Kaamerad töötuppa!

Kui tehnoloogia võimaldab jumala ja inimese otsesuhet, ei ole preestreid vahendama vaja.

KAAREL TARAND

Kohe pärast finišit ei hakka sportlase süda jälle tavatempos lööma ja sama käib ka poliitikute kohta. Aus ja õiglane oleks kõigile valimismaratonis osalenutele anda puhkamiseks ja taastumiseks vähemasti nädalake aega, et ennetada võimalikku läbipõlemist ja terviserikkeid. Valijad targa tööandjana selle sundpuhkuse ehk isegi annaksid, aga poliitika­elu ümber pöörlev müramasin nõuab katkematut tööd. Peaminister Kaja Kallas on ammu suu kuivaks korranud, et ei pea koalitsioonikõnelusi meedia vahendusel, kuid reporteriparv muutumatult asjakohatute küsimustega tema ümber ei kahane.

Praeguseks on vist küll iga kirjaoskaja saanud ära avaldada oma valimiskommentaari ja „-analüüsi“, põhiliselt aga ehitab meedia poliitikutelt kistud ning konteksti kaotanud lausejuppidest oma võimumaailma, kus „võib minna nii, aga ei saa välistada, et läheb hoopis naa“. Katkematu uudisevoog ei sisalda nõnda küll bittigi uudisväärtuslikku, kuid masin on häälestatud müra tekitamisele ning pidama ei saa. Meediamajad elavad teadmises, et täidavad oma püha informeerimiskohustust, millest ühiskond tervikuna ainult võidab. Aga milles see võit seisneb? Lühikeses perspektiivis on valija pannud poliitikutele ülesande moodustada stabiilne, tulemusele orienteeritud võimuliit, mis tegutseb võimalikult kvaliteetse, selge ja realistliku koostöökokkuleppe alusel. Kas viimane on paremini saavutatav asjaliku töörahu tingimustes või katkematu müra keskkonnas (müra mõjust lähemalt vt lk 37)?

Valimiste eel võis küllap mõnelegi poliitikule tunduda tähtis või koguni nauditav päevast päeva mööda toimetusi ja stuudioid ringi lehvida, aga vaevalt et enam. Formaat, mille kohaselt läbirääkimiste iga päev lõpeb asjaosaliste lühiaruandega ajakirjanikele, ei ole end seni õigustanud ega õigusta nüüdki. Neisse päeva kokkuvõtetesse ei mahu kunagi kõik vajalikud detailid ja nüansid ning varasema kogemuse järgi võib mõni tahtlik või tahtmatu sõnavääratuski põhjustada partnerite vahel usalduse kahanemist. Pole veel kõige hullem, kui kaamerate ees seistakse ühiselt, aga pärast laialiminekut räägitakse oma ihuajakirjanikega ka eraviisil ja ühekaupa ning iga uus hommik algab meedia vahendatu ja tõlgendatu omavahel õigeks tõlgendamisega. Või näidatagu mulle riigijuhti, kes tõemeeli kinnitab, et on reporteritega suhtlemisest vaimustuses ning katkematult õnnelik selle töö hiljem avaldatud viljade üle.

Poliitika usaldusväärsuse igipõline probleem on see, et avalikkus näeb küll tulemust, selle vormistamise teatraalsemat osa riigikogus, kuid mitte kogu protsessi, probleemi püstitust, lahendusvariantide otsimist, arutlust ja arvutamist. Riigikogu liikmed on aastate jooksul tagajärjetult püüdnud valijaid veenda, et sisuline töö käib riigikogu alatistes komisjonides, aga valija ei usu, kuni näeb ainult täiskogu istungitel alatasa jantlikuks pöörduvat sõnasõda. See olukord ei muutu, kuni komisjonide koosolekud ei ole lõpuni avalikud, erandiga vaid riigisaladusega kaetud päevakorrapunktides, mida tuleb ette harva. Vahet ei ole, kas koosolekutest teha veebi­ülekanded või avaldada stenogrammid, peaasi et kogu info on huvilistele kättesaadav.

Ühtki veenvat vastuargumenti parlamendi töö suuremale avalikustamisele ei ole kuulda olnud. Viimastel aastatel on komisjonide avalike istungitega ja veebiülekannetega korduvalt eksperimenteeritud ja midagi halba ei ole sellest sündinud. See oleks väärt asi, kui moodustuv koalitsioon nii kokku lepiks. Põhimõtteliselt võiks see ka opositsioonile meeldida, sest nemad võidaksid sel juhul nähtavust juurde rohkem kui valitsusvõimu teostajad. Muidugi varitseb alguses oht, et mõni edevam saadik hakkab sisulise töö asemel publikule esinema, kuid pikapeale kahjustab ta ainult iseennast, kui arutlemise asemel hüüdlauseid pillub ning koosoleku juhataja korralekutsumisele ei reageeri.

Eesti on avaliku võimu tegevuse suurema avalikustamise teel käinud vabaduse kümnenditel pika tee ning see on ilus ajalugu. Enne sajandivahetust näiteks kehtis kord, et isegi valitsuse istungi päevakord oli salastatud kuni otsuse vastuvõtmiseni, rääkimata siis otsuse aluseks olevatest materjalidest. Veidra põhjendusena räägiti toona, et kui teised teavad, mida me arutame, siis ei olegi normaalne arutelu ega otsustamine võimalik, sest igasugused huvirühmad, oponendid ja meedia halvavad oma mõjutustegevusega valitsuse otsustusvõime. Kui korda muudeti, ei juhtunud midagi hullu, tuli vaid natuke kohaneda.

Kuid tee ei ole kaugeltki lõpuni käidud. Moodustatava koalitsiooni potentsiaalsed liikmed on tõotanud olla uuendusmeelsed ja julged ning seetõttu peaksid astuma nüüd ja kohe järgmise sammu. On ju paljud niikuinii lubanud kirjutavaid, aga ka näitavaid ajakirjanikke oma koju või koguni magamistuppa. Miks peaks siis töötuba olema erand ja tabu? Lühidalt, panen ette, et kogu koalitsioonikõneluste protsess võiks olla reaalajas algusest lõpuni veebis üle kantud. Ühtki takistust peale hirmu ei ole, aga nagu teada, on just valitsuse kohustus „hirmud maha võtta“.

Kasu sellisest avalikustamise uuest tasemest sünniks mitu kihti. Esiteks on koalitsioonikõneluste sisu pealkirjade ja programmiliste sõnumite kujul juba ammu üleni avalik. Kampaania ajal rõhutas igaüks oma eripära ja -meelsust, aga nüüd on fookuses ühisosa, ideoloogilist jäikust asendab pragmatism. Valijatele ja eriti asjast puudutatud huvirühmadele on tähtis näha, kuidas ja milliste kompromissideni jõutakse. Kokandussaated on televisioonis ülipopulaarsed, mis sest, et ära saab elada ka ainult valmistoitu tarbides ja teadmata, millest ja kuidas vorsti tehakse. Vähemalt sama põnev on poliitika köögipool.

Teiseks, iga erakonna juht, kes kuulub läbirääkimiste delegatsiooni, ei ela ju isoleeritult. Talle on erakonna juhatus küll andnud volitused, kuid ka igale erakonna realiikmele tuleb kasuks, kui ta saab oma juhi tegevust pidevalt jälgida ning tagasisidestada. Vastasel juhul on erakondade sisemist elukorraldust võimatu demokraatlikuks nimetada.

Kolmandaks, kõigi valijate huvi peaks olema, et olgu meie või nende võim, peaasi et see toimib tõhusalt. Sealhulgas seadust järgides ja eeskätt reegleid, mis sätestavad töö- ja puhkeaja (vastava seaduse § 4 kõlab: „Töötaja tööaja üldine riiklik norm on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas“). Arusaadav, et seda on raske või koguni võimatu valitsuse liikmetele kohaldada, kuid suunaandja võiks see olla. Normi ei ole ju põhjuseta kehtestatud, vaid teadmises, et head tööd on inimeselt loota vaid siis, kui ta teeb seda heas tujus ja puhanud peaga. Euroopa Liidu organites on küll juurdunud halb tava pidada koosolekuid öösiti ja nädalavahetusel, kuid seda ei peaks mingil juhul siinsesse ellu üle kandma. Kurnatud ja pahurad võimu­kandjad ei suuda langetada parimaid otsuseid ega toimi seega valija huvides.

Seon eelöeldud killud kokku: kes muud kui mitte ajakirjanikud poliitikutele tarbetuid ja sageli ebameeldivaid ületunde tekitavad. Juba aastaid näib mulle, et poliitiku ja reporteri läbikäimist saab kõige täpsemalt kirjeldada kui pidevat lähisuhtevägivalda, kus üks ei ole parem kui teine, aga vastastikusest ahistamisest ja psühhotraumade tekitamisest loobuda ka ei mõisteta. Veebiülekanded koalitsioonikõnelustest lõikaksid selle ringi vähemasti ajutiselt läbi. Kahjudeta, sest ajakirjanikud saaksid kõigile põhjendatud küsimustele vastused, aga mõttetute küsimuste müra jääks olemata. Otsustajad saaksid aga senisest paremini ühitada töö- ja pereelu, olla õhtuti vabad ja uue tööpäeva hommikuks välja puhata. Pidevalt kaamera ees olles ei õnnestuks poliitikutel ka lõputult oma tegelikke oskusi ja teadmisi ning mõtteilma sisukust valijate eest varjata ning ehk nii saabuks lõpuks ka armastus.