Kahe kava vahel

Kultuur areneb omasoodu ega tea sellest, et talle arengusuunda otsitakse, mitte midagi.

KAAREL TARAND

Läksime vooluga kaasa. Kuni rätsepal pintsak õmblemata, on ühiskondliku kultuurivestluse keskmes nööbid. Kas neid peaks olema kaks või kolm, millise kujuga, kas need peaksid paiknema ühes või kahes reas või koguni kuueseljal? Vestlus on käinud ja käib võre vahelt, nagu Juhan Viidingul papagoidega, aga siiski on osast saanud tervik ja Sirbi toimetus ei saanud suurt nööbivalimise võistlust valgustamata ja hindamata jätta. Häda on aga selles, et nööbid ei paigutu kuidagi taustsüsteemi, neil ei ole koordinaate, sest tänavu 1. jaanuaril kaotas õigusjõu kultuuripoliitika seniste arengusuundade dokument ja kaua lubatud uue ja parema, aastani 2030 teed näitava strateegia valmimiseni läheb veel vähemasti pool aastat. Kultuurielul ei ole riigi võimu määratud suunda ega oma Põhjanaela, kompassinõel pöörleb teljel ümber ringi nagu oma saba taga ajav koer.

Nii on formaalsest vaatepunktist lähtudes. Siiski on pea kõik, mis me rahvuskultuuri selle sünnist praeguse tipuni on kandnud, juhtunud ilma strateegilise planeerimise ja riigi otsustuskogude suunava heakskiiduta. Ka viimased seitse aastat, mil kultuuripoliitikal olid arengusuunad, sündis loojate loomingus see, mis sündima pidi, üsna sõltumatult strateegiadokumendis üldsõnaliselt kirjapandust. Asjaajamises ja rahastamises aga sündis see, mida iga kultuuriminister õigemaks pidas ning mille eest oli valmis valitsuses seisma, näiteks kultuuritöötajate palgatõus.

Kas järgmine kava tuleb parem ja selgem ning mõjutab midagi me kultuurilistes pürgimustes? Valitsus kiitis 18. märtsil heaks kultuuri arengukava (2021–2030) koostamise ettepaneku. Pealkirjast nähtub, et koostajad on võtnud endale palju ambitsioonikama ülesande kui eelmisel korral. Toona püüti sõnastada kultuuripoliitikat, nüüd kultuuri ennast. Aga mis on see kultuur? Nagu ettepaneku sissejuhatusest lugeda, midagi kaunis pisikest. „Arengukava katab riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkonna (edaspidi TUV-i) „Kultuur ja sport“ kultuurivaldkonna osa.“ Piisake meres või eelarvestrateegide õllekannus, millel meeldetuletusena kirjas finantspiibli avalause „Alguses oli raha“. Ja küll alles leidsid jälle akronüümi! Kultuur on kõigest üks tuvi suures parves või õigemini ainult pool sellest, vaid kooselu spordiga võib talle tiivad anda.

Paar nädalat pärast valitsuse otsust läks ministeeriumist liikvele arengukava ei-tea-mitmes tööversioon, mille sihtmärgiks juhtumisi minagi sain. Juba esimestest lõikudest vaatab mulle vastu poliitilises ja ametkondlikus asjaajamises normiks saanud kantseleiargoo, mis sunnib tegema küsivat ettepanekut: kas ei peaks just kultuuri arengukava olema kõigist riigielu kujundavatest dokumentidest kauneimas eesti keeles kirja pandud? Nagu teisedki kommenteerijad on osutanud, ei paista tekstist ka midagi akadeemilisele käsitlusviisile vastavat. Iga vähegi oma nime vääriv plaan peaks algama tekstis kasutatud mõistete mahu ja sisu selgitamisest. Näiteks, et selles arengukavas tähistab sõna „kultuur“ ainult avalikest eelarvetest finantseeritava kunstilise kutse- ja harrastustegevuse ilminguid ning kultuuriministeeriumi valitsemisalas pakutavaid avalikke teenuseid, aga mitte ühiseid käitumisnorme, uskumusi, ajaloolist elamisviisi jne.

Aga mis seal ikka tähte närida, asjaosalised on protsessi algatanud ja viivad selle vankumatu meelekindlusega ka lõpule. Nii nagu eeldatavasti jaanipäeva eel teeb oma otsuse kahe või kolme maja ehitamise järjekorra kohta riigikogu täiskogu. Sellega on ühiskonna raskeim ehk poliitiline töö tehtud ning iga otsusega pihta saanu vaadaku ise, kuidas edasi elab ja hakkama saab.

Pole arengukava, pole kultuuri. Ainult tühjus ja lootus. Sakala keskus aastal 2007.

Piia Ruber

Kolmekümne aasta eest, kui Eesti ühiskond end Nõukogude riigi kammitsaist vabastama hakkas, said „plaani­majandus“ ja „planeerimine“ kiiresti põlatud sõnadeks. Riiki ehitati improviseerides ja ainus pikk plaan oli kuidagi Euroopasse tagasi pääseda. Mõne aastaga mõisteti valitsuses ja parlamendis, et kui ei suuda ette näidata tegutsemis­strateegiat, siis head uued partnerid meid tõsiselt ei võta. Strateegiline planeerimine naasis, kuid loomulikult sisult teist­sugusena, kui omaaegses plaani­komitees uneski oleks osatud näha. Tasapisi väljus planeerimine (arengukavade ja strateegiate koostamine analüüside ja andmete alusel) kitsast poliitilisest ja ametkondlikust ringist, riigiasutuste kõrvale sündis terve tööstusharu.

