Kes on rikas …

MARIA MÖLDER

Mõnes mõttes on mul piinlik sellise teema puhul üldse leheruumi võtta, aga kui põhiseadusvastane idee välja käiakse, siis tuleb ju ikka midagi öelda. Nimelt on rahvakirjanik ja Keskerakonna riigikogu fraktsiooni värske nõunik Katrin Pauts hiljaaegu (Õhtuleht 18. VIII) välja käinud mõtte, et raamatukogust laenutamine võiks olla tasuline – et lahendada laenutushüvitise küsimus.

Et laenutushüvitised on piinlikult väikesed ja kirjarahvas vajab teatud teemadele lahendusi, nagu on korduvalt kirjutatud ka Sirbis (vt nt Sirp 12. VIII), on mõistetav, aga lahenduskäik on nüüd küll välja kukkunud jabur. Maksu­maksjate raha eest tasutakse niigi raamatukogude ülalpidamise kulud ja kõik sellega kaasnev. Paljud lugevad maksumaksjad on valmis panustama rohkem, et kirjanikud saaksid ka edaspidi kirjutada ja kirjastused oma tööd teha: raamatuid ju vastavalt võimalustele ikka ostetakse, kuigi alles hiljuti oli jutuks järjekordne raamatute hinna tõus. Paraku tuleb aru saada, et kõigile ei ole raamatute soetamine enam (või varsti) taskukohane ja raamatukogude kasutamine on ühiskonnas siiski hariduse osa, seega põhiseadusega kaitstud inimõigus. Kui nähakse vaeva, et inimesed loeksid kvaliteetkirjandust ja riik oleks targasti üles ehitatud, ei saa samal ajal piirata teadmistele ligipääsu, isegi kui internet jääb. Internetist ei piisa, sest see on ühtlasi kõiksugu ahvatluste, pooltõdede ja päris lolluste allikas.

Ootan kannatamatult, millal võetakse vastu uus rahvaraamatukogu seadus, kuhu tehti viimased sisulised muudatused 2007. aastal. Muu hulgas tuleb lahendada „pisiasi“, et laenutushüvitist makstaks nii kogust raamatu laenutamise kui ka e-raamatu laenutamise korral. See on tähtis, eriti arvestades, et Tallinna keskraamatukogu Ellu süsteemi kõrval peaks uue aasta algul käivituma uus rahvusraamatukogu e-raamatute laenutuskeskkond. Kas aga kirjanikud ja kirjastajad ning teised valdkonna osalised ühele lainele saavad, nii et uue keskkonnaga kaasneb ka senisest suurem eestikeelsete e- ja audioraamatute valik, on omaette küsimus.

Õnneks sellekohased arutelud kultuuriministeeriumis praegu hoogsalt käivad. Kahju ainult, et see kõik toimub praeguse hinnakasvu ajal nii aeglaselt. Hoolimata tänavustele laenutushüvitistele osaks saanud tormilisest tähelepanust ei ole kahjuks ka uus kultuuriminister Piret Hartman rahva­raamatukogu seaduse teemat oma eelisküsimuste hulka lisanud.

Kellele võiks olla kasulik raamatukogu kasutamine tasuliseks muuta? Peamiselt vaataksin mina siin erakondade poole, kel oleks kehvasti haritud rahvast palju lihtsam manipuleerida kui avara pilguga inimesi, kes harivad end kogu elu vältel ja loevad nii ilu- kui ka aimekirjandust. Kas aga tasulisest raamatukogust laenutataks sama palju kui seni – õigemini, kas niigi palju kui seni? Vaevalt. Kohustuslikku koolikirjandust laenutavate laste vanemad peaksid küll maksma, aga seni puhtast rõõmust lugenud inimeste hulgas oleks neid, kes peaksid leidma teistsuguse ajaviite.

Pisut kahju, et sellise mõttega umbes samal ajal ütles üks minu lemmik­kirjanikke Urmas Vadi Eesti iseseisvuse taastamise päeva Roosiaia vastuvõtul, et kõik ei peagi raamatuid lugema. No võib-olla tõesti, et otsest vajadust ei ole ja saab ka ilma hakkama – aga kuidas? Mõistlikku juttu ajada on ikka võrdlemisi keeruline inimestega, kes on raamatuid lugenud ainult vastu tahtmist kooliprogrammis. Ja eks soov lihtsate lahenduste järele ja valmidus lihtsaid lahendusi võimaldavaid lubadusi tõe pähe võtta ole ka vähese lugemuse puhul ikka suurem.

Oma riik on mitmes mõttes kallis asi, aga kui tahame, et see kestaks ja areneks, et oleksime ka vaimult rikkad, siis tuleb sellesse panustada. Omakeelne haridus ja kultuur, sealhulgas kirjasõna, on oma riigi vundament.