Kas neelame alla?

LEA LARIN

Kultuuriministeeriumi kultuuris osalemise uuringu tulemused jäid suure suve, kärperalli ja maksufestivali varju, kuigi põhjust häbeneda ei ole – uuringu järgi osales 2023. aastal mõnel kultuurisündmusel või külastas kultuuriasutust 891 100 Eesti elanikku, kes on 15aastased või vanemad, mis teeb 79% rahvastikust. Kõige rohkem käidi kinos, kontserdil, teatris, muuseumis ja külastati kultuurimälestisi või spordivõistlusi.

Pole midagi öelda, eesti rahvas armastab oma kultuuri ja see armastus on ajas kasvanud, võrreldes 2020. aastaga kosus kultuurist osasaajate arv ja kultuurministeerium sai uhkusega ette kanda, et „kultuuri arengukava üldeesmärgist, mille järgi 2030. aastaks osaleb kultuurielus vähemalt 80% 15aastastest või vanematest elanikest, oleme vaid ühe protsendipunkti kaugusel“.

Rahva kultuurilembus on karjuvas vastuolus kultuurivaldkonna rahastamisplaanidega, kuna 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu kohaselt hoitakse kultuuriministeeriumi valitsemisalas järgmisel aastal kokku 13,4 miljonit eurot, mis suureneb 2026. aastal 21 miljoni euroni ja jõuab 2027. aastaks 26,3 miljoni euroni. Kusjuures kultuurile mõeldud raha osakaal riigieelarves muudkui kahaneb.

Muidugi tähendab kokkuhoid kultuuri vallas ka seda, et 2025. aasta riigieelarves ei tõsteta kõrgharidusega kultuuritöötaja riikliku palga alammäära, mis on praegu 1600 eurot. Selle müstilise miinimumpalga ja selle saajate hulga kohta on kõikvõimalikud arvajad nii varrukast kui kübarast tõmmanud mitmesuguseid arve, aga jääme tõsiasja juurde, millega vaielda ei saa – kultuuri vallas töötaja keskmine palk jääb üleriigilisele keskmisele palgale alla ja see vahe käriseb aina suuremaks.

Teatriliit korraldas septembri lõpus kultuuritöötajate palga külmutamise ja kultuurivaldkonna kärpe vastu ka piketi, aga väga suurt kõla see kahjuks ei tekitanud. Ometi armastab rahvas oma teatrit ja aastas loetakse kokku u 1,3 miljonit teatrikülastust. On näha, et ühiskonnas tervikuna jääb puudu vastastikusest solidaarsusest – olgu paremate tingimuste nõudjaks õpetajad, arstid või teised „rõhutute“ grupid –, ega ei tulda nõudmistega kaasa. Eks ole ka kultuur väga eriilmeline lapitekk, kus tegutsejatel on igal oma eluviis, ühtseks ja läbivaks nimetajaks vaid vaesus. Muidugi on igas valdkonnas oma ladvad, kes võrreldes teistega üldisest viletsusesoost kõrgemale küünivad, kuid tippude näiteks toomine üldise kitsikuse taustal on puhas demagoogia, sest oma aega Vahemere-äärses villas veetva suurmehe ere leek ei aita küpsetada üüripinnal vaevleja praekartulit.

Paljud kultuuri vallas tegutsejad ei saa riiklikku miinimumpalkagi ja ei ela seega mitte palgast palgani, vaid virelevad ajutiste projektirahade toel või elavad juhuslikke otsi tehes peost suhu. Äsja ilmus uudis, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja statistikaameti andmetel kasvas kunstinäituste külastatavus 2023. aastal võrreldes eelnenud aastaga 49% ja jõudis ligi 2,5 miljoni näitusekülastuseni. Lihtsalt suurepärane, rahvas vajab kunstielamusi! Aga ei tohi mööda vaadata tõsiasjast, et just kunsti vallas tegutseb hulk vabakutselisi, kes kultuurkapitalilt perioodiliselt mõndasadat eurot taotledes võivad palgast ja sotsiaalsest kindlustatusest vaid und näha.

Rahva kultuurijanu ja kultuuri rahastuse vahel haigutab kuristik, mille servale on virelema lükatud loojad – need, kes inspireerivad ja elamusi pakuvad. Riigi arengukavasse toodud kultuuri kättesaadavuse ja külastatavuse näitajad peavad tagama nälgivad meistrid.