Strateegiaid muudkui toodeti ja kiideti heaks, aga ühtlasi pakkus kiiresti muutuv maailm võimudele aina enam ettekäändeid kirjapandu täitmisest kõrvale hiilimiseks. Arengukavad kerkisid üha kõrgemale üldistusastmele ja millalgi mõne aasta eest märkasid ka poliitikud, et strateegiatainas ajab igast servast üle kausi ääre. Kodanikualgatuse korras tegutsenud riigireformijadki nõudsid strateegilise planeerimise korrastamist ja ühtlustamist ning koguni kõikvõimsa riigistrateegi ametikoha loomist valitsuse juures.

Lõpuks leidis eelmine valitsus, et kogu riigi planeerimisprotsess tuleb ümber kujundada ning kedagi ei saanud üllatada, et selle tagajärjel läks varasemast veel rohkem võimu rahandusministeeriumile. Nagu eespool osutatud: mis tahes valdkondlik arengukava on kõigest eelarvestrateegia osa. Kultuuri arengusuunaks võib määrata ükskõik mille, kas aga seatud eesmärkide saavutamiseks ka raha on või mitte, vaatavad rahandusametnikud igal aastal õunte pealt.

Nagu ka riigieelarve strateegia alanud arutelu kohta pudenenud infost näha, kustuvad strateegilised kavad kui küünlad tuules niipea, kui rahandusministeeriumist saabub lühisõnum „Kärbe!“. Mida üldsõnalisem on kehtiv strateegia, seda vähem aitab see ametkonda või valdkonda enesekaitsel. Paremal positsioonil on need, kellel on loosungite kõrvale ette näidata pikale perioodile arvestatud ostunimekiri. Nagu kaitseministeeriumil, kust esimese kärpesõnumi peale hakati ägedat vastutuld andma. Pandeemia on hädana poisike võrreldes sellega, mis juhtub siis, kui Eestil jääb ostmata mõni rannakaitsepatarei, iseliikur või küberrelv.

Kultuuril (kultuuriministeeriumil oma valitsemisala kohta) ei ole kunagi sellist täielikku ja rahvusliku julgeolekuga retoorikas jäigalt seotud nimekirja olnud, seega ka mitte propagandarelva, mille abil võiks riigikaitsjatega võrreldava ägedusega rahandusministeeriumi pommitada. Kahe kava vahel olles pole õigupoolest üldse midagi.

Küsimuseks jääb, kas üldse peabki olema. Võib-olla peaks kogu strateegia­majanduse veel kord läbi sõeluma ja nimekirjast välja arvama need valdkonnad, mille juhtimiseks arengukava ei saa ega tohigi olla. Näiteks rahvastik. Rahva käitumise ja mõtteilma suundumuste muutusi on tähtis jälgida ja mõõta, aga kui bürokraadid vaba maa vabadele inimestele ette määravad, kus, kellega koos ning mida tehes elama peavad, ei saagi vastuseks kuulda muud kui vilekoori. Et rahvastikuplaanile sugugi ei alluta, kinnitab meile Eestiski üle 20aastane kogemus.

Või näiteks kultuur. Vastavalt riigi üldstrateegiale peab kultuuri uues arengukavas tähtsaimaks sihiks olema saavutada aastaks 2030, et „Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed (mõõdikuks kultuurielus osalemine)“. Ilus, aga kas ainult sellised? Mida tehakse järgmisel kümnendil praegu arutute, teovõimetute ning enesehävitajatega, see tähendab nendega, kes ei osale kultuurielus ja võib-olla ei teagi sellise elu olemasolust? Kas ei peaks eraldi koostama napiaruliste ja hälbekäitujate ümberkasvatamise strateegiat? Ja kuidas see võiks olla kooskõlas põhiseadusega või koguni evolutsiooniteooriaga?

Kahe või kolme maja nimekirja on teha lihtne ja ohutu, nagu kulli ja kirja viskamine. Kui peaks minema nii, et otsustajate ennustusvõime veab alt, valitakse välja valed majad ning ehitatakse need valesse kohta ja valede ülesannete täitmiseks, ei juhtu kultuuriga siin maal mitte midagi. Kulutamine osutub küll mõttetuks, kuid keegi otse ei kannata, sest hasartmängurid on selle niikuinii kinni maksnud. Ei kannata isegi praegu kultuurikomisjoni kuuluvate poliitikute karjäär, sest tulemust hinnatakse väga pika aja pärast, kui mõnigi neist ammu pensionil. Kas keegi oskab ilma otsimata nimetada neid meie eelmise korra kangelasi, tänu kelle otsustavale algatusele riigikogus on ühiskonna kasutuses kolm kaunist kultuurihoonet? (Õige vastus: otsuse eelnõu algatasid saadikud Kaljo Kiisk ja Tõnu Tepandi.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht