuka tööstuse suurinvesteeringud, töökohad, majanduse ja heaolu kasv. Töö on käinud, tuuleparkidele sobivad merealad välja vaadatud ja planeeritud, toetusskeemidki enam-vähem läbi mõeldud, enampakkumised korraldatud. Ollakse investeerimisotsuste ootel.

Kaitseväe juhataja ja talle kaasakiitjate hoolimatul rünnakul taastuvenergeetika vastu ja muude asjaosaliste leigel, kui mitte olematul reaktsioonil sellele võib seega olla miljarditesse ulatuv hind. „Täna julgen väita, et nendesse kohtadesse, kus see mõjutab otsustavalt meie teadlikkust vastase tegevustest eri domeenides, siis sinna neid tuuleparke ikkagi ei tule,“ teatas kaitseväe juhataja. Kaitseminister Hanno Pevkuri vastus oli ebamäärane, et praegu ei pea signaalluure vajaduste tõttu tuuleparke (mida pole ehitama hakatudki) seisma panema: „Ma ei ütle, et peab ei ütlema.“ Potentsiaalsed investorid-arendajad ja nende konsultandid jälgivad seda mõttevahetust kindlasti suure tähelepanuga ning pigem hakkavad raha paigutamiseks Eesti turu asemel mujal ringi vaatama, sest poliitilises mõtlemises ei paista kuskilt investeerimiskindlust andvat trendimuutust.

Kellaverest alguse saanud vaidlusel, kas tähtsam on radar või tuulik, on viisteist aastat ajalugu. Vaen on vana ja pidevalt küdenud, mistõttu kaitseväe uus häälekas pealetung tundub küünilise infooperatsioonina, Rootsi valitsuse otsuse kui õnneliku juhuse ärakasutamisena. Nimelt keeldus Rootsi valitsus novembri alguses julgeolekukaalutlusele viidates 13 meretuulepargi arendamiseks loa andmisest. Õige samm, kiitis kindral Merilo. „Kui juba Rootsi kuningriik, kus tõepoolest süsteemid on alati läbi mõeldud ja põhjalikud, niimoodi on otsustanud, siis ilmselgelt selleks oli väga suur vajadus,“ ruttas ka endine kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts ülemere­naabri eeskujuks võtmist väärivat tarkust kinnitama.

Paraku näitavad riigikaitse eestkõnelejad Rootsis toimuvast kas asjatundmatusest või pahatahtlikkusest poolikut pilti, kui sedagi. Rootsi tuuleenergia assotsiatsiooni viimasest kvartaliaruandest nähtub, et Rootsi meretuuleparkide portfellis on eri arengujärgus üle 50 projekti koguvõimsusega ligi sada gigavatti. Valitsus tõmbas pidurit vähem kui kolmandikule neist ja seda Stockholmist lõuna poole jääval rannikualal vastu Kaliningradi oblastit üle mere, mitte aga parimate tuuleoludega Põhjalahel või Taani-poolsel edelarannikul. Mõistagi ei lepi energeetikud valitsuse otsusega vaidluseta.

Teiseks peab silmas pidama, et Rootsi teeb Eestiga võrreldamatuks nende elektritootmises ammu saavutatud turvaline tase ja struktuur. 40% kogutoodangust annavad hüdrojaamad, 29% tuumajaamad ning 21% tuulepargid. Kuigi kasvava (tööstus)tarbimise tõttu on vaja tootmisvõimsust lisada, on Rootsi juba aastast 2010 elektri netoeksportöör (17% toodangust). Parema ühenduse korral saaksime odavat elektrit sealt meiegi. Seega on Rootsil võimalik taastuvenergia arendamisega soovi korral ka natuke venitada, Eestil ei ole.

Kolmandaks, äkki tuleks riigikaitsepanikööridele ja -manipulaatoritele kasuks vaadata Rootsi kõrval ka Soome poole, kus kaitseväelt ja valitsuselt said kahe aasta eest heakskiidu 34 meretuuleparki kokku ligi 3500 tuulikuga. Tõsi, murehääli on Rootsi otsuste valguses nüüd kuulda ka Soomes, kuid seal pakuvad erukindralid välja pigem uusi tehnilisi lahendusi ja tarku kompromisse, mitte ei keela tuulikuid ära.

Mida enam kuhjub riigikaitsjate seletusi, mida kõike nad vee all ja vee peal, taevalaotuses ja maapõue sügavuses nägema peavad ja mis seda takistada ei tohi, seda enam muinasjutu moodi kogu jutt kõlab. Vankumatu lähekoht on see, et vaenlane on igavene ja pealegi kogu aeg kasvab ja tugevneb. Raiud lohel ühe pea maha, kasvab asemele kolm. Uputad ühe sõjalaeva, hüppab vetesügavusest välja terve eskaader. Lõpeb kõik kindlasti õnnelikult, aga mis nipiga selleni jõutakse, on saladus. Kühveldage aga raha ja ärge küsige! Aga kust raha tuleb, kui nägemist segavat majandust ei tohi olla?

Aina enam näib mulle, et Eesti riigikaitse juhtiva jõuna tegutseb kollektiivne don Quijote, õilis rüütel, kes näeb vaeses litsakas kõrtsiplikas printsessi, vaeg­nägijast radaris Dulcinead, kellel laup nagu Elüüsiumi väljad, põsed roosid, kulmud vikerkaared ja silmad päikesed. Antud juhul ei saa olla suuremat kuritegu kui neisse radarisilmadesse puru ajamine. Võitlus tuuleveskite, kolmekäeliste hiiglastega, on siin vältimatu. Aga nagu Cervantes on ka dokumenteerinud, ei võida rüütel ja õigus jääb lihtsale mehele Sanchole, kes peab elutähtsaks ja ülemaks kui kurtuaasia head kõhutäit ja ööseks pehmet küljealust.

Nii et alustaks ehk mõtteharjutust otsast peale. Mida on vaja vaenlase laevastiku uputamiseks Läänemerel, kas mingit kanget kraami või tõesti kõigest radareid? Kui viimast, siis oleks ehk hea mõte lasta tuulikutel rohket raha jahvatada ning selle eest osta mõned AWACS-lennukid (tüki turuhind umbes 250-300 miljonit eurot), mille vaatevälja ei suuda kahjustada ükski tiivikulaba ega päikese­paneel. Esimene samm raskel vaimse tervenemise teel on siiski muinasjutust välja astumine.