Kelle tapame järgmiseks?

Targalt talitades saab elurikkuse kahanemiskõvera tagasi kasvu poole painutada.

KAAREL TARAND

Tänavu pidi inimkond tähistama esimest suurt juubelit, 50 aasta möödumist eluslooduse ja planeedi Maa seljatamisest. Just aastal 1970 hakkas inimtegevuse kogunõudlus biosfääri kaupade ja teenuste järele ületama planeedi biovõimsust ehk seda, mida elutähtsad süsteemid pakkuda suudavad. Võimalik, et see juhtus juba varemgi, aga just pool sajandit tagasi hakati inimtegevuse mõju elukeskkonnale mõõtma nii, et meil on kasutada usaldusväärsed ja pidevalt täienevad andmeread. Need näitavad, et planeet on peagi juba poolega defitsiidis ehk inimkonna tahtmised ületavad planeedi biovõimsuse minimaalselt 56%.

Aga võta näpust, hingitsev loodus saatis inimkonnale veel alles jäänud metsast loomkulleriga juubelikingituseks väikese viiruse, mis on kõigil peotuju ära võtnud ning külvanud juba peaaegu miljon surma. Planeedi ülerahvastatuse ja üleekspluateerimise probleemi lahenduseks on see vaid köömes, kuid üks äratuskell lisaks senistele on abiks ikka. Nagu selgub läinud nädalal avaldatud Maailma Looduse Fondi (WWF) „Elava planeedi aruandest“ („Living Planet Report 2020“), vähenes koroonaviiruse tekitatud majanduslanguses küll pisut kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamine, kuid nood moodustavad inimese ökoloogilisest jalajäljest ainult 60%. Ka ülejäänud osa, mitmesuguse maa- ja veekasutuse maht, ei ennusta liigile helget tulevikku.

Aruandes, kuhu on koondatud sadade eriuuringute ja analüüside tulemused, on keskendutud elurikkuse kaole, milles inimtekkeline kliimamuutus veel esimest viiulit ei mängi, kuid küllap peagi hakkab mängima. Ainult Donald Trump võib veel uskuda, et USA lääneranniku metsapõlengute põhjuseks on see, et metsa alt ei ole piisava innuga kuivanud lehti ja oksi ära koristatud. Poole sajandiga on inimkond suutnud kõigi imetajate, lindude, kahepaiksete, roomajate ja kalade populatsiooni koguarvu kahandada 68%, Ameerika troopilises osas aga koguni 94%. Keskmiselt on iga kari seega vaid kolmandik neist, kellega vanemad loodus­uurijad noorena kohtusid. Kolmveerandi kogu jäävabast maast on inimene metsiku looduse käest ära võtnud või selle iseseisvat toimimist otsustavalt mõjutanud, kadunud on 85% kõigist märgaladest ja ookeanid reostatud. Metsiku maa aina ulatuslikum muutmine põllumajanduslikuks ning ülepüük maailmameres seab lähikümnenditel kadumisohtu pool miljonit looma- ja taimeliiki ning sama palju putukaliike.

Esmakordselt hõlmab aruanne ka taimeriiki, mille liikide olukorda ja arvukust on loomariigi kõrval hoopis lühemat aega ja halvemini mõõdetud. Tulemused on kohutavad: kadunud taimeliikide üldarv ületab kogu loomariigi kao kahekordselt. Parem pole ka olukord muldadega, mida kasutab või kus veedab vähemasti osa oma elutsüklist 90% kõigist maismaa elusliikidest. Taimedest on suuremas ohus väikese levialaga liigid, sellised, kes igas kliimavööndis hakkama saavad, võivad esialgu muretumad olla.

Kõik see on laialt teada nii haritud avalikkusele kui ka riikide ja maailmaorganisatsioonide otsustajatele. Tiigrid, jääkarud, ninasarvikud, pingviinid ja teised liikide ja elurikkuse kaitse kaanepoisid-tüdrukud panevad paljude südame valutama. Kuid liigid ei sure välja inimese silme all ning kui salakütid ja -kaubitsejad välja jätta, ei osale inimene selles mõrtsukatöös teadlikult. Vastupidi, kui peaks poole valima, siis on sõnades lihtne ja loomulik olla armsate loomade ja ilusate taimede poolt. Aga ei pea ning see annab ka otsustajatele võimaluse elurikkuse ja ökosüsteemide allakäigu probleemi näha teisejärgulisena, võrreldes inimkonna heaolu ja eeskätt täis kõhuga. Intensiivne ja aina kasvaval pindalal toimiv põllumajandus on ju päästnud miljardid inimesed näljasurmast ning teiste liikide suremine on selle kõrval üks sääsepirin.

Teisalt, nagu iga globaalprobleem, tundub teema nõnda suur ja kõikehõlmav, et igas riigis ühekaupa, olgu tegu demokraatliku või totalitaarsega, justkui ei saakski sellega midagi ette võtta. Mugavam on ütelda, et teised teevad ka ja kui meie riik asub ennast piirama, kahandab see meie konkurentsivõimet ja kodanike heaolu. Eestiski on juba mitu aastat innukalt kokku loetud, mitu puud metsas kasvab ja mitu neist võib igal aastal maha raiuda. Kokkuleppele ei ole jõutud ning lendorava erandiga ei ole faktid metsast majanduslikult kasulike liikide kõrvaldamisel majanduslikult kasututele liikidele tekkiva kahju kohta ses vaidluses esiplaanile jõudnud.

Kümnenditaguse finantskriisi järel avastas inimkond, et vanaviisi jätkamiseks ehk majanduse käigushoidmiseks ja heaolu kasvatamiseks on parim viis anda suurtele keskpankadele voli raha piiramatus koguses juurde trükkida. Ja võimsus muudkui kasvab. Planeedi biovõimsust samal moel kasvatada ei saa ja siiani ei ole asutatud ka sellega tegelevaid keskpanku, mis emiteeriksid aina uusi pindalasid inimkonna ökoloogilise jalajälje äramahutamiseks. Tehonoloogia ja maakasutuse viiside areng on 60 aastaga kasvatanud Maa biovõimsust küll 28% (selles näitajas on ka kahtlejaid), kuid inimkonna jalajälje kasvukiirus on hoopis teisest maailmast – sama ajaga on kasv 173%. Midagi tallab ta puruks iga päev ning ökosüsteemide komplekssuse tõttu ei tea kunagi ette, millise elemendi kadu vallandab kõike hävitava ahelreaktsiooni.

Kuni inimkond ei ole ühinenud maailmariigiks, ei ole riigiti tegutsemisele alternatiivi. Eestis oleks see paljudega võrreldes ka väga lihtne, sest maad on meil inimese kohta laialt käes. Kui otsustajate mõtlemisvõimet ei hägustaks regionaalpoliitika kinnisidee, et rahvusliku õnne saavutamiseks on vaja inimesed üle maa ühtlaselt elama hajutada ning selleks asfalteerida, tsementeerida, ehitada ja lageraiuda, siis näeksid nad, et oma elamist kokku tõmmata ning metsikule, põlisele ning inimtegevusest puutumatule maad juurde anda ei ole üldse keeruline. Muidugi peab selle juures läbi vaidlema ja kokku leppima, kuidas teha seda põhiseaduses sätestatud omandi pühadust ja vabakasutuse õigust võimalikult vähe riivates. Siiani on inimkond kõigele, mis liigub või lebab, suutnud hinna välja arvutada ja ökosüsteemi teenustegi puhul ei ole hinnastamine midagi ületamatut.

WWFi aruandes on kasutusele võetud uus instrument – kõvera painutamise algatus –, mille abil tõestati, et elurikkuse allakäik ei ole paratamatu. Peent modelleerimist kasutades mängiti läbi kuus arengustsenaariumi, millest ülekaalukalt parimaks osutus integreeritud sekkumine (IAP), mille puhul kombineeritakse tõhusam looduskaitse säästliku tootmise ja tarbimisega. Kui seda teed sammuda, võib elurikkuse kõver tõususuuna võtta juba paarikümne aastaga ja sajandi lõpuks saabuda olukord, kus elurikkus on suurem kui aastal 2000.

Kuidas vajalike otsusteni jõuda? Kuni asjatundjad ja elurikkuse sõbrad esitavad võimudele üha uusi taotlusi kuskil ja kellegi heaks kaitserežiim kehtestada, on edulootus väike. Meil olla juba niigi liiga palju kaitserežiimiga ruutkilomeetreid, mille tõttu omanikud majanduslikku kahju kannatavad ning kus kinnisvaral hinda pole. Aga ettepaneku võib ka pahupidi pöörata ja esitada riigikogule kas või rahvaalgatuse korras liigirikkuse vähendamise või liikide hukkamise arengukava koos ajakavaga. Riigikogu peaks siis otsusega kinnitama, et nõustub viimase kukeseene kadumisega Eesti territooriumilt aastal 2035, viimase hundi (rahvuslooma) suremisega vanaduses ja üksinduses aastal 2040 ning käo viimase kukkumisega võidupühal 2050. Kaudselt on riigikogu otsuseid teiste liikide elu ja surma üle langetanud aastaid, olgu küttimisõigust reguleerides, metsamajandust õhutades või põllumajandustoetusi jagades. Asju peab nimetama nende õigete nimedega.

Kas rahvaesindajad on valmis teadlikke surmaotsuseid langetama? Loodan, et mitte, kui seletuskirjast loevad, et liikide arvukuse ja populatsiooni suurendamiseks ei ole vaja muud kui muutusi maakasutuses ehk toidutootmise süsteemis ning inimeste toitumisharjumustes. Viimasega on olnud meil ju niikuinii kogu toidukülluse ajajärgu jooksul üksjagu muret ja asi see siis senist rõhuasetust tervisele teavituskampaaniates ja koolihariduses täiendada elurikkuse ja looduskaitse sõnumitega. Inimesed ja ettevõtted laenavad end alatasa lõhki, mille tagajärjeks on pankrott, kuid elunatukest ei võeta ära. Biosfäärilt laenamist või pigem varastamist vanaviisi jätkates kauaks ellu ei jää.