Hoia, laadi, püsi, kanna, pese!

Inimeste vaimse tervise kasvavad hädad kuhjuvad valitsuse südametunnistusele.

KAAREL TARAND

Nädal tagasi sain riigilt kirja. Tegu oli masspostitusega arvatavasti kõigile Eesti elanikele või vähemasti neile, kellega riik suhtleb eesti.ee aadressi vahendusel. Ma ei soovinud seda kirja saada ega olnud seda ka tellinud, aga sain ikka ja lugesin läbi. Üks e-posti kirjake ei vääriks võib-olla ulatuslikumat tähelepanu. Mis seal ikka, postkasti puhastamiseks piisab ühest hiireklõpsust. Aga väärib, sest ehkki saatja on tegutsenud headest kavatsustest lähtudes, peegeldab kiri ise paljut, millega kodanikud ei tohiks väga rahul olla.

Riigiks oli sedapuhku kehastunud terviseamet, mis, nagu mõnigi ameti nüüdseks endine töötaja on valgustanud, ei tegutse omapead, vaid ikka valitsuse poliitiliste juhtnööride järgi. Nii pole ka ime, et asjad viltu lähevad või täielikku mõistmist ei leia. Valitsus tahab, et terviseamet teeks kampaaniat võitluses pandeemiaga, aga jätab ütlemata oma varjatud soovi: külvake hirmu ja õudust, et kodanikud oleksid ebakindlad ja allaheitlikumad, ei esitaks nõudmisi ja vastikuid küsimusi. Ühesõnaga, toodetagu lambakarja, keda on hea kontrollimatult valitseda.

Seda eesmärki ei täida ainult see üks kirjake, vaid kogu igapäevane infotulv viiruse kohta. Viirusest on igas maja­pidamises saanud justkui uus pereliige, kes dikteerib jututeemad söögilauas ja tuletab häälekalt meelde koduse elu reegleid, mida varem oli niikuinii järgitud, kuid ilma sellest kogu aeg rääkimata. Aina enam püüab see tähele­panusõltlasest pereliige ette kirjutada ka igaühe käitumist väljaspool kodu. Viirus on end ühiskonnas sisse seadnud nagu punavägi 1939. aastal baaside lepingu järgi ja kõik teavad, mis sellele järgnes. Totaalne allaandmine ja väga pikaks ajaks.

Kirjas „heale Eesti inimesele“ on puudusi nii sisus kui ka vormis. Mul ei ole midagi selle vastu, kui avalikud asutused, sealhulgas eesti.ee keskkond, või ka ärid teevad näiteks veebilehtedel end arusaadavaks mitmes keeles. Antud juhul pole tegu mitte võimaluse pakkumise, vaid konkreetse pöördumisega, riigi ja kodaniku otsesuhtlusega, mis peaks käima rangelt riigikeeles. Ma ei ole kunagi ja kuskile märkinud, et soovin riigilt infot vene ja inglise keeles. Ma võin ju „hea Eesti inimene“ olla, aga kindlasti ei soovi ma olla riigiga suhtluses dorogoi või dear. Seejuures: miks lihtsalt hea, aga mitte kallis, nagu võõrkeeltes? Antud juhul sain kirja kolmes keeles, see tähendab, et kaks kolmandikku sellest oli lihtsalt postkastireostus, summaarselt hunnik megabitte, mille riik tarbetult ilmavõrku paiskas.

Kas tõesti kõikvõimas e-riik ei tea, et olen eestikeelne? Või siis ei meenunud talle, et vähemasti kõik Eesti kodanikud, sõltumata päritolust, oskavad riigikeelt ja eeldavad, et avalik võim toimib samuti riigikeeles. Jah, kavatsus võis olla hea, kuid kui eesti keele kaitse on kirjas põhiseaduses ning maailmavaatest sõltumatult muretsevad kõik erakonnad eesti keele staatuse ja tuleviku pärast, peegeldab kolmekeelne suhtlusakt, et põhimõttele eelistatakse otstarbekust. Libe tee.

Hea uudis: Eestis elab 1,324 miljonit covid-viirusega nakatumata inimest.

Robin Roots / Õhtuleht /Scanpix

Ma ei tea, kui laialt on riigi massteavitamises mitmekeelsus levinud, kuid igal juhul õõnestavad ka üksikaktid riigi enda keelepoliitika eesmärke. Miks peaksid immigrandid või muukeelsed riigikeele oskuse omandama, kui riik teeb ise kõik selleks, et see oskus poleks hädatarvilik? Oktoobri alguses valminud eesti keele arengukava eelnõus on seatud kolm strateegilist eesmärki, millest üks on „kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt“.

Alati võib leida ettekäändeid, miks käituda teisiti, kui on eesti keele kaitse ja arengu huvides. On erandlik olukord, võõrkeelne teavitamine võib päästa paljude elu, mitmes keeles kiri võib olla muukeelsetele hea õppevahend jne. Otsitud väited, kui tegelikult on asja taga ametkondlik mugavus ja poliitiline soov muukeelsetele meeldida. Nagu teada, on ka mittekodanikel hääleõigus kohalikel valimistel ning selle häälekuhja endale võitmise nimel käib praegu valitsusparteide vahel tihe rebimine. Keelepoliitiline pehmus, et mitte öelda Moskva-meelsus on sihtrühmas kindla peale minek.

Sisust ka. Terviseamet andis kirjas teada oma viis käsku. Just käsku, sest amet väljendub kirjas käskivas kõneviisis, ei mingit viidet sellele, et ametil puudub seaduslik käsuõigus ja ta saab ainult paluda ning soovitada. Kirjas antud järjekorras on riigi viis käsku järgmised: hoia vahet, laadi alla äpp, püsi kodus, kanna maski ja pese käsi. Ühtegi neist käskudest ei ole kõigil elanikel võimalik võrdväärse hoolega täita.

On kohti ja olukordi, kus teistega paratamatult vahet hoida ei saa. Ametlike kinnituste järgi on kõige haavatavam, suure nakatumisriskiga osa elanikkonnast ehk eakad kõige halvemini varustatud nutitelefonidega. Haigena koju jäämine ei pruugi olla võimalik, aga lausa võimatu on see sümptomiteta nakatunutel, kel pole õrna aimugi, et võivad viirust levitada. Palju on räägitud sellest, et osa haiguste või erivajaduste korral on maski kanda mõeldamatu. Ja isegi käte pesemisega on nii, et statistikaameti andmetel on voolav soe vesi kasutada 91,5% leibkondadest ja ülejäänutel mitte. Mõni võib ka päris ilma puhta veeta olla.

Mismoodi peavad end tundma inimesed, kes terviseameti käske objektiivsetel põhjustel täita ei saa? Ebapatriootilisena? Väheväärtuslikuna? Süüdlasena? Ja mida tegema? Ennast üles andma? Ütlema lahti oma senisest eluviisist ja erakuks hakkama? Meeleheitest jooma kukkuma? Inimesed soovivad enamasti olla seaduskuulekad ja sihilikult reegleid mitte rikkuda. Riigi ülemõõdulised korraldused on hoop inimeste vaimse tervise pihta, mida nüüd lõpuks on lubatud ka uurima hakata, kuid uuringu tulemusi on loota alles paari aasta pärast ning siis läheb veel aastaid, enne kui uuringu tulemuste peale mingi mõistlik ja toimiv poliitika ehitatakse.

Nagu arstid kinnitavad ja ka suvine küsitlusuuring näitas, on vaimse tervise probleemid ühiskonnas kasvuteel. Valitsuse kommunikatsioon (nii poliitiline kui ka ametkondlik tasand) lõõtsub sellele tuult alla. Igaühe argielu on täis ainulaadseid olukordi, kus soovituslike või kohustuslike keeldude järgi käia ei saa. Õhk on aga paks soovitustest mitte korraldada matuseid, pulmi ja sünnipäevi, mitte käia õhtuti avatud söögi- ja joogimajades, mitte korraldada seltskondlikke kogunemisi. Ja muidugi oleks parem ka hoiduda varem harjumus­pärase rütmi järgi kultuurisündmustel osalemisest.

Soovitustele allumine ei ole kohustuslik ja ega õnneks eriti ei kontrollita ka. Näiteks seda, kas riigipiiri ületades eneseisolatsiooni kohta allkirja andnud inimene ikka teeb nii või mitte. Põhimõtteliselt on inimene nõustunud, et kui sõna murrab, peab maksma mitme tuhande jagu trahvi, aga pole kuulda olnud, et trahv kelleltki oleks ka sisse nõutud.

Hea küll, okupatsiooni ajal elanud põlvkonnad veel mäletavad, et reeglid on võõra omad, loomult lollid ja ainult rikkumiseks välja mõeldudki. Aga vabaduses kasvanutele on kogu elu sisendatud, et reeglid on head ja mõeldud vastuvaidlematuks täitmiseks. Nii peab igaüht, keda olud on sundinud reegleid rikkuma, tabama süütunne ja valitsuse eriolukorraaegse „iga elu on püha“ baassõnumi taustal võib ehk end väikestviisi potentsiaalse mõrtsukanagi tunda. Usun, et nüüdseks on hirm viirusega nakatumise ees ühiskonnas juba väiksem kui hirm olla halb kodanik. Selle kollektiivse stressi põhjustaja on me avalik võim oma sõnumirahega ja eeskätt selle tooniga.

Kuidas saaks teisiti? Esimene ja lihtne võimalus on oma sõnumitoodangut ohjeldada. Ei ole vaja iga päev kuulutada, mitu koroonapositiivset on ööpäeva jooksul tabatud ja kus on kolle. Kui meediat vähem toita, tunnevad ajakirjanikud ka väiksemat kohustust teavet levitada. Teiseks peaks uuesti läbi mõtlema sõnumite tooni ja sõnavaliku. Näiteks on koroonasõnumites negatiivsus ja positiivsus pahupidi läinud. Üldtoon peaks pessimistliku asemel olema optimistlik, eriti seetõttu, et andmete pikenevad aegread näitavad viiruse algselt arvatust hoopis väiksemat ja peaaegu olematuks kahanenud tapavõimet. Järgmise riikliku koroonateavituse – ja olgu see ainult eesti keeles – pealkirjaks soovitan panna „Muretsemiseks ei ole põhjust“, „Karta pole siin midagi“ või „Hirmul olid suured silmad“. Üks väike vabandus vaimse terrori õhkkonna loomise eest kuluks ka ära, kuigi vaimselt kannatada saanuid see ei ravi. Elu on elamist väärt, kui ta on lõbus, aga mitte surmahirmu helistikku seatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht