Igale asjale õige nimi

Koalitsiooni tegevusplaan on ühtlasi hinnang riigi ja ühiskonna terviseseisundile.

KAAREL TARAND

Tükike usaldust läks jälle katki, kui tuli välja, et politseijuhid on põhitöö kõrvalt jaksanud ka natuke omakasupüüdlikult susserdada. Sõltumata sellest, millise järelduseni jõutakse juurdluses ning mida lõpuks otsustab kohus, on kahju juba sündinud, politsei usaldusväärsus kannatada saanud. Institutsioonide usaldusväärsuse edetabelis on politsei aastaid kõrgel kohal seisnud ning on, kuhu kukkuda. Seetõttu on ka intsidendi mõju avalikule arvamusele tõenäoliselt hoopis suurem juhust, kui mõni samaväärse rahalise mahuga kelmustükk tulnuks ette mõnes erakonnas. Erakonnad lohisevad teatavasti usaldusväärsuse osas alati edetabeli sabaotsas ja tasemel, kust suurt langemisruumi ei ole.

Kuidas asi ka tegelikult oli või ei olnud, seisab asjassepuutuvatel ees kuude kaupa tööd tõestamaks, et sohitegemine endale parema pensionipõlve kindlustamiseks oli isoleeritud üksikjuhtum, mitte korrakaitseorganites laialt levinud haigus. Paratamatult peavad osalema selles selgitustöös oma lähedastele ja tuttavatele ka kõik täiesti süütult pihta saanud reapolitseinikud. Aga ega kõiki ei õnnestu veenda, eriti neid, kes „juba ammu teadsid“ ja kelle usule nüüd mõned poliitikudki, antud juhul EKRE juhid, hoogsalt kütust juurde valavad.

Valimistulemust võib tõlgendada kui valijaskonna enamuse soovi võimu suurema stabiilsuse järele pärast terve eelmise poliitilise tsükli väldanud kaootilist, kohati põhimõttelageda kombineerimise, kaalutlemata ja kalliks maksma läinud otsuste ja segaduste aega valitsemises. Stabiilsus on kodanike ja võimu usaldussuhte kasvatamise eeldus. Koalitsiooni moodustamiseks kõneluste pidajad on küll maininud eesmärki juhtida Eesti riiki samas koosseisus järgmiste valimisteni, aga see peaks olema põhilubadus.

Politoloogide valem võib selle lubaduse küll kahtluse alla seada, sest kui parlamendienamus on võimalik kokku saada rohkem kui ühe kombinatsioonina, on kiusatus raskuste saabumisel teist varianti proovida alati olemas ja Eesti praeguse vabaduse ajajärgul ei ole üks koalitsioon kunagi tervet neli­aastakut vastu pidanud. Seda tähtsam on nüüd tõestada, et see on valemi kiuste võimalik. Alles õnnestumise järel saab ka öelda, oli see hea või halb. Stabiilsus ei ole eesmärk iseeneses, sel on viljad, tagajärg, mille eest tuleb tegijatel ja otsustajatel järgmiste valimiste eel ka täies mahus vastutada. Jääks ära üksteise peale näpuga näitamine ning tühi jutt, kelle teise süül midagi head ja vajalikku tegemata jäi või valesti läks.

Stabiilsus ei ole eesmärk iseeneses, vaid suurte ja väikeste ülesannete targa tasakaalustamise tagajärg.

Piia Ruber

Muidugi ei ole kodanikkonnas ega ka moodustuva võimuliidu valijate hulgas täielikku üksmeelt, mis on see asi, mida uus valitsus ennekõike ajama peab. Kas see on käputäis suuri reforme, kogu riigi ja ühiskonna uueksloomine või hoopis korvitäis pisiasju, mis viiksid riigikorralduse väliskeskkonna muutuste ning ühiskonna siseelu arengusuundadega paremasse kooskõlla. Kampaania­sõnumites koalitsiooni moodustajate rõhuasetus ei kattunud, nii et igal juhul on loodav valitsus omamoodi kahvlis. Tegevusplaan on ühtlasi hinnang riigi senisele seisule ning väidetel, et kõik on halvasti (vaja on suuri reforme) või et kõik on enam-vähem hästi (vaja on peenhäälestust), on ühtviisi vähe uskujaid. Siin on peamurdmist eeskätt kommunikatsioonivõtete kujundajatel, sest nii reformidel kui ka peenhäälestusel on tegevuse koondnimetajana pikk ja mitte plekitu ajalooline slepp. Reform tähendab paljudele seda, et nõrgematele tehakse liiga, sunnitakse taluma loobumisi ja kandma ohvreid kunagi kauges tulevikus võib-olla saabuva õnne nimel. Ka mälestus peenhäälestusest kui härrandliku elustiili nautimisest õndsas tegevusetuses on visa kaduma.

Kui tõde ongi vahepeal, peaks selle kirjeldamiseks ka mingi uue, sisult täpse ja kõlava sõna turule tooma, mitte ootama, kuni vaderid ajakirjanduse ja politoloogia vallast koalitsiooni ise ära ristivad mõne tobeda akronüümi või loodusnähtuse nimega. Nimi peaks võtma kokku valijate tellimuse asjalikkuse, arukuse, ratsionaalsuse ja andmetest lugu pidava, kaalutletud ning tulemusliku tegutsemise järele. Pole sugugi tähtsusetu, et nimi peaks kõnelema valmisolekust valijaskonna ja eriti ka iga ala asjatundjatega kui võrdne võrdsega läbi rääkida, mitte seda ainult teeselda ja lõpuks juhinduda ikka vaid ideoloogilistest kinnismõtetest. Kuni usaldust valitsuse vastu on ebapiisavalt, saab seda kasvatada ja kui nimi vastab sisule, nii lähebki. Teisisõnu, valitsuskoalitsiooni eluea pikkuse määrab tema selgitamisoskus.

Et jutt ei jääks liiga ümmarguseks, ilmestan seda nn riigireformi näitel. Vähe on sõnu, mis on sama ära lörtsitud ja mida katusmõistena kasutataks mis tahes meelevaldsete juhuotsuste õigustamiseks. Mäletatavasti kirjutasid 2019. aasta veebruaris kõik valimistel osalenud erakonnad pidulikult alla „Erakondade ühismemorandumi riigireformiks“. Selles sisutus dokumendis oli poliitilises salakeeles kirjas, et riigi­reform seatakse poliitiliseks prioriteediks, võetakse vastu asjakohane riigikogu otsus reformi etappide, sisu ja tähtaegade kohta ning määratakse ametisse riigireformi minister koos abistavate ametnikega. Mida mõeldi, pole tänaseni teada, kuid kõlas nagu kapitaalremont, kuigi halvimalgi juhul oli vajadust vaid sanitaarremondi järele. Kas ükski toona parlamenti pääsenud erakondade allakirjutajatest (Priit Sibul, Jüri Ratas, Henn Põlluaas, Arto Aas, Kalvi Kõva) saaks praegu kinnitada, et „Tehtud!“ või vähemasti osutada millelegi, mis kas või mikroreformi nime vääriks? Ega vist. Ei oleks mõistlik nüüd erakondade konsensusena või ka ainult koalitsiooni osanikel uuesti samale rehale astuda.

Muidugi on näiteks riigireformist kõige häälekamalt rääkival erakonnal Eesti 200 õigus, et muutmist ja täiendamist vajavad valimisseadused, erakonnaseadus, riigikogu töökorraldust ning seadusandliku ning täitevvõimu suhteid reguleerivad seadused. Aga mis seal vaja teha, on nagu tilkuva kraani asendamine vettpidavaga, selleks ei lammutata ju tervet maja vundamendini maha ega tohiks ka luua sõnades muljet sellisest kavatsusest. Kõige vähem on sellise töö jaoks vaja eraldi ministrit ja ametnikke.

Ükski plaan alla põhiseaduse muutmise ei kvalifitseeru riigireformiks. Sellega oleks tegu, kui monarhia muutuks vabariigiks või parlamentaarne võimusüsteem presidentaalseks. Elektroonilise hääletussüsteemi arendamine, valimisringkondade suuruse või seaduseelnõude menetlemise korra muutmine ega erakondade riigieelarvest rahastamise lõpetamine seda ei ole.

Juba valitsuskõneluste esimesel päeval asusid osalised – ja paraku edukalt – maalima kogu plaanitava tegevuse taustaks rahapuudust. Üle jõu elamine on pärispatt, mis ei saa jääda karistuseta. Karistuseks on „kärbe“ ja õnnelikud peavad olema need avaliku sektori vähem patustanud või eriõigustega osad, mille finantseerimine jääb järgmisel aastal samaks ega kahane. Rahapuudusest on tehtud ka üks nn riigireformi põhiettekäändeid, aga vaevalt küll vähegi asja tundvatest otsustajatest keegi ise ka usub, et rahapuuduse peamine põhjus on mõõdutundetu laristamine alamkihtides, aga mitte vilets juhtimine ülemkihis. Täpsemalt ülejuhtimine, mis aitab riigil teel püsida sama halvasti nagu kramplik roolipigistamine autokooli õpilasel. Seega võiks vähemasti kaaluda ja proovida, kas ehk ülalt kärpimise asemel annaks rahapuudusele leevendust hoopis vastutuse ja (otsustus)vabaduse delegeerimine praegusest allapoole märgina usalduse kahesuunalisest loomusest. Kui võim usaldab mind, siis mina ka võimu. Seega, kui tahate korda saata midagi nii suurt, mis vääriks reformi nime, proovige usaldusreformi. Küll siis näete, et ka raha hakkab tulema nagu seeni sügismetsas.