Eestlane olen ja … saan

TIIT HENNOSTE

Ei saa salata, vene keelt kuuleb tänavatel väga palju enam kui varem. Võib-olla poolvene Tallinnas ei saa eriti aru, aga hästi on see kuulda näiteks Tartus ja Pärnus. Ukraina keelt kuuleb haruharva, kui üldse. Ja koos vene keelega on hakanud taas kõlama eestlaste väljasuremise hüüded. Otsekui vastukaaluks tulevad taas ärimehed ammuse lauluga: suurendage rännukvoote, alandage keelenõudeid. Me ei saavat muidu hakkama (see tähendab tegelikult seda, et mina, ärimees, jään vaesemaks). Ikka seisavad vastamisi kaks pilti, mida kunagi tähistati märksõnadega „Eesti kui reservaat“ või „Euroopa Singapur“.

Hakatuseks keelest ja selle oskusest, sest eestlast eristab teistest ikka ennekõike keel. Kõigepealt, keele oskamine ei tee kedagi eestlaseks. Maailmas on hulgi eesti keelt valdavaid inimesi, kes ei ole eestlased ega kavatse selleks ka hakata.

Teiseks, muidugi on keeleoskus, siis ka eesti keele oskus, praktiline küsimus. Juba Marx ja Engels teadsid, et keel on praktiline, tegelik teadvus, mis tekib tarvidusest suhelda teiste inimestega. Aga ma ei usu kuigivõrd neisse keeleoskuse tähtedesse A2 ja B1 ja mis nad seal on. Elu on näidanud, et kursustel õpitud keelest on tegeliku suulise suhtluskeeleni üsna pikk samm. Lihtsalt sellepärast, et seal ei õpetatagi tegelikku suhtlemist, vaid kirjakeele grammatikat ja kooliraamatu dialooge, millel on vaid hõre kokkupuude tegeliku keele­kasutusega. Jah, muidugi, võib ju väita, et küll keele­oskus töötades paraneb. Paraneb jah, kui seal töö juures eesti keeles suheldakse. Aga paraneb ainult rutiinsetes oludes suhtlemiseks. Ma olen üsna kindel, et näiteks avariis ei saa bussijuht kuidagi hakkama. Ja mitte ainult sellepärast, et ta on närviline või šokis, mis viib võõrkeele kasutamise oskuse otsekohe alla. Ta lihtsalt ei mäleta õpitud sõnu, mida ta pole tegelikus suhtluses aastaid kasutanud, sest avariid pole olnud.

See on praegune olukord. Aga, poliitikute sõnul on alati oluline ka näha suurt (või oli see pikka?) pilti.

Eestlaste sündimus on väike, mis tähendab, et nn verepõhiseid eestlasi on üha vähem. Lisaks, verepõhisus on üsna habras idee. Tavaliselt mõeldakse selle all, et inimese mõlemad vanemad ja ehk ka vanavanemad olid eestlased. Aga sealt edasi? Kardetavasti on suur osa eestlastest tegelikult kunagi integreerunute järeltulijad. Seega tuleb öelda välja maagiline võluvormel „integratsioon“.

Jah, võõrad tulevad Eestisse vabatahtlikult. Aga kas nad tulevad leiva järele? Või ihkab nende hing eestlaseks saada? Või tulevad nad siia tooma oma keelt, kultuuri ja ka seadusi, nagu moslemid Euroopasse? Kas Eestis suudetakse vältida getosid ja seal levivat vägivalda? Rootsis, Saksamaal, Taanis, Prantsusmaal, Suurbritannias jne ei ole suudetud. Aga meil on ju võimas integreerimisriik! Ja maagiaga on ennegi suuri asju tehtud, lausa nipsust. Küll ennekõike tsirkuses.

Vaatame kaugemale. Kas need, kes siia tulevad, kasvatavad oma lapsed ja lapselapsed eestlaseks? Seda me ei tea ega saagi teada. Ja pole mõtet isegi hüpoteese püstitada, sest praegused tingimused ja arusaamad ei pruugi mõnekümne aasta pärast midagi tähendada.

Lisaks on üks aga. Integratsioon toimib ka teistpidi. Kas eestlased tahavad jääda eestlasteks või integreeruda hoopis mujale? Eestlane on olnud hea integreeruja, seda näitab väga hästi eesti pagulaste saatus. Ja tänapäeval ei ole teise kultuuri ja keelde integreerumiseks vaja enam kuhugi ära minna. Eestimaal on tuhandeid, kes on juba praegu korralikult integreerunud inglise keelde ja USA kultuuri. Esialgu peavad nad ennast ise ilmselt eestlasteks. Aga kelleks kasvatavad nad oma lapsed? Kestvuse eeldus on, et meie lapsed tunnevad end eestlastena ja on selle üle uhked, on kirjutanud Ene-Margit Tiit. Ilus mõte. Aga kas tunnevad? Ja veel tähtsam, kas tahavad ja julgevad olla uhked?

PS. Valdur Mikita „Mõtteränduris“ on tore test, mille 50 küsimusele vastates saad teada, kas oled tõeline eestlane. Tehke julgelt, eesti keele kohta seal ei küsita.