Ka null on hea tulemus

Valitsus on avastanud saladuse, et vähem haridust kindlustab täisväärtuslikuma elu.

KAAREL TARAND

Võitlus kriisidega tekitab valitsuses üleva meeleolu ning teadlikkus ajajärgu erilisusest veendumuse ka iseenda erilisuses – erakorralisel ajal ei saa ju juht olla keegi muu kui eriline inimene. Siiski käib vaiksel viisil ka pisiasjade kallal nokitsemine, mis võiks jäädagi avalikkusele märkamatuks, kui ajakirjanikud ei jälgiks valvsalt riigiasutuste dokumendiregistreid. Nii tuligi sel nädalal välja haridus- ja teadusministeeriumi kavatsus muuta kehtivat põhikooli lõpetamise korda nii, et riigieksamitel mingeid oskusi ja teadmisi näitavat tulemust enam saavutama ei pea, piisab vaid eksamile ilmumisest.

Pisiasi justkui, mille eesmärk on ministeeriumi seletuse kohaselt „parandada ühtsete ülesannetega eksami­tulemuste ausust, tõlgendamise selgust ja kasutusväärtust“. Tegu on siiski nööbiga, mille külge ei pea kunstlikult kuube õmblema, sest see on seal algusest saadik olemas. Nimeks on sel kapitulatsioon haridusvallas. Üldhariduskoolis on ses suunas väikeste sammudega juba pikka aega liigutud, varjates seda üldsuses rahulolu tekitava, kuid eksitava näitajaga, nimelt PISA-testide tulemustega.

Kes vaevub lugema valitsuse määruse muutmise ettepanekut ja seletuskirja, veendub ise, et tegu on juhuslikku sünnipära uitmõttega, mille põhjalikumaks läbiarutamiseks kulutas ministeerium tervelt ühe põgusa veebikoosoleku. Otsuse vormistamisele ei eelnenud mõjuanalüüsi, uuringuid, mõtisklust tagajärgede üle, mille toob kaasa võimalus põhikoolist senisest veelgi lihtsamini pääseda. Läinud aasta eriolukorras tehti põhikooli lõpueksamite sooritajatele ühekordne lihtsustav erand. Millegi­pärast hakkas see just matemaatikaõpetajatele sedavõrd meeldima, et nad taotlesid ministeeriumilt erandi reegliks muutmist. Kasutati juhust, järelikult ei meeldi õpetajatele koolis kehvemini edasi jõudvate lastega tegelda, neid pingutama sundida ja tulemuste eest vastutada. Tagajärg ehk puuduliku haridusega noorte suutmatus ühiskonnas edaspidi normaalselt eluga toime tulla ei puutu enam pedagoogidesse.

Haridusametnike avalikud selgitused on pehmelt öeldes napakad. Tsiteerin siinkohal ministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsini oma ERRis: „Kui õppijal on vähene motivatsioon põhikooli lõpu­eksamit hästi sooritada, siis on iseenesest päris hea väljakutse selles konkreetses koolis õpilase motivatsioonikohad üles leida ja temaga sellest rääkida, kuidas ta neid enda sees leida saab“. Väljakutse motivatsioonita õpilase seest motivatsioonikohti otsida ja leida – mismoodi see küll välja näeb?

Kuigi poliitilise loosungina kõlab endiselt tervel maal ja kõigis parteides loosung, et kedagi ei jäeta maha, siis tehakse sunnikomponenti koolis vähendades just vastupidist: võimaldatakse maha jätta ja maha jääda neil, kes endale ise tagajärgedest aru anda ei saa ega suuda. Väga kallis valik tervele ühiskonnale. Põhikooli lõpueksamite puhul ei ole keskne küsimus, mitme punktiga või üldse punktita lõputunnistuse kätte saab, vaid see, kas põhikooli üheksa klassi jagu haridust on edasiseks eluks üldse piisav. Küsimus on, kas kooli­kohustuse piir on aina keerukamas inimeste tulevikuelus täiel rinnal osalemiseks, sotsiaalse kihistumise kasvu ohjeldamiseks ja, veel parem, kahandamiseks üldse õige koha peal.

Statistikaameti andmetel oli 2020. aastal leibkonnaliikme keskmine netosissetulek esimese astme haridusega inimestel 663 eurot, teise ja kolmanda astme saavutanutel vastavalt 801 ja 1054 eurot. Mida lihtsamaks teha esimese astme haridusega piirdumine ning haridussüsteemist enneaegne väljumine, seda suuremaks need vahed rebenevad ja ülemised peavad aina suuremas osas alumiste toimetulekut kinni maksma. Seega on parema haridusega inimeste huvi ja kohustus igati soosida vähem motiveeritute ja nõrgemate kaasavedamist ja aitamist, seda ka sunni jõuga.

Niisiis, kas põhihariduse saamine soovi korral aina väiksema pingutusega ning sellega piirdumine ikka annab inimesele funktsionaalse kirjaoskuse? Akadeemilisel põllul on selle mõiste täpse sisustamisega tegeldud paarkümmend aastat, räägitud küll pädevusest ja oskuste komplektist, kuid haridussõnastiku pakutud definitsioon näib tänaseni kehtivat. Funktsionaalne kirjaoskus on „toimetuleku kirjaoskus, kus inimene valdab lugemist ja kirjutamist tasemel, mis võimaldab tema täisväärtuslikku elu sotsiaalses keskkonnas“. Vastus küsimusele on kindlalt eitav.

Formaalselt reguleerib määrus küll matemaatika ja eesti keele (sealhulgas eesti keele kui teise keele) eksami tulemuste hindamist, aga kui eesmärk on vale, siis on ka tagajärjed soovimatud. Regulatsiooni eesmärk ei peaks olema tulemuste ausus ja tõlgendamisselgus, vaid ikka tulemuste paranemine, funktsio­naalse kirjaoskuse kasv, milleta kool toodab õnnetuid inimesi, kes ümbritsevat ega oma kohta selles ei mõista ning iga päev aina uutesse argihädadesse satuvad, olgu selleks elektrikulu kompensatsiooni või toimetulekutoetuse taotlemine või arsti juurde pääsemine, rääkimata siis riigivõimu otsuste või ka ajakirjandusliku uudisvoo sisu mõistmisest.

Põhihariduse ebapiisavust funktsionaalse kirjaoskuse omandamiseks iseloomustan kahe näite varal, mis küllap tulevad tuttavad ette hoolekandetöötajatele, aga ka kõigile omavalitsusjuhtidele. Esiteks, iga täisväärtuslik elu me riigis on raamistatud põhiseadusega. Seega on funktsionaalse kirjaoskuse üks mõõdetav osa inimese võime aru saada põhiseadusest. Kui mitte kõigist nüanssidest, siis kindlasti vähemalt põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi sätestava II peatüki ulatuses. Siinses kontekstis: kas põhiharidusest piisab, et aru saada, mida tähendab õigus haridusele (§ 37), ning seda ka nõuda ja saada? Kodaniku õigus on riigi kohustus. Kui põhiharidust tõendav dokument kirjutatakse välja ühtviisi nii eksamil 0 kui ka 100 punkti saanule, siis kas kodanik on saanud, mida tal on õigus saada, ning kas kohustatud pool on oma kohustuse täitnud või asendanud selle hoopis mugavuspedagoogikaga, end alama õigusaktiga kohustusest lahti sidunud? Või siis § 17 ja § 18. Mobiiltelefoni omamiseks ja ühismeediasse või suhtluskeskkondadesse sisenemiseks ei ole põhiharidust vaja, aga kas sellest piisab, et mõista, kust jookseb kaas­kodaniku au ja hea nime teotamise piir, kust algab piinamine, julm või väärikust alandav kohtlemine ja karistamine, mis on keelatud, sõltumata sellest, milliseid kaugtöövahendeid selleks kasutatakse.

Teine harjutus on teemal, mis alatasa põhjustab avalikke konflikte ja vajalike asjade realiseerimise venimist või üldse ärajäämist, ehk planeeringute vallast. Üldplaneering on kohaliku võimu peamine tööriist, et luua senisest täisväärtuslikum elukeskkond. Planeerimisseadus (§ 76) näeb omavalitsusele ette koostöö ja kaasamise. Kaasama peab iga isiku, kes selleks soovi avaldab, aga kahjuks on soovijate hulgas alatihti neid, kel vali hääl, ent nullteadmised. Kas üheksa klassiga haritlane suudab planeeringudokumenti lugeda ja mõista?

Kes jaksaks kokku lugeda kõike, mille elluviimine on seiskunud piisava funktsionaalse kirjaoskuseta ehk harimatute aktivistide pimeda, ent hääleka vastutegevuse tõttu? Nende, kes teavad, et midagi ei tohi teha ega muuta, sest nende õigus on suurem kui ühiskonna oma. Värske näide: aastaid tehtud ja mitte kuidagi valmida tahtva Eesti mereala planeeringu kritiseerimiseks on tele-eetrisse pääsenud ridamisi funktsionaalselt kirjaoskamatuid, kelle arvates territoriaalmeri ei kuulu riigile, vaid iga tükk sellele, kes kaldale kõige lähemal elab, mistõttu neil, kes koduaknast merd näevad, on ka ainuõigus määrata, mida merel teha tohib ja mida mitte. Jah, muiste tehtud vigu inimeste harimisel ei saa ehk tagantjärele paigata, kuid üldhariduskool ei tohiks mingil juhul oma vahetu ümbruse elukorralduses ebapädevaid ehk kirjaoskamatuid uusi põlvkondi juurde toota.

Hiljaaegu valiti riigile president, kelle ideaaliks on tark rahvas. Selmet presidendi soovi õõnestada, peaks valitsus haridusnõudmistes järeleandmiste tegemise asemel asuma sellega kooskõlalisi eesmärke seadma ja algatama vähemasti avaliku arutelu kohustusliku keskhariduse taastamise üle – et ei oleks mahajääjaid, kirjaoskamatuid.

Võib-olla eksin ja põhiharidusega noored on eksamisunni puudumisele vaatamata ikkagi kirjaoskajad. Seda on igas koolis lihtne kindlaks teha, kui anda õpilastele puremiseks ja äraseletamiseks seesama ministeeriumis koostatud määruse muutmise eelnõu ja selle seletuskiri. Tunnistan, et mulle oli see raske lektüür, kusjuures mitte lõpuni arusaadav